Väike Ruhnu saar puges sügavale põue

Tark vanasõna soovitab, et rege rauta suvel ja vankrit talvel. Nii sai ka Seto Käsitüü Kogo rahvaga tehtud, et talsipühi aigu koos istudes pidasime plaani ja unistasime järgnevast suvest. Paljud soovisid teha midagi üheskoos, õppida juurde uut või õpetada teisele mõnd endal käpas olevat oskust. Samuti on õppereisid alati olnud lõbusad ja silmaringi laiendavad. Nii ma siis tulingi mõttele, et panen oma reisikorraldaja oskused ja soovi kordki elus Ruhnule jõuda kokku ja pakkusin Kogo liikmetele välja ühe lühikese kuid sisuka reisi sinna kaugele saarele, mis asub Lätile lähemal kui Eestile ja mille Eestiga liitumise kohta on mitmeid legende liikvel.

Pidasime Kala Ingritiga nõu ja leidsime, et käsitöölistele pakuks kindlasti huvi mingit näputööd lähemalt vaadata või teha. Kuna peenema töö tegemiseks aega ei jagunud, siis kohaliku kooli käsitööõpetaja,  Ruhnu käsitöökambri ja pärandkooli eestvedaja Külli Uustal pakkus välja, et paneb paar meie inimest Ruhnu rõivile ja seda tehes tutvustab neid põhjalikumalt. See paaritunnine lõbus etendus oli väga hariv ja tegi nii osalejatele, kelleks olid Lillmaa Terje ja Riitsaare Evar, kui pealtvaatajatele palju rõõmu.

Aga enne veel kui saime reisi nautima hakata tuli välja selgitada, kuidas saarele pääseb. Tuli välja, et kui oled kord saarele saanud, siis samal päeval tagasi ei saagi. Seega oli vaja hankida öömaja. Neid on Ruhnul mitmeid, minu eelistus langes Liise talule. Seal oli piisavalt palju kohti ja  piltide järgi väga kaunis. 

Ega ma broneerides veel ei teadnud kui palju reisihuvilisi on. Pärast tuli välja, et üsna lühikese ajaga kogunes 15 soovijat. Pärtini Sirid ütles viimase õhtu pidulauas, et ta tegi oma otsuse 30 sekundiga. Selle aga trumpas kohe üle Niido Eevi, kes väitis, et nii kui kirja sai, kohe haaras toru ja võttis kõne Ingritile, et nimi kirja panna usaldamata moodsat eposti teenust.

Selliseid lõbusaid lugusid ja naeru kostis reisi jooksul korduvalt ja palju. Näiteks siis, kui palava ja päikselise ilmaga laevale sättisime. Katamaraan Runö oli justkui päevitamiseks loodud. Eriti ankrus olles ja vaikselt podisedes kai äärest eemaldudes. Oh neid kilkeid ja rõkkamist, kui kapten pisut aja pärast täistuurid sisse pani ja tuul kõik riided seljast ära tahtis viia. Keegi sai viimasel hetkel Orava Kairi sallisabast kinni, lahtised jalanõud liikusid ohtliku kiirusega reelingu suunas - varsti olid kõik suvitajad siseruumides. 

Tuli välja, et kapten on Hõrna Rieka kauaaegne kirjasõber ja leivaküpsetaja. Kõrge tutvus päädis sellega, et Vabarna Jane aitas ankrut hiivata ja kõik ülejäänud olid kaptenisillal uudistamas moodsamat aparatuuri ja tabloosid.

Reis läks kiiresti: meri oli üsna tüüne, keegi üle parda kalu toitmas ei käinud ja kolme tunni möödudes olimegi  saarel. Luise Jõers Liise talust tuli meile bussiga vastu, kuigi saar on vaid 5,5 km pikk ja 3,5 km lai. Teisel päeval sai see risti ja põiki nii jalgrattaga kui ka kastiautoga läbi sõidetud. Esimese päeva õhtusse ei mahtunud muud kui ujuma minek. Seegi oli seiklus omaette. 

Hakkas juba hämarduma, aga meil oli siiski kindel plaan mere äärde minna. Orienteerumise maailmameister luges kaarti ja mõne aja pärast meri juba paistiski. Meie elevil kilked ajasid puude otstes istuvad kormoranid ärevaks. Tohutu parv linde tõusis kisaga lendu ja õhtuhämaruse Hitchcocki moment tekitas hirmujudinaid. Vesi oli siiski soe ja kuigi Andresoni Sigre olla laevas vaadanud, et läheb kiiresti sügavaks, mängisime madalas vees krokodille.

Aga siiski, öö oli soe ja magama ei soovinud keegi minna. Liise talu hoovil kogus hoogu Seto kirmas. Raali Aini pillimäng ei lasknud kaua pingil istuda, varsti olid kõik tantsuplatsil.

Järgmisel päeval sai külastatud mõlemat Ruhnu kirikut. Vanim neist aastast1644 on üks Eesti vanimaid puitehitis. Uuem kivist kirik sai valmis 1912. a, sest väike jäi koguduse jaoks kitsaks.

Peale lõunat tuli meile järgi vana veneaegne veokas ja viis meid saare tuurile. Kitsas hüplik tee tekitas sõitjates tohutult elevust ja naeru. Kergekaalulised reisijad nagu Linnuse Marje pidid olema teiste vahele surutud, et üle kasti ääre ei lendaks. Pärast tunnistasid Kauksi Ülle ja Leelo, et nii oli väga lõbus saare vaatamisväärsustega tutvuda.

Ka sel reisil sai lauldud:

„Ei meelest läe mul iial Le Havre’i kuumad ööd.“

Aga kui paljud teadsid, et 1877. aastal püstitati Liivi lahes, Ruhnu saare idaküljel omapärane silindrilise torni ja seda toetavate kaldtugedega metalltuletorn, mille elemendid valmistati Prantsusmaal Le Havre’s asuvas laevaehitustehases. Raudplekist valmistatud tuletorni kõrgus jalamist on 40m. Üle saja aasta töötanud metalltorn on tänaseni töökorras ning on ainus seda tüüpi säilinud tuletorn Läänemere piirkonnas, kirjutab visit.ruhnu.ee veebileht.  Kivit Annika ronis tuletorni tippu ja oli suure pingutusega päris rahul, sest vaade metsasele Ruhnule keset merd oli kaunis.

Kolmanda päeva varahommikul, imelises päikesetõusus suundusime tagasi mandrile. Oli ilus reis ja kõik jäid oma esimese Ruhnus käiguga rahule.

Artikkel ilmus ajalehes Setomaa septembris 2024.

 

 

Puukallistajad koondavad väed

"Päästame Eesti metsad!" kõlab loosung viimasel ajal aina tihemini ja üha rohkem inimesi tunneb, et loodus tõepoolest vajab meie abi, et metsade ja rabade hävitustöö ei jätkuks samasuguse hooga nagu viimastel aastatel ja varemgi.

Maidumäe hiies Räpina
Aianduskooli pargis 

Kelle küüsist on vaja Eesti metsi päästa, tekib õigustatud küsimus. Kui pisut selle üle juurelda, siis jõuab kiiresti arusaamani, et need on inimesed ise, kes on endale suurimaks ohuks. Kui inimene lõpetaks igasuguse tegevuse ja läbikäimise loodusega, siis pikema või lühema aja pärast taastub mets oma täies võimsuses, erinevad ohustatud taime-, looma- ja seeneliigid saavad jõudu juurde ja nende populatsioon võtab taas optimaalse mõõtme. Rabadel läheb kauem, aga kosuvad nemadki. Isegi Tšerbobõli tuumajaama ümbruses on kasvama hakanud võsa, läbi betooni ja vaatamata kiirituse kõrgele tasemele. Loodus saab hakkama, loodus ei vaja inimest.

Linte Luhamäel hiiepuule
ande sidumas

Kui inimene tajub, et ta suudab elada siin planeedil Maa ainult siis, kui ta käitub ja toimib kui osake loodusest, on lootust, et teised osad suurest ja täiuslikust ökosüsteemist aitavad inimesel siin edasi elada.
Murest nende inimeste tegevuse ja selle laastava mõju üle, kes käituvad kui looduse kroon ja kuningas, kes arvavad, et ei vaja looduse armuande, vaid võivad neid piiramatus koguses lihtsalt võtta, ja terve elukeskkonna kaitseks on koondunud seltkond inimesi Räpina vallas.
Meie seltsi tuumiku moodustavad Eesti Looduskaitse Seltsi Räpina osakonna mõned liikmed, aga paljud on juurde tulnud ja märtsi alguses otsustasime moodustada oma mittetulundusühingu, mis sai nimeks MTÜ Tänu Loodusele. Nimevalik oli meie jaoks väga oluline ja õige leidmine võttis tükk aega. Me teame, et me soovime säilitada looduslikku mitmekesisust, liigirikkust ja puhast ning inimväärikat elukeskkonda ning seda paremaks muuta. Sellegipoolest tajusime, et ei soovi rõhutada mitte niivõrd oma tegevust ja päästmist vajavat halba olukorda, vaid olla tänulikud loodusele meie ümber ja selle andidele ning kaitsele, mis saadab meid iga päev ja annab meile jõudu ning vastupidavust.

Ahto Kaasik, Põlise Pere
reisijuht Räpina allikal,
esimene kohalik "apteek" 

Jõudu on Eesti inimesele andnud tema esiisade maal ajast-aega elades ka pühad paigad looduses: hiied, põlispuud ja allikad, rändrahnud ning muud märgilised kohad. MTÜ Põline Pere korraldas 7. märtsil Räpina Kihelkonna pühapaikadesse hiieretke, kus osales suur bussitäis inimesi. Retk algas Sillapää lossi pargis, mis on kahjuks juba sajandeid tagasi ehitatud üsna ebaõnnestunud kohale. Seetõttu on arusaadav, miks mõisa ehitus kestis kõvasti üle poole sajandi kokku 4 mõisniku ajal. Sellel kaunil Võhandu pühajõe poolsaarel, Maidumäel on olnud ja on siiani põlisrahva püha hiis. Hiis on kõige vanem looduskaitseala; ammustel aegadel olid nende ümber tarad, et kaitsta neid ka koduloomade eest, sinna ei ehitatud midagi. Need olid puutumata looduse alad, sinna mindi harduses ja tänulikkuses, palvete ja andidega.
Üle 40 inimese, kelle seas oli paljusid meie MTÜ Tänu Loodusele liikmeid, võtsid õlg õla kõrvale ringi viieharulise väelise pärna all ja edastasid oma soove tolle päeva ja tuleviku kohta. Nii algas võimas rännak, mis viis meid Räpina terviseallikale, Linte Luhamäele ja Maarjamäele, Nahal Kõrveotsa hiiekünnapuu juurde. Peale lõunasööki peatusime Rahumäe ristimetsas, uudistasime Uku koobast ja Kalmatu müüri Võhandu pühajõe ääres. Lõpumõtiskluse tegime Võukülas Rehemetsa kivi juures. Bussiga sõitsime mööda Toolama ristimetsast, aga sealne hiljutine lageraie ja enamuse ristimetsa hävitamine ei väärinud meie peatust, laastamistööd ajasid lihtsalt südame pahaks.

Linte Maarjamäe iidne hiiepärn

Pühapaikades tervitasime ja kummardasime metsale, nii mõneski kohas laulsime regilaulu. Ahto Kaasik rääkis paigaga seotud lugusid ning Liisa Kaasik pakkus meile ja jättis anniks ka hiiele maitsvat tatraleiba.
Armas lugeja, kas tunned, et soovid samuti kaasa lüüa järgmistes tegevustes:
- avalikkuse teavitamine elurikkust ohustavatest otsustest ja tegudest;
- avalikkuse huvi äratamine keskkonnaalaste teemade vastu, tuues esile keskkonnahoidlikku, jätkusuutlikku ja kodanikuaktiivsust väärtustavat eluviisi;
- osalemine kohalikul tasandil Eesti looduskeskkonna, selle probleemkohtade ja vastavate otsustusprotsesside jälgimises;
- teha koostööd kohaliku omavalitsuse ja teiste ametkondade ning organisatsioonidega, et viia ühiskonna iga liikmeni arusaam loodushoiust kui säästva arengu vältimatust eeldusest.

Rahumäe ristimetsas

Kui need punktid sind kõnetavad, siis võta meiega ühendust minu kaudu: kulli.jacobson@gmail.com või 5034386

Külli Kõppo-Jacobson
MTÜ Tänu Loodusele juhatuse liige
Eesti Looduskaitse Seltsi liige

Eesti käsitöö(m)elu Stockholmi linnas ja laadal

Rootsi õppe- ja tööreisi plaani hakkasime pidama juba kolm aastat tagasi. Siis oli see üsna ebamäärane osa suurest tootearenduse projektist, mille raames käis EKA õppejõud ja Eesti disainiema Merike Rehepapp meid kahe aasta jooksul korduvalt koolitamas. Eelmisel aastal hakkas vormuma juba täpsem ettekujutus, kuis me oma uute toodetega Rootsi Kuningriigi pealinna lummame. Reis ise kujunes aga tõepoolest vägevaks lõppakordiks meie pikale koolitusprogrammile.

Võimas Seto Võro käsitöö ühislett

Paar päeva oli lahkumiseni jäänud, kõik oli säetud, osalejad pakkisid kohvreid. Järsku potsatas mu ekirjakasti teavitus Tallinkilt, et meie teisipäevane laev sel päeval ei väljugi. Püha müristus, mis me siis nüüd teeme! Pakutud päev hiljem ei saanud kuidagi minna, programm oli tihe ja kõigiga kokkulepped sõlmitud. Pakuti väljumist Riiast.

Reisiseltskond oli suurem veel. Lisaks
tekstis mainituile olid veel 
Pille Kruustik, Galina Liivago, 
Kairi Orav, Annika Kivit 
ja Sirje Pakler.

Üsna kerge vaevaga sain bussile korje nimekirja ümberpöörata, Meremäe inimestel vedas. Kahjuks pidid Tartu ja Põlva rahvas end kuidagi Räpinasse saama. Asi sujus ilma suuremate viperusteta ning isegi Riia linna teederemont ei takistanud meid enam. Jõudsime kenasti laeva ja pidusöök võis alata.

Kolmapäeva hommikul tervitas Stockholm meid päikesepaiste ja sooja kevadise ilmaga. Sära ja värvikirevust tuli peatselt rohkelt juurde, sest esimese huviväärsusena ootas meid Kristina Viira "Svenskt Tenni" firmapoes, et kõnelda meile selle saamisloost ning anda ajaloolist vürtsi juurde kuulsale kallile poele.

Kristina Viira jutustamas
Svenskt Tenn'i ajaloost

Kogu firma kuulub nüüd hoopis ühele MTÜle, mis annetab terve kasumi kuninglikule filmi- ja kunstiakadeemiale. Ettevõtte asutaja Estrid Ericson ja hilisem peakunstnik Josef Frank tegid moodsa Rootsi sisekujunduse maailmakuulsaks. Võluvad kirevad tekstiilid, lihtsa joonega nipsasjad, kerge mööbel ja väga hubane interjöör on mõned märksõnad nende stiilist.

Läbi kesklinna ja vanalinna sõitsime edasi lõunapoole ning külastasime käsitöökauplust "Konsthantverkarna" ning seal piirkonnas asuvaid teisi galeriisid, kunstipoode ja -salonge ning maandusime lõpuks väikses bistroos, kus saime maitsta erinevaid türgipäraseid ampse. Meie hotell asus meeldivalt messikeskuse läheduses. Värskelt pidurõivis võtsime suuna Stockholmi Eesti Maja poole, kus toimus kohtumisõhtu Eesti Käsitööseltsi TRIINU rahvaga.

Stockholmi Eesti Majas piduõhtul

Nädal tagasi olid nad just samas kohas avanud oma ülevaatenäituse, millega saime samuti tutvust teha. Ühine kirg käsitöö vastu sulatas hetkega jää ning kogu õhtu möödus kui vanade sõprade seas. Õhtustasime meeldivalt lobisedes ning oma tegemisi teineteisele tutvustades. Vabarna Maret ütles eest ja Kogo Kogo Koorikõne leelotas takka, Kala Ingrit rääkis sündmustest Setomaal ja kutsus külla oma silmaga kaema. Karin Otsus ja Ulve Kangro rääkisid Räpina tekstiiliõppest ja Liis Kogerman Setomaa Muuseumitest andis huvilistele proovida virtuaalprille, millega sai koheselt Setomaa peal tuuri ära teha.

Carl Millese skulptuur

Neljapäeval oli taas päikseline päev. Meil oli hommikul kavas minna Millesgardenisse. See on kunstnikepaari Carl ja Olga Millese loodud vägev astanguline ansambel skulptuuride aiast ja elumajadest, ateljeedest ning kunstikogudest. Kuigi puud olid raagus, siis päike tekitas seal aias ometi vaimustava varjude mängu. Kõrgetel postamentidel seisvad kujud olid sinitaeva tasustal otsekui õhus. Iga pisiasi oli paigas ja nauditav.

Pealelõunal läksime messikeskusesse oma boksi valmis sättima. Kodustes oludes oli meil oma boksikene juba mitmeid kordi kokku pandud, igaühe müügipind täpselt