Friday, January 27, 2012

Viljakas visiit Viljandisse, 1. osa

Noorpõlves ei tahtnud ma olla organiseeritud noor. Isegi ülikooli ajal ei kuulunud ma ühtegi korporatsiooni ega seltsi, olin ikka metsik ja omapäi, kelle suurimaks saavutuseks koostegemise vallas võis lugeda innukat osalemist laulukooris. Aja pikku ja vanuse kasvamisega lisandus siiski erinevaid oraganisatsioone, kelle ridadesse tahtsin kuuluda. Lõime korteriühistu, et ühiselamist kergemini koordineerida; astusin Eesti Matemaatika Seltsi, kuna see on mulle hingelähedane valdkond; ja nüüd olen juba mitu kuud Seto Käsitüü Kogo liige. Olen seda rõõmu ja innuga, sest sel kogol on jõudu ja kandepinda, et meiekandi käsitöö tegemisi toetada ja edendada. Kasvõi väljasõitude organiseerimisel, ja ühest järjekordest siin juttu tulebki.

Anu Raualt, mainekalt ja kõrgelt hinnatud seinavaipade kunstnikult tuli kutse tulla kaema Rootsist saabunud annetust, kus palju Setoteemalisi tekstiile. Usinad Kogo organisaatorid lisasid päevakavasse ka Viljandi Kultuuriakadeemia ning Olustrvere Teenindus- ning Maamajanduskooli külastused. Aga nüüd kõigest järjekorras ....

Buss oli erinevast Setumaa nurkadest huvilisi käsitöölisi täis korjatud, kel kõigil ideekaardid kaasas ja meel eesseisvast ettevõtmistest pungil päevast rõõmus.

Saabusime Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus meid tervitas Ave Matsin ning juhatas kätte ruumid, kus sai tutvuda nende kõrgkooli avatud ülikooli kursuslaste erinevate tekstiilivaldkonna töödega. Oli ruum heegelduste, kudumite, pilutikandite ning sõbakirjaliste vaipade ja kottide tarvis. Suuremõõtmelisi vaipu jagus ka koridori.
Liina Laaneoja töö

Heegeltöö ülesandeks oli randmesoojendaja ja minu vaieldamatu lemmik oli Liina Laansalu suhteliselt pikad valgest lõngast heegeldatud ja pärast peale tikitud randmesoojendajad. Kuna nad olid nii pikad ja nn kehasse töödeldud, siis oli neil tagaküljel lukud, et nad eriti hästi käevarre ümber istuksid. Kuna mul enda on mitmeid vanaaegseid sessoonmatleid, millel tolleaegse moe kohaselt 5/6 varrukad, siis need sobiksid sellise lühema varruka juurde imehästi.

Kudumise ülesandeks oli sõrmkindad ja juhendajaks Eesti üks parimatest sõrmikukudujatest Kristi Jõeste. Kudumisel oli kasutatud nii kahe- kui ka ühekordset villast lõnga. Oli kootud nii omaloomingut kui ka vanade kinnaste koopiaid. Tihedad peene vardaga kootud kindad on imeilusad, mõned õpilased peavad seda veel õppima.
Minu lemmikuks selles toas oli oraanžid sõrmikud, mis olid hiljem pärlitega kaunistatud. Ka sõrmus kuulus kinnitatud konstruktsioonide sekka. Eriti peen ja aeganõudev oli lapiline ranne. Väga ilus töö!
Annika Vaalma töö
See rõõmus intensiivne värv oli nii julge, et heitis oma säraga varju kõigile teistele.
Samuti oli väga imetlusväärsed pooleli olev rohekas paar, kus tegija kasutas ühekordset lõnga ning imepeeni vardaid ning lõpetatud Kihnu-teemalised sõrmikud (ilmselt samade parameetritega).

