Tuesday, February 21, 2012

Elagu elukestev õpe!

Kõivo Anne
Värska käsitööseltsis Kirävüü olen ennegi külas käinud. Seal heljuv loominguline ja meistredamist täis õhkkond on just see, mille laintel ka mina hetkel tuhet-nelja kihutan. Ja selge see, et samal lainepikkusel inimestega on kerge ja viljastav läbi käia.
Valik Kirävüüsid
Siis on lootus millegi suurega hakkama saada. Seda suurt muidugi ei juhtunud, sest sel korral läksin Kirävüüsse vööde meisterdamist õppima. Kui lähed asjaga esimest korda tutvust tegema, on mõistlik ootused ja lootused tulemuse koha pealt madalale seada.
Sissejuhatuseks ütlen, et ma ei ole kunagi ühtegi vööd kudunud ja kangastelgi olen vaid lähedalt näinud. Nendega ühtki kangast ega muud juppi kudunud ei ole. Vanaema oli ilmselt päris kõva käsi kangakudumises, sest tal olid need nooruses olemas. Aga kui nad linna kolisid, siis kummitas ruuminappus ning minu suureks kurvastuseks otsustati need ladustamise asemel ära kütta.
Viire õpilasega
Ähmane mälestus on ka väikestest lastetelgedest, aga kuna mingit õpetust nende kasutamise koha ei pakutud, siis ei ole alles ühtegi kangajupikest, mis sealt välja oleks tulnud.
Aga ... reede hommikul võtsin kohe varakult suuna Värska poole ja krebisin kiiruga vallamaja kolmandale korrusele, kus Kirävüül on soojad ja valgusküllased kenasti remonditud ruumid. Rahvast oli vaatamata varajaselt ajale juba palju kohal. Õpetajaid jagus Kirävüü liikmete seast kõigile huvilistele. Esimeses toas olid lauale välja pandud vajaminevad tööriistad: jäme pulk, peenike pulk ja mõõk.

Valida võis kohalike lõngade seast, aga võis kasutada ka omi lõngu. Lõime pakuti samuti mitmes jämeduses ja nii valget kui ka linast halli. Rahvas tutvus mustritega ja vaatamiseks-imetlemiseks lauale asetatud valmis vöödega. Samuti oli võimalus uurida vöötegemise alust, mis on alternatiiviks 'ümber keha' tehnoloogiale. Aga sellest pisut hiljem. 
Veera lõime loomas

Kus palju rahvast koos, sinna tuleb tavaliselt juurde. Saabus veel üks kuduja, sel korral mees koos enda tehtud vööalusega, mida ta lahkelt ka kohalviibijatele demonstreeris. Et tööasend muguvam oleks, oli ta alusele taburetijalad alla konstueerinud. Samuti oli peentele pulkadele toeks ühe plaadi paigaldanud, et nood ei painduks ja järel ei annaks. Igati asjalik ja ülitrendikas massin oma taaskasutuslikus olemuses.

Vöö kudumine käib ümber keha
Teises toas käis juba lõime vedamine. Veera istus ja õpilane jooksis tema ja ukselingi vahet, kuhu lõimed kinni veeti. Veera oli aastakümneid Värska Gümnaasiumi õppealajuhataja ja matemaatikaõpetaja olnud. Vöötegemise oli ta ema õpetusi ja lapsepõlves nähtut meenutades ise endale mingil ajal selgeks teinud. Tänaseks päevaks on ta oma jutu järgi pea tuhat vööd kudunud. Ja see tuleb tal tõesti kenasti välja ning suhteliselt keeruka lõimevedamise ajal sai ta vabalt lobiseda.
 
Nitseaasa kinnitamine pöidla abil pulgale

Matemaatikul on ikka raudne loogika ja vedamine on tegelikul vägagi loogiline tegevus. Teatud rütmi järgi (sõltuvalt valitud mustrist) tuleb tõmmata kas taustalõim või mingit värvi lõimelõng, peost läbi ja üks kord keerata üks kord pealt poolt, teine kord alt poolt paksule pulgale ümber. Vöö lõplik pikkus koos narmastega tuleb kaks korda nii pikk, kui kaugel 'ukselingist' istuda.

Algajatele soovitati võtta kiri, mida peab vaid ühelt poolt 'korjama'. See tähendab, et värvide vahele veeti kas kolm või üks tasutalõim, et kudumisel lõimede vahetamisel värvi- ehk mustrilõngad alati koos ühele poole satuksid.
Nitsed tõmbavad üles õiged lõimed
Kui lõimed veetud, siis lasi Veera peos oleva pundi lahti ja pani kogu selle krempli omapoolse otsa endale ümber kere. Järgmisena otsis ta kätte kõikide värvide ja taustalõime mõlemad otsad ja sõlmis nad lipsu abil korralikult värvide kaupa kokku.
Lõimed olid sellega valmis.
Seda tüüpi vöö kudumisel hoiab kuduja lõimesid ümber oma keha, et saaks nad kogu aeg hästi pigul hoida ja vöö tuleks kõva ning korralik. Seto keeli on see kimmäs vüü.
Paar labast rida enne mustrit
Sellist me tegema õpimegi. Kuna kangastelgi ei kasutata, siis tuleb järgmisena endale konstrueerida midagi, mis tallalaudu asendaksid. Nüüd näitab Veera kuidas nitsesid panna. Selleks kasutab ta hästi libedat nailonnööri,sest neil aasakestel tuleb pidevalt lõimede vahel liikuda ja õigeid lõimi üles tõsta. Libe materjal jääb kehvemini lõngade külge kinni ja töö sujub paremini.
Lõuna ajal pakuti süüa ja juua
Nitsede nokkimine on küll paras peenmehaanika. Nimelt tuli täpselt üle ühe iga lõim, mis sai altpoolt ümber jämeda pulga keeratud, üles otsida, näpuga pundist üles tõsta, libe nitsenöör alt läbi vedada, nitsenöör kaks korda ümber peene pulga sõlmida ja järgmise juurde minna. Selle töö tulemusena valmis narmaid meenutav punutis, mida tallalaudade asemel hakatakse kasutama lõimelõngade vahetamiseks.
Sellega sai ettevalmistav töö läbi. Aeg on otsustada, millega hakatakse vööd kuduma. Selle materjaliga kududagi paar labast rida vöö algusesse. Siis võib mustri juurde asuda.
Esimesed iseseisvad katsetused
Ma kardan, et mustri kudumise kirjeldamiseks olen ma ise liiga algaja. See tundub mulle peaaegu võimatu tegevus. Paari sõnaga püüan seletada: mõõgaga tuleb kootud lõng töösse kinni lüüa; peale lõnga panemist üks kord ja lõime vahetamise järel kaks korda, päris jõuga kohe. Nitseda abil tuleb lõimi kogu aeg vahetada. Ühel korral tõstad nitsed üles ja mõõga otsaga nokid valed alumised lõimed ülemiste küljest ära. Teine kord ei tõmba nitsesid üles, vaid ajad mõõga jämeda pulga juures lõimede vahele. Keerad seejärel mõõga laiupidi, et lõimed ka nitse ees lahku läheksid, ja siis pistad näpud õigesse kohta nende vahele.

Viie tunni töö tulemus, muster ja mõõk
Siin pildi on mu viie tunni töö tulemus ja palun ka seda arvestada, et õpetaja Veera kudus 5 cm ise ära. Algaja jaoks on ka vöö laius probleemiks, sest pidevalt kipub see minema kitsmaks või laiemaks kui vaja. Mustril järje vedamiseks kasutasin teist lehte, mille sättisin vastava rea kohale, mida parasjagu korjasin. Valesti läks ikka vahest ka, aga see ei olegi nii hull, sest vigadega õpib veel paremini kui kududes. Tuleb aru saada sellest, et mustril märgitud ruuduke tähendab, et seda värvi lõng parasjagu jookseb töö peal. See ei tähenda alati pealt korjamist, sest sõltuvalt sellest, mis komplekt lõimi on peal, tuleb kas muster peale korjata või siis 'mittemuster' alt eest ära korjata.
Peale teist õppepäeva tõin töö koju. Kõigepealt peab parem käsi taastuma, sest sundasendis keha ja kaaluka mõõgaga korjamine väsitas ta pisut ära.

Thursday, February 16, 2012

Kanged käsitöölised väisasid Veriora

Ütleme siis nii, et sellest ajast saati kui me Aino Praakliga tutvusime, oleme ikka teineteise tegemistel silma (ja kõrva) peal hoidnud. Seega pole ime, et temalt tuli mõte ja huvi tulla mulle Veriorale külla, et lähemalt meie elu ja tegemisi siinkandis uurida. Ei takistanud teda ei käre külm ega bussiga tulemine. Aino on tubli ja ettevõtlik!
Ega Veriorale ei ole Tartust kerge hommikuks kohale jõuda, aga http://www.bussireisid.ee/ kaudu saime jälile, et läbi Võru saab 9:42 kohal olla. Mõeldud tehtud ... neljapäevane päev sai valitud ka just selle pärast, et siis on nii Verioral kui ka Leevil käsitööringi kogunemised.
Hommikul läheb ikka vahest kiireks ja siis ununevad mõned asjad maha või tegemata. Nii ka sel korral - kodusesse külmkappi jäi lõunasöök, mida külalisele serveerida soovisin. Ega siin kandis ju restorane väga laialt pole. Autoga lapsi kooli sõidutades tuli küll meelde, aga ei siis olnud mahti tagasi pöörata. Kool algab ikka 8:00 ja mulle väga ei meeldi hiljaks jääda. Ise veel mõtlesin ja sisendasin maailmaavarustesse nõudmise, et oleks ometi Inteneti poes midagi maha müüdud. See tekitaks vajaduse koju kauba järele minna ja siis saaks ka lõuna kapist kaasa haarata.
Ja oh mis imet, külakeskuses tööpäeva alustades selguski rõõmus tõsiasi, et üks paar sokke oli endale Belgiasse uue omaniku leidnud. Nüüd ei olnud muud kui autole taas hääled sisse ja kodu poole ajama!

Kui mina tagasi külakeskusesse jõudsin, oli Aino buss juba saabunud ja tegus proua tuli mulle raamatukogu uksel vastu. Ta oli juba iseseisvalt kõik vajalikud kohad kätte leidnud, mobiiltelefoni laadima pannud ning raamatukoguhoidjagagi tutvust sõlmides järgi uurinud, kuidas läheb tema raamatul "Tädi Maali jutud". Heameel oli ilmselt tõdeda, et see välja laenutatud oli.

Kuna üleriided, ja külma ilma tõttu päris palju, olid ikka veel seljas ja plaan minna mu korteriremonti kaema, kuhu käsitöötuba tulema pidi, oli niikuinii päevakorras, siis suundusimegi küla peale. Tee viis esmalt postkontorisse, et kaunid sokid Marietile teele saata ja sealt edasi Uuele tänavale. Ilm oli tõesti krõbe, ja tee libe, aga Aino on kui kepsakas tütarlaps - teda ei takista miskid elemendid oma eesmärke täide saatmast.

Postkontori uksel kohtasime õnneks Tiiut, kes küll kurvastuseks meile teatas, et nii külma ilmaga koovad ja tikivad Veriora käsitööharrastajad kodus ahjusuu ees. Nüüd toimus plaanides pisuke muutus, aga seda rohkem aega jäi meil külakeskuses internetist (vt ka ERMi kogusid http://www.muis.ee/ ) kindaid uurida. Ka lõuna saime rahulikult naha vahele pista ja kohviga allagi loputada. Pärast tuli muidugi välja, et kõik see söömine ja kohvitamine küll ennetlik oli, aga seda me siis veel ei teadnud.

Kui energiavarud täiendatud asusime Leevi poole teele. Aino oli Leevi ja Veriora metsades ammu aega tagasi oma aianduskooli õpiaegadel marjul ja seenel käinud, nii et kohad olid tuttavad. Leevi auväärne rahvamaja sai hiljuti 80-aastaseks ja kohalikud tantsuringid käisid pidutsejatel meelt lahutamas. Leevile on alati hea meel minna. Maja ees sattusime käsitööringi raudvarade Laine ja Hiljaga koos sisenema ning nemad juba sosistasid, et täna olla juubelitähistamine. Ja meie suureks rõõmuks ning üllatuseks kostitati meid tõesti lisaks meeldivale seltskonnale ka lookas peolauaga. Söödud ja joodud sai, nagu ikka, liiga palju, aga selleks peab väga tugev iseloom olema, et nii maitsvatest küpsetistest ära öelda. Aitäh, Linda, kostitamast, ja palju õnne edaspidiseks!

Päev aga muudkui veeres ja heas seltskonnas lähevad tunnid kiiresti. Oli aeg haarata lapsed koolist ja lasteaiast ning minna Leppojale oma kodu tutvustama. Taimetee kõrval sai mitmes keeles kõneldud ja raamatuid arvustatud. Mu kalli abikaasa ütlemine sobib kenasti lugu lõpetama. "Su raamatud on meil kodus nii kaua ja tähtsa koha peal olnud, Sa oleks justkui me pere liige!"

Friday, February 10, 2012

Viljandi - II osa: Kuidas setode saadikud Anu Raua juures käisid

Jätkan siinkohal oma meenutusi paari nädala tagusest külaskäigust Sakala maile. Eelmisel korral jäi jutt pooleli seal, kus setode saadikud olid Olustverega tutvust teinud, kõhu lõunasööki mõnusalt täis puginud ning kõigil oli taas piisavalt energiat, et krõbedat talve ilma ja peatselt saabuvat Heimtali täiel rinnal nautida.
Heimtali muuseumi, ehk ametlikult Eesti Rahva Muuseumi Heimtali muuseumi leidis bussijuht kätte kerge vaevaga. Väljast jättis maja esmakordsele külastajale üpris väikse mulje. Siis ei teadnud veel mis varandus seal sees end peidab ja et kord sees, välja üldse enam minna ei tahaks.
Muuseumis tervitas meid vaatamata esimese ruumi üsna kargele kliimale soe ja lahke muuseumitöötaja Merle Puusepp. Võimsa meeleavaldusena mõjust tema seljas kaunis kolmevärviline kirjatud maani mantel. Ma loodan, et see oli masinaga kootud, kuigi värviline äär jättis väga käsitsi kootud mulje. Uskumatult imeline!

Kõigil paluti endises koolitoas istet võtta ja sissejuhatus võis alata. Anu Raud pidi varsti kodust saabuma, seni aga soovis Merle meile tutvusmisega algust teha ja see oli huvitav. Saime teada, et vanasti oli muuseumis olnud külakool, mis enne asus sama koha peal puitehitises.
Selle olla üks koolivihkajalik poisslaps põlema pannud, aga külaelanikud polnud tollest arusaamatusest ennast heidutada lasknud ning ehitasid asemele hoopis tänaseni säilinud kivist koolimaja. Too ruum ei olla olnud talvel eriti palju soojem. Meie külaskäigupäeval võis seal ehk 10 kraadi sooja olla. Seetõttu olla lapsed alati vahetundides välja  mängima saadetud, et siis tuppa tulles see taas soe tunduda võiks.
Kooliõpetaja elas samas majas teises tiivas ning mõnelpool olla külarahvas õpetaja suvevaheajal karja saatnud. Palka sai ta vaatamata sellele, et lapsi suvel polnud - nii tunduski puhkuse pidamine külarahvale liigse priiskamisena ja õpetaja suunati ajutiselt teisele tööle.
Kool kolis enne sõda mõisamajja ja asemele rajati terve trobikond kortereid vaestele. Muuseum loodi majja siiski juba nõukaajal. Maja päästeti uue katuse panekuga täielikust hävingust. Viimane pere lahkust sealt alles siis, kui nende toast juba otseteed taevatähti näha oli. Tehti ka muid pakilisi töid, vahetati aknaid ja põrandaid. Kvaliteet oli küsitav, aga maja ei lagunenud vähemalt edasi.
Okupatsiooni lõppemisega tuli kahjuks lõpp ka majas asunud muuseumile. Täpset aastat ei mäleta, aga järgmisena päästis maja lagunemisohust tekstiilikunstnik Anu Raud, kes selle saadud kultuuuripreemia eest endale ostis. Aastaid majandas ja kogus rahvakuultuuri pärandisse kuuluvaid tekstiile kuulus kunstnik ise. Mingil hetkel aga tuli maja tulevik enam kindlustada ja siis otsustaski vaibakunstnik ja õppejõud pr Raud Heimtali muuseumi koos muljetavaldavate kogudega Eesti Rahva Muuseumile kinkida. Et see pika ajalooga maja elu keerdkäikude tormis taas katuseta vaenulike elementide ohvriks ei langeks.
Kui ajalugu kuulatud asuti seda imetlema. Nimelt, Merle lõi valla esimese just sealsamas toas seisva uhke tammise kapi uksed ja nähtavale ilmusid esimesed iludused Heimtali vaipade kollektsioonist. Kõrvalpõikena mainin, et ERM on oma vaipade kogu in corpore kenasti Interneti vahendusel kogu maailmale imetlemiseks välja pannud. Huvilistel soovitan külastada http://vaibad.erm.ee/

Hemtali kapist hakkasid aga välja tulema erinevad kaunitarid. Näidati palju erinevaid, aga meelde jäid mõned: kirgas punastes toonides heegeldatud vaip, pisut luitunud laia kootud äärega vaip, mis oli käinud Siberis ja sealt ka tagasi jõudnud.
Väga eklektiline taaskasutust propageeriv vaip vaimupuudega kunstnikult ja beež/roheline kahekordne vaip, mis oli keerukalt värvi vahetumise kohalt risti kootud ja nii oli kaks poolt kokku ühendatud.

Selle demonstratsiooni ajal oli saabunud ka kunstnik Anu Raud ise ja rõõmsalt juhatas ta meid kõiki järgmise päevakorra punkti juurde, milleks oli Rootsist saabunud annetusega tutvumine. Kahes suures kotis oli enamuses Seto aladelt korjatud esemeid, mis sõja keerises koos kogujaga Rootsi olid rännanud, et nüüd peale omanike surma tee taas kodumaale leida.
Kõigi ekskursantide silmad lõid särama ja imetlusega vaadati, kuidas aina uued ja uued hamede käisekirjad ja pearäti otsad vaatajate ette tõsteti. Suur tänu meid külla kutsumast!
Rootsist saabunud pärand üle vaadatud, suundusime teisele korrusel loomaaeda. Vahepeal olin proua Anu Raua kõrvale kutsunud, et talle oma kootud kirikindaid näidata. Olin juba kodus parimast parima valiku teinud ja kaasa pakkinud. Tundus, et olinud õigesti valinud, sest minu näidatu avaldas muljet. Selle üle olin muidugi väga õnnelik ja liigutatud ning hea meelega jätsin kuntsniku palvel neli väljavalitud paari muuseumi poodi müügile.
2. korruse loomaaed

Taas kord pidi proua kunstnik meid maha jätma, et koju tormata ja lammaste jõusööt vastu võtta. Aga lahkudes pani meile südamele enne kojupöördumist kindlasti ka tema kodust Käärikult läbi astuda ja uue vaiba kudumist vaadata. Nii tegimegi ja saime taas väga huvitava kogemuse osaliseks.

Vaiba sünd
Nimelt oli kunstnik väga rõõmus selle üle, et tal palju tellimusi ja saab seetõttu nüüd teistelgi tööd anda. Hetkel töötas tema kodus kaks kudujat tema kavandi järgi kootava vaiba kallal, mis läheb Hiinasse Eesti saatkonda suursaadiku residentsi. Küll oli huvitav vaadata, kuidas kunstiteos valmib ja millise higi ja vaevaga, peene ja täpse põimimise tulemusena see sünd aset leiab.

Lõpuakordiks oli kunstniku Rakverre näitusele rändava vaibakollektsiooni esitlus kunstniku enda seletuste saatel. Küll see oli vägev. Suur tänu, austatud Anu Raud ja jõudu tööle ning head tervist!