Monday, September 10, 2018

AJATUS on lummav valguse ja varju mäng mustritega

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidul on igal aastal välja mõeldud teema, mille ümber keerleb tol aastal kõik nende poolt koordineeritav käsitööelu kogu maal. Mardilaadal käib konkurss selle teema ümber, antakse välja trükis ja hoitakse muud moodi fookust neil käsitöötehnikatel, mis selle teema alla mahuvad  (vt ka https://folkart.ee/sundmused/aasta-teema/).
Tänavu on AJATUSe aasta. Tulipunkti on sätitud kõik ajatud mustrid ja tehnikad, luubi alla võetakse käsitöömeister oma oskuste ja tegemistega. Aasta alguses sain kirja kus küsiti, kas olen nõus osalema näitusel, kus minu kaunistada jääks üks hiigelkera. Kujunduse osas anti mulle täitsa vabad käed, kera transporditi koduukseni ja sooviti head pealehakkamist. Õnneks oli pidevalt vaid sõnumisaatmise kaugusel näituse kuraator Mae Kivilo, kelle käst saingi juba varajases etapis häid nõuandeid.
Ma arvan, et ma polnud teab mis originaalne, kui kera maakerana võtsin. Algselt oli mul üsna suurejooneline idee uurida välja maailma eri paigus eesti motiividele sarnaseid motiive ja siis ühendada need keral sinise kaaruspaelaga, justkui mereteed, mida pidi ühendus võis vanal ajal tekkida. See ind rauges üsna pea, aga tulemuseks siiski üsna mitu selleteemalist raamatut, Interneti kaudu kokku ostetud.
Kuna otsustasin, et kudumi kavliteedi osas ma mingeid järelandmisi ei tee ja ruutmeetrisuurust kinnast ka kuduma ei hakka, siis kuidagi tekkis mõte kududa kirikinda kirjades väikseid silindreid. Need oleksid siis justkui kindlused või linnad, mis on mööda maailma laiali paisatud, väelised kirjad kaitsmas elanikke. Neid sai suve jooksul üsna mitmeid ja kui sügisel "tibusid" lugema hakkasin, siis selgus, et lausa 93 tükki. Nad kaunistasid mu elutuba mitu kuud, otsisid varju klaaskausist vaid küslaliste vastuvõtmiste aegu. Sajani oli nii vähe maad, et tütrekese õhutusel kudusingi 7 tükki juurde.
Foto: Sandra Urvak
Minu nägemust mööda pidi mu kera katma hallist heidest keritud pehme aluskate. Algul põdesin kangesti, et kuidas ma need kindakindlused kerale kinnitan, varutud oli kõvasti kahepoolset teipi, igasugu liimi ja klambreid. Pärast tuli välja, et neid ülikergeid moodustisi oli kõige mugavam ja korrektsem kerale külge õmmelda.
Kuna noid kudutükikesi pidi tulema igasse suunda, siis ma ei kujutanud ette, kuidas valmis tulemust pakendada ning otsustasin kera tagasi Tallinna saata, et siis ise ka sinna sõita ning koha peal lõpuviimistlus teha. Allikamajas oli sobiv paik ning palju toetajaid koha pealt võtta, see oli õige otsus.
Hommikul varavalges hakkasime heiet kere ümber kleepima. Algselt varutud PVA-liim oli asendatud kuumaliimiga ning tütre ja õe abil saime vahva karvakera lõunaks valmis. Kurvastuseks aga osutus see mitmete tarkade nõuandjate jaoks liialt intensiivseks taustaks (et mitte öelda robustseks) ja hakkas ähvardavalt vaataja tähelepanu kaunitelt peentelt kudumitelt endale kiskuma.
Marika ja Valli kinnitamas
esimesi tutsakuid
Oma ego ja ideed jõuga maha surudes võtsin hüva nõu kuulda ja algasin uuesti algusest. Mae tõi poest musta kanga ning ma õmblesin sellest oma kerale kleidi ümber. Kui nüüd ei oleks sõbrannad appi tormanud, siis õmbleksin ma oma kera siiani. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Marika ja Valli saabusid just õigeks ajaks: minu jaks oli peaaegu et otsas, aga neilt ammutasin taas uut energiat ja valmis me ta mitme peale saime.
Valmis sai, enne ööpimedust!
Järgmisel päeval tegi Sandra Urvak keradest ka professionaalseid ülesvõtteid.

Reedel, 7. septembril toimus Katariina kirikus näituse avamine. See, mida kuraator Mae Kivilo ja Kaarel Kuusk olid korda saatnud, võttis lausa hinge kinni. Väljapanek oli väga muljetavaldav: ruumi omapära ja keerulist valgust ning kõrget ruumi oli igati oma kasuks ära kasutatud ning tulemuseks võimas ja mõjus vaatepilt. Täheparv, tõepoolest!

Lõpptulemus. Foto: Sandra Urvak

Isa ja õde näituse avamisel Katariina kirikus

Maarika toob rõõmusooja

Tondiraba kallid asendussugulased
klubist "Laine ja Kalju"

Lee on kohal
Andres Rattasepp tehi tohust pöörleva kera
fb: Tohutu Tohumees

Marju Tamm kurrutas Vormsi seeliku

Ees vasakul Alliki Oidekivi Muhu tikand
Paremal kaugemal Anu Randmaa Tõstamaa roositud kindad
Kaugemal keskel: Meelis Kihulane fb: Edev Eremiit

Urmas Veersalu pillirookroon
www.himmeli.net

Joonas Kiri sepatöö

Merle Suurkask koob telgedel kobrutavat kangast
www.emmaleppermann.ee

Vasakul: Ulve Kangro Seto pits
Kaugemal punasel: Lembe Maria Sihvre Läänemaa lilltikand
Ees: Airi Gailit värvis seentega lõngu

Vasakul: Katre Arula õmblustööd
Keskel: Piia Rand koob telgedel kirivöid
Peremal: Aet Reha Hiiu hegelpits

Liina Langi Haapsalu sall
www.longalangi.com

Vasakul: Katrin Kabun
kudus pruunid siilud Eesti maalamba värvimata lõngast
Ees: Jane Nikolai vaselised rõngal

Katti Muru vilditud Kihnu maalamba vill
www.murueit.ee

Sunday, July 15, 2018

Kinnastega Porhovi avastamisretkel


Seto käsitöö ülevaatenäituselt Pihkvast reisisid kaunid seto-mustrilised kirikindad Pihkva Eesti konsuli Triin Partsi krapsakal eestvõtmisel Porhovisse, umbes 10 000 elanikuga Hansalinna. Porhov asub 90 km Pihkvast idas, täpselt Pihkva ja Novgorodi vahepeal, kenasti Šeloni jõe ääres, et võimaldada veeteed pidi transporti Pihkva järvest, Velikaja jõgepidi ja edasi mitmeid teisi jõgesid pidi Novgorodini välja. Meie reisisime autoga ja üle hulga aja sujus piiriületus täitsa mugavalt.
Eesti Konsulaadis Pihkvas 
Ilmselt mängis siin suurt rolli meie varajane start, kogunesime Koidulas juba 6 ajal hommikul.

Kui vajalik kraam sai Pihkva turult ostetud ja viisakusvisiit Eesti Konsulaati tehtud, sättisime end teele itta. Maantee oli tõeline üllatus: kui Pihkva ummikud lõppesid, algas imeliselt sile uus asfalt. Sõitsime kahe autoga; Eestist olid Hõrna Aare, Kuuri Luule ja Aare, Alli Oja ning mina, Triin oli kaasa kutsunud ka konsul Merit Kaasiku.
Vikipeedia pajatab linna ajaloo kohta nii: Aleksander Nevski rajas praeguse Porhovi kohale 1239. aastal linnuse. Puitlinnus põles 1387. aastal maha ning selle asemele rajati kivist linnus. Pärast Põhjasõda Rootsilt vallutatud Ingerimaast moodustati Ingerimaa kubermang, kuhu 1708. aastast kuulus ka Porhovi piirkond, mis hiljem liideti Novgorodi kubermangu Novgorodi provintsi koosseisu.

1776. aasta 24. augustil anti piirkond üle Pihkva kubermangu koosseisu ja 1777. aastal andis keisrinna Katariina II linnuse ja hiljem Porhovi kindluse juurde tekkinud asulale linnaõigused. Porhovist sai samanimelise maakonna keskus 1772. aastal loodud Pihkva asehaldurkonnas, mis 1796. aastast nimetati Pihkva kubermanguks.

Kinnaste näitus asus Käsitöökojas. Selle ees ootasid meid kaunites rahvarõivastes lapsed, kes olid meie tulekust nähtavalt elevil. Varsti ilmusid nende tagant ka kohalikud naised, muuseumitöötajad ja käsitöömeitrid. Läksime koos tarre, kus avastasime ekponeerituna tohutul hulgal erinevat käsitööd. Sinna vahele oli sobivalt mahutatud ka Asta Issaku kootud Kagu Kudujate pikavarrelised kirevad kirilabakud.

Kui esimene sädistamine vaibus, siis palusid kohalikud meid edasi astuda tahatuppa, kus meie kõigi üllatuseks oli kaetud pikk ja rohke pidulaud. Tore oli, et nii mitmeid kohalikke oli meid tervitama ja näitust ava tulnud. Peeti pikki ja pidulikke kõnesid, isegi ma sain oma konarlikus vene keeles oma tegemistest ja äri algusest pajatatud.


Kui tee sai joodud ja pirukad söödud paluti meid järgmistesse muuseumidesse. Endisaegses kinos oli ennest mugavalt sisse seadnud koduloomuuseum. Sinna oli konsul Triin viinud ka EV100 tutvustava näituse. Selle kõrval oli eraalgatusel ja -initsiatiivil toimiv Hansamuuseum. Pärast jalutasime veel vanades kindlusevaremetes, panime kirikus küünlaid ja avastasime kohalikke nurgataguseid.
Oli ilus päev! Aitjuma, Triin, jään suure põnevusega ootama näitus mahavõtmise reisi, mis viiks meid järgmistesse "valgetesse laikudesse".

Külli Jacobson

Asta Issaku kootud kaunid pikavarrega kirilabakud

Teelaud koos kohalike kostitajatega

Hõrna Aare selgitab olukorda

Piirkonna taimestikku tutvustav stend

Pärlikunstniku lilled

Muuseumitöötaja ja koolidirektor


Hõrna Aare harjutab vahale kirjutamist

Veetee Pihkvast Novgorodi läbi Porhovi

Kivilinnuse varemed


Puna-valged rätikud ja linad kollektsioonis


Postimuuseum

Monday, May 7, 2018

Valgevene õppereisi õppetunnid

Külli Zalessje kunstniku
Sergei loodud kübaraga
COOP Local on ülisuure eelarvega europrojekt, mis liidab viite piiriäärset piirkonda nii Eestis kui Lätis. Eesti poolt osalevad projektis Räpina, Setomaa ja Vastseliina ning Lätist Ape ja Smiltene. Oleme sama seltskonnaga juba mitmel korral koos tegutsenud, enamus osalejaist on tuttavad.
Oleme käinud erinevatel laatadel nii Eesti kui Lätis, on olnud koolitusi ja ühisseminare. Reisid on viinud eestlasi Lätti ja toonud lätlasi Eestisse ettevõtlust ja ettevõtjaid külastama.

Räpina eestvõtmisel oli sel korral reisisihiks Valgevene loodenurk, reisijuhiks SA Räpina Inkubatsionikeskuse vedosnik Leo Kütt. Vastuvõtjaks oli Kamarova Äriinkubatsiooni Keskuse juht Eduard Antonovitš Valgevene Mjadeli rajoonist.

Kolmapäeva, 18. aprilli hommikul varavalges korjati osavõtjad nagu marjakesed teeveerest bussipeale. Lätti jõudes oli päike juba kõrgel. Apest ja Smiltenest lisandus bussi veel trobikond rõõmsat ja, nagu hiljem selgus, lauluhimulist ettevõtlikku reisilist. Bussijuhid teadsid rääkida, et Daugavpilsi lähedal olla üks piiripunkt, kust on kerge piiri ületada. Nagu kohapeal selgus, siis bussidele mingit järjekorda tõesti polnud, dokumentidekontroll võttis siiski mitu tundi. Teekond piiripunkti kestis mööda kõrvalteid ja -teekesi tohutu aja ja seetõttu otsustati tagasi tulla siiski Vilniuse kaudu. Aga sellest juba hiljem.
Meie grupi vastuvõtja Eduard Antonovitš abikaasaga
Hiliseks pealelõunaks olime saabunud Kamarovasse, kus meid ootas Eduard. Pool rühma saadeti sööma ja teine pool läks tervitust kuulama. Kõht oli väga tühi, road olid äärmiselt maitsvad ja tore tunne oli lõpuks kohal olla. Kui meie teine pool Eduardi tervitust kuulama hakkas, siis oli üsna pea olukord päris selge: "Enne oli meil siin Poola ja siis tulid sovetid ...", pani Eduard asjad kohe paika. See ja ka tema ülejäänud selgitused, kommentaarid tekitas suure huvi kogu piirkonna ajaloo ja asjade käigu kohta.
Hakkasime lähemalt uurima ja Eduard polnud selgitustega sugugi kitsi. Hetkel on Valgevene parlamendis 110 kohta, aga enne, kui ka tema saadik oli, oli kohti 210. Tema oli tol ammusel ajal üks 69st saadikust, kes Lukašenko vastu allkirja andis ja sellest ajast saadik tal enam keskvõimu juurde asja ei ole. Nüüd toimetab see aristokraatlik mees Mjadeli rajoonis ja aitab oma jõu ja Saksa rahadega ettevõtlust jalgele.
Narachi hotell, ***
Maa on riigi oma ja seda osta ei saa. Soovijad saavad rentida maad 99 aastaks. Põllumajandus on 90% ulatuses kolhooside käes, meie külastasime mõningaid Eduardi kasvandikke äriinkubaatorist, kes selle ülejäänud 10% hulka jäävad. Eduard oma oleku ja kõnemaneeri tõttu sai automaatselt vürstitiitli (mõnede jaoks ka prints).

Reisi ajal majutati meid väga puhtas ja korralikus Narachi võõrastemajas. See oli 3 tärni hotell Valgevene suurima järve Narach kaldal. Kogu piirkond on üleriigilise tähtsusega kuurort, selle ääres oli veel suur sanatoorium ja teisi hotelle. Hooajal on turistidele saadaval ligi 5000 voodikohta.

Poe fuajees Mjadeli linnas rippus tahvel
kokkuostu hindadega
Neljapäeva, 19. aprilli hommikul sõidutatakse meid Mjadeli linna. See on rajoonikeskus, kus meie grupi poliittöötajatel oli vaja linnavalitsusse viia sõbralik kingitus ja tervitused. Reareisijatele anti samal ajal 25 minutit vaba aega linna peal jalutamiseks. Ilm oli kena päikseline, poed olid juba avatud ja õppereis võis alata. Väga huvitav oli uurida pakutavat kaupa. Avastasin enda rõõmuks, et kohalik pood tegeles peale müümisega ka kokkuostuga.
Elanikkonna käest koguti seeni ja liha ja piimatooteid, vanapaberit ja -metalli, köögivilja, lambavill ja nahka. Hinnad olid mõõdukad; oli väga soodsaid kaupu ja päris meiemoodi hindadega samuti. Näiteks, kondiitritooted olid odavad, või üsna Eesti hinnaga.

AnteySad ettevõtte maasikakasvuhoones
esimest õit imetlemas
Järgmiseks sõidutati Viktori ettevõtte Antey Sad juurde (http://anteysad.by). Neil on kümnete hektarite ulatuses viljapuid ja kurke ja maasikaid. Töötajaid olla 30. Selge on see, et seda luksust saab ta lubada endale vaid seetõttu, et Valgevene palgad on väiksed. Viktori alluvad saavad 250-500 eurot kuus palka, pensjonid on riigis 150-300 eurot. Kõrgemat pensjoni pidid saama vaid riigiametnikud ning militsjonäärid.
Viktor jätab jõulise mulje: ideid on palju, teostus on võimas, tihe koostöö käib Poolaga. Peagi siiski selgub tema jutust, et ta eelmises elus punaparun oli. Pärit on küll sealt samast ja isagi oli põllupidaja, aga enne ettevõtjaks hakkamist oli ta nõuka ajal karjääri teinud parteiliinis.
Antey Sad ettevõtte toodangut ostmas:
Iti maksab, Sirje paneb valmis, Aime mõtleb veel ...
Firmas on suured köögiviljahoidlad, jahutus- ja külmutusruumid, juurikate pesemisvõimalus, mahlapressid. Sealses töölissööklas sõime lõunat, degusteerisime kohalikku mahla ning agaramad ostsid seda kaasagi.

Edasi viis meid tee külla, mis sakslaste abiga oli ehitatud Tšerbobõli ümerasustatute jaoks. Katastroof toimus aastal 1986 Ukrainas, aga tuulte tõttu sai väga suure tabamuse Valgevene. Tragöödia tagajärjel asustati ümber 94 Valgevene küla.
Uurides pisut katastroofi tausta, sattusin Internetis lehel https://en.wikipedia.org/wiki/Chernobyl_disaster . Prõpjati linn on tänaseks mahajäätud, pildid sellest õõvastavad.
Meile näidati sakslaste abiga ehitatud maju. Külastasime tuulegeneraatorit, mis piirkonda energiaga varustab ja kohalikku seltsimaja. Majad olid ehitatud ökoloogiliselt puhastest materjalidest, seda rõhutati meil väga ka järgmises ettevõttes, mis valmistas pilliroost tooteid.

Pillirooga tegelevas ettevõttes
Pilliroogu saab firma Narachi järve äärest, kus seda on külluses ja võtta võib. Valmistatakse ökoloogiliselt puhast ehitusmaterjali, pilliroomatte ja -vaheseinu, selleks on ettevõttel mitu masinat. Meile demonstreeriti ka masinate tööd. Samuti saime jalutada firma hoovi peal ja ladudes, jälgida töötegemist ja valmistooteid. Jättis hea mulje.
Päeva lõpetas bussiekskursioon Narachi linnakeses, mis asub Narachi järve ääres. Slaavi päritolu giididele omaselt oli ka meie giidi ettekanne äärmiselt sisutihe, intensiivne ja meeleolukas. Möödusime endiste aegade kaunitest paikadest, kus armastasid puhata kogu riigi kunstnikud ja kirjanikud. Sanatooriumis on Värskale sarnaselt kasutusel nii muda kui ka mineraalvesi.
Õhtusöök hotellis oli maitsev, hommikusöögid olid ... huvitavad.


Reede, 20. aprilli hommikul võtsime kursi lõunasse. Sõitsime läbi Eduardi koduküla Sviri, mis tema jutustuste põhjal oli olnud pool katoliku-, pool juudiküla.
Mjadeli linnas toimus laupäevak,
kogu linn riisus ja rassis.
Ta mainis, et kõik nood majad, millel uks tänava poole, olid juutide poed. Küla ise asus suure järve ääres. Teekond viis ka läbi vana Poola-Leedu Vürstiriigi pealinna Kreva, mille suursugusest järgi vaid suur basiilika, pisut vana varet ja väike külake. Läbi konarliku kruusatee ja mööda värvilisi tarekesi jõudsime mustsõstrakasvataja Igori juurde.
Tee peal osutas Eduard valgetele kivimajadele, viis tükki rivis, mis olla Lukašenko korraldusel igasse kolhoosi ehitatud, et soodustada noorte maale elama minemist. Paraku ei osutunud see piisavaks stiimuliks, enamus neist olla tühjad.
Jõudsime uude rajooni, Smargon. Hiljem saime ka linna peal jalutada: kes tormas kangapoodi, kes raamatupoodi, tegemist jätkus paariks tunniks.
Aga enne veel külastasime puidufirmat. Sealne perenaine oli väga põhimõttekindel ja rääkis igapäevaselt ainult valgevene keeles. Meiega suhtles ikka vene keeles, muidu me poleks midagi aru saanud. Meie palve peale aga rääkis lõpusõnad siiski emakeeles. Tore oli seda kuulata: nagu saaks kohe-kohe aru, aga midagi nagu jääb puudu.
Aknafirma meeleolud
Nemad oma ettevõttes toodavad loodussõbralikult puitaknaid ja renoveerivad vanu. Vahest teevad uksi ka.

Päeva nael oli külaskäik Zalessjesse vürst Oginski mõisa. Oginski oli Poola aadlik, dipolmaat ja helilooja. Tema ilmselt kuulsaim pala on polünees "Hüvasti kodumaa", mille kauneid esitusi leiab YouTubest mitmeid (nt https://www.youtube.com/watch?v=_845mw853yM) Kogu mõisakompleks oli kenasti renoveeritud, esimesed kevadõied kraavipervedel õitsemas. Kiire päevakava tõttu ei olnud meil võimalik osta 90-minutilist giidiga ekskursiooni hoone sees ja ümber. Giid Sergei saabus siiski ise rattaga me juurde ja jalutas alleed pidi ning jutustas kõigest mis teadis. Tuli välja, et Sergei oli ise diplomeeritud kunstnik ja elas täpselt meile lõunasööki pakkuva kodukohviku vastas. Peale sööki saime ka talle korraks külla hüpata. Ta kodu oli täis kõikvõimalikku nodi, raamatuid ja maale, teatridekoratsioone ja nukke. Valjuhäälsematele õhkijatele tegi Sergei ka väiksed kingitused oma maalide reprode näol.
Zalessje hetked
Lõunasöök oli sel päeval parim: kõikvõimalikud rahvusmaitsed äärmiselt entusiastlikus perekohvkus jättis unustamatu mulje. Õhtul saime veel Smargoni linnas jalutada ja lõpetuseks jõudsime tagasi Kamarovasse, et külastada sealset pagaritöökoda.

Ärasõidupäeva, laupäeva, 21. aprilli hommikul viidi meid taas rajoonikeskusesse Mjadelisse. Prouad soovisid osta külakostiks ja ilmselt ka oma tarbeks kohalikku mahekosmeetikat. Seda pakkus firma vitex.by laias valikus. Läksin isegi masside survel poodi ja tõdesin, et valik oli väga lai ja väga ahvatle. Kuna ma ise mingit kosmeetikat ei kasuta, siis valisin meeneks ühe erinevate savide baasil ja söega näokoorimismaski. See pidi lausa magnetiga mustad poorid näos puhtaks tõmbama. Ja ära sa ütle ... kodus proovisime türtega järele ja tulemust oli tõesti näha. Aus värk, ostaks veel kui saaks. Interneti-otsingul selgus, et selle firma toodete edasimüüja Euroopa Liidus baseerub Riias, https://belita.lv/ ja minu kasutatud produkst on täpsemalt see: https://belita.lv/sejai/maskas?product_id=807

Sumadanid träni täis, keegi ostis lausa adrahõlmad, hakkasime Kamarovasse lahkumislõunale suunduma. Tuleb välja, et Eduardi kallis kaasa on samuti mehelt ettevõtlust õppinud ja pakub kohalikus seltsimajas toitlustamist. Söök oli maitsev, kõned soojad ja südamlikud, vannuti pikaajalist sõprust ja õhati juba taaskohtumise järele. Raamatupoes soetatud Valgevene kindluste ja losside raamat annab selleks palju ideid, võimalusi ja ahvaltusi.

Tore oli sind tundma õppida, Valgevene!

Lõbus reisiseltskond ratastel: Inara, Iti ja Ritta
Mjadeli rajooni kaart

Hotelli retorani õhtusöögi ajal poseerimas

Lauluhimuline bussi  tagumine pool,
lätlased koos külalisesinejaga
Söögid restoranides ja poes - rahvusköök
pakkus tõelisi hõrgutisi.

Vennad Palokid Meremäelt

Veriora tiim: Mirjam ja Arvo mahla degusteerimas

Kamarova pagaritöökoja ees

Aarne: "Kohv ja suits ei käi veiniga kokku!"

Lauaalune elu


Eduard pakub lahkumiseks
kohalikku samagonni

Sergei vaimustunult Zalessje ajalugu ja
vürst Agonski elu ümberjutustamas