Palju oli äärmiselt keni sõbakirjalisi seinavaipu ning samas vaimus kootud materjalist kotte. Ma ei teadnud eelnevalt sõbakirjalise tähendust. Kui ma nüüd selgitustest õigesti aru sain, siis tähendab see seda, et muster ei ole vaibale mitte lõimeniitide korjamise teel kootud, vaid tarvis läheb vaid tallalaudade erinevaid kombinatsioone kasutada. Olgu siinkohal toodud ka üks kena seinatäis vaipa, kavandeid ja kotti samas julges oraanžis toonis.

Kui pea oli nähtust juba üsna kirju, siis olig aeg vastuvõtjaid tänada ja edasi liikuda. Ees ootas lõunasöök, mis kõhukorinad lõpetaks ning Olustvere mõisa ja kutsekooliga tutvumine. Maamajandusliku kallakuga kool pakkus tõeliselt maitsvat kõhutäidet. Kaasa sai osta ma nende oma küpseti ning erinevat sorti leiba ning Olustvere seast tehtud vorsti ning suitsusinki. Kui kõht täis ja huvi taas käsitöö vastu leitud oli, suundusime ühte mõista paljudest kõrvalhoonetest, kuhu oli käsitöö õppesuuna jaoks oma majake restaureeritud. Ingrid Uus tutvustas 2008. aastast tegutsevat Rahvuslikku Käsitöö õppekava ning uhkelt renoveeritud viinaköögis saime nautida lõpetajate tööde näitust. Tase oli kõrge! Seal samas oli ka keraamikakoda ning klaasikoda ning neid valdkondi hakkab varsti meistritega varustama plaanitud vastavad uued õppesuunad Olustvere koolis.

Monday, January 9, 2012

Olulised olukorrad, I osa

"Olen kohal," teatab meeldiv hääl telefonis. Lõpetan kirjutamise rahulikult ära, sest olen kokkusaamiskohale väga lähedal ja eelmisel päeval kokkulepitud ajani on tegelikult ka veel pisut aega. Aga ma olin varakult valmis, sest see kohtumine oli mulle oluline. Mulle tundus väga märgiline, et just see inimene mulle tol päeval helistas. See kõne tekitas kõiksugu mõtteid, üks ähmasem ja unelmalisem kui teine. Aga tunne, et midagi suurt võiks sündida, oli olemas.
Aino Praakli sirvib oma kindaraamatut
Sisenesin Apollo raamatupoodi Taru kaubamaja kolmandal korrusel, kust akna alt ma ta istumast ja uusi raamatuid lehitsemast pidin leidma. See ei olnud sugugi raske, sest pildi pealt tundsin ma seda nägu ammu, enamus ta raamatutest on mul olemas ja läbi kootud. Kena piklik pisut kurbade silmadega nägu. Astusin  mulle omasel reipal ja kartmatul sammul lähemale ja teatasin, et mina olen Külli. Tema oli Aino, Aino Praakli. Tutvus oli sõlmitud ning nüüd ei jäänud muud üle kui kohvikulaua taga teineteist oma eluga kurssi viia.
Ma hakkasin rääkima ... Aino palus ja mina olin nõus. Ikka jälle sellest peale, kuidas ma Räpinas ta kirikinnaste vihikuid silmasin, need endale koju ostsin ja siis enam kunagi kirikinnaste kudumist järele pole jätnud. Ameerikast rääkisin ja oma välismaa mehest ning kakskeelsetest lastest. Samal ajal oli Aino seljakoti sülle haaanud ja sealt kaks raamatut välja koukinud. Mäletan, et mõtlesin veel, et näe, käib seljakotiga nagu mu isagi. Väga mõistlik. Tuli välja, et nad on ka täpselt sama vanad, mu isa ja Aino. Seitsekümmend seitse aastat, aga mõlemile pakuksin silmagi pingutamata mitu aastat vähem.
Jõulupuukirjaga Jõhvi kandist
Raamatud libistas ta minu ette ja ütles, et need on mulle. Tema jutt on seal kirjas ja seda tuleb lugeda. Kuna isa väga armastab raamatuid, siis palusin kohe ühe eksemplari talle pühendada. Pastakas oli käepärast võtta ja  kord juba kasutuses, tegi autor minu raamatusse miteid lisamärkusi, mis tema arvates lugemisel kasuks pidid tulema. Raamat "Tädi Maali jutud" on elulugude õpitoa tulemus. Samas ei salga Aino, et tegelikult on temas suur sisemine sundus need lood kehast välja lasta ja üles kirjutada. Lugeja mõistab põhjust selleks üsna pea. Olles õhtul kohtumiselt koju jõudnud, kõik kohustuslikud toimingud  teinud ja lapsed magama pannud, võtsin kingitud raamatu kätte ja ainult mõistuse hääl, mis järgmise hommiku väga varajast ärkamist pasundas, sundis mind seda enne lõppu käest panema. Aino on vaieldamatult hea jutuvestja, aga tema kirev elu annab palju ainest nendeks mitte just päris tavalisteks lugudeks.
Vana Otepää kirja moodne lahendus
Ja nii me seal kohvikus istusime. Tund tiksus tunni järel, aga teemadest puudus ei tulnud. Kord võtsime kindaraamatu lahti ja otsisime üht mustrit, siis avasin arvuti et näidata üht kinnast. See jälle viis meid järgmise asjani, ja nii olime jõudnud selleni, et kui ma kohe ennast sellest lummast lahti ei kisu ja ei lahku, siis Joshua veriora külakeskusesse rahvale inglise keele imepärast maailma õpetama sel õhtul ei jõuaks.
Kahju oli lahkuda. Õnneks ei pidanud see jääma viimaseks korraks. Õhtul lugedes sain justkui üle korrata need päeval juba pisut kõneks tulnud seigad. Kahest tahan siin kohal kõnelda. Esimene on selline pisut lapsik mälestus minu enda lapsepõlvest. Ma ei tea, kas ma olen sellele ka ise varem mõelnud, aga kuna Aino seda mainis, siis miks mitte. Ta rääkis oma kooliajast, tublist ja kohusetundlikust õpilasest. Jutustas, kuidas ta Vene raamatuid lugedes maadles võõrapäraste nimedega ja need ei tahtnud hästi meelde jääda. Et ta pidi vahest mitu lehekülge tagasi minema ja uuesti selle nimega tegelase kohta üle lugema, et kes too ikka oli ja mida tegi. Seda kirjeldust oli nii kummaliselt tuttavlik lugeda.
Kiri Pankjavitsast Setumaalt
Teine ära tundmine on minu palju hilisemast elust. Olin siis juba abielus, tütar Zoe oli vast poole aastane. Olime alustanud oma kodu otsinguid maal. Minu emapoolne vanaema on Mõisakülast pärit. Selle kandi maja müügi kuulutus jäi juba selle fakti pärast hästi silma. Ja kuna hind ning krundi suurus meie eelarvesse sobis, siis otsustasime seda vaatama minna.  Aino räägib ka Mõisakülast, hoopis mustemas ja kriminaalsemas võtmes küll. Need lood olid seotud ta esimese abikaasa musta minevikuga ja sõjaaegsete mõrvadega. Kahjuks jõudis ka meie majaost just sinna videvikutsooni ja kogu tehing jäi katki.
Viru-Jaagupi elegants Sillapää lossi lilledel
Asi oli selles, et see meid huvitav päris suur maja oli läinud peale osade pärijate surma edasi nende lastele ja seetõttu oli hetke omanikke palju. Nende enda jutu järgi ühendas neid kõiki siiras soov leida majale hoolivad uued omanikud, sest keegi neist ei plaaninud sinna elama asuda. Mure ja hool armsa maja pärast aga on müüjate seas päris tavaline nähtus. See meid ei üllatanud. Kurvaks tegi aga üks teine ilming. Nimelt täheldas mu abikaasa ka varasematel juhtudel, et kui tema välismaalisus ilmsiks tuleb, siis nõiaväel tõuseb ka hind millega omanikud oma neile nii kallist isamaja müüa soovivad. Esimesel visiidil see imelikul kombel välja ei tulnudki. Nii et meil oli põhjust sinna veel tagasi sõita ja teise portsu pärijatega kohtuda. Selle reisi ajal aga märkasime ka meie midagi sellist, mis meil eelmisel korral kahe silma vahele jäi - üsna suurt mälestuskivi just maja sissesõidutee ääres suure puu all.
Sel korral lugesime tähelepanelikult mälestustahvlit, mis sinna oli paigaldatud. Ja kui mu mälu ei peta, siis see oli 19 mehele, kes sõja keerises seal kandis oma otsa leidsid. Kuidas nad surid, kuhu täpselt maetud olid ja kas see tähistas ka hauaplatsi, jäi meile tol korral arusaamatuks. Kõhedust tekitas see tublisti ja kuna kinnisvara hind oli samuti üllatuslikult ja päris mehiselt kerkinud, jäi tehing tolle üsna sümpaatse Mõisaküla majaga katki. Nüüd, lugedes Aino mälestusi, seostan neid Mõisaküla mõrvasid üsna üheselt selle kiviga ja olen südamest Jumalale tänulik, et ta meid hoopis Veriorale juhatas.
Paljude kohtumisteni, Aino!

Wednesday, January 4, 2012

Kuidas kuduja lammast pügamas käis

Vasakpoolne lammas raputab eitavalt pead.
"Oli aega. See tähendab, et miski põllu-, metsa- ega majapidamistöö ei olnud nii pakiline, et seda ei oleks saanud teha homme. Puid oli ka juba üks jagu raiutud ja riita laotud, mingit vaheldust oleks vaja olnud."

Peremees Ain teeb esimesi lõikeid
Selline oli pärastlõunane aeg naabrite lambakasvatajate juures, kuhu mind kui huvilist oli kutsutud lambapügamist taas pealt vaatama ja assisteerima. Mõned seljad olid juba puhtaks pöetud ... ikka nii 5-6 lammast päevas on paras rütm, et selg liialt ei väsiks ega tähelepanu suhteliselt üksluise töö tõttu ei hajuks.
Töö on nagu iga teinegi - meistri sooritust pealt vaadates tundub kui käkitegu, aga ise proovides on selline kunsttükk, mida vilumuse saavutamiseks peab aastaid harjutama. Samas tuleb mõelda selle peale, et harjutada tuleb elava lamba peal ja kõiki tema kehakõverusi ja rapsimisi arvesse võttes mitte talle raudade või masinaga sisse lõigata.
Keeruline pügada - kondine lambajalg
Neid kõverusi on üksjagu; puusade ja kaenlaaluste juures on palju lötsi nahka ja jalad on igavesed kondised, sabast rääkimata. Siis tuleb juttu teha näost ja peast üldse, millest sel korral peremees iga kord alustas. Võttis kõrvast kinni ja tõmbas esimese triibu pealaelt alates mööda selga saba alguseni välja.
Perenaine, kelle põhiülesandeks oli lamba maas kinni hoidmine, ütles, et lamba kael on kõige keerulisem. Selle järgi olla vanasti isegi perenaiseks tahtja oskusi hinnatud, et kas tuleb kaela pügamisega toime. Tegelikult on lamba kinni hoidmine kahe otsaga asi.

Perenaine Külli on lamba pügamiseks valmis seadnud

Ega seda mürakat vastu tema tahtsi ikka paigal ei hoia. Ise võid oi kui haiget saada ja väitlusväljalt sinikatega kaetud kaotajana lahkuda või lausa maha lamama jääda, kui hoop valesse kohta tabama juhtub.
 
Nii väitsid ka praegused pügajad, et jalgade kinni hoidmisel rapsimise hetkel pole mõtet. Pigem tuleb survet õigesse kohta avaldada, et lambal tekiks sellest turvaline ja hoitud tunne. Paljud nooremad lambad on ju vaid korra elus seda aasta eest kogenud ja palju neil sellest enam meeles. Nii et enamuste jaoks oli see uus ja ärev kogemus ... pöetut saada.

Üks kaela pügamise poosidest
Algas nii, et peremees kui tugevam läks latrisse ja valis välja järgmise "ohvri". Kavalad lambad olid peapidi kõik nurgas koos, pöetud väljaspool ja karvased sees peidus. Aga see neid ei päästnud. Peremees haaras esijäsemetest ja tõstis väljavalitu tagajalgadele, et tasakaalu kaotusega kaaluvahet kompenseerida. Mõnigi oli nii jurakas, et paras maadlemine oli teda maha laotatud tekile pikali saada. Kord pikali, ta enam nii väga ei rabelenudki.
Algasend oli ühe külje peal. Perenaine kaastundlikult lamba kõrval maas, pea enam vähem süles ja käsi ümber kaela nagu lapsega. See tundus lambale meeldivat, sest rabelemine tavaliselt taandus. Kuigi jutu järgi olla neil kord trehvanud selline kehva iseloomuga ja jonnaks must lammas, kes kogu pügamise jooksul suud kinni ei pannudki. Teised tegid täna õhtul paar kurblikku määd, aga muidu olid ikka vait.
Töö käis elektrikarvaajamismasinaga. See oli üsna kaalukas riist, mis terava teraga imeliselt mahedalt läbi paksu ja
Rasu ummistamas lõiketerasid
rasuse villa sahises. Perenaine oli enne spetsiaalsete rauast lambakääridega ehk raudadega seda tööd üksi teinud. Siis pidi lamba jalad kinni siduma, et too plehku ei pistaks. Nüüd on uued ajad.

 Masinat pidi iga lamba tagant, aga ühe eriliselt läikava karvaga lamba korral isegi pügamise vahepeal, puhastama. Lambavilla rasu kogunes terade külge ja ummistas vahed ära. Seetõttu ei läinud piid piisavalt sügavale villa vahele ja raske oli pügada. Siin aitas küll üks väga lihtne ja seetõttu geniaalne trikk. Kõik kemikaalid olid läbi proovitud ja head abi ei oldud saadud. Siis olla keegi soovitanud keeva vett.

Poolpöetud lambuke
 Selle sees töötavat tera põristades sulas rasu kui imeväel ja tulemuseks oli läikiv ja töövalmis aparatuur. Vett pidi pidevalt vahetama ja vahetult enne kasutamist keema ajama. See lihtne operatsioon jäigi minu vastutuse alla. Peale seda terva kuivaks, pisut õli sobivatesse aukudesse ja pügamine võis jätkuda.
 
Villakiu pikkuseks mõõtsime 8-9 cm
Lambapügamine toimus talvel, enamus neist olid kõik tiined ja seetõttu parajalt trullakad. See oli pererahva arvates igati hea aeg seda tööd teha, arvestades nii lamba kui ka nende endi vajadusi. Laudas on õhk üpris niiske ja seetõttu läheb paks karv raskeks. Seda on lambal raske kanda, arvestades et tal ka tall kõhus on. Samuti jääb kohev vill ette sünnituse käigus, kus see võib looteveega kokku saada ja tekitada suure segaduse.
Valmis!
Saadud vill oli väga kena. Erinevatel lammaste oli see erineva pikkuse ja paksusega, sõltuvalt tema tõuomadustest ja esivanematest. Pöetud villa sorteerisin ma kahte kotti. Ühte kotti kogusin kvaliteetse pika villa. Pisut lühikesi kõhualuseid karvu ja topeltpügamise jupikesed läksid prügikotti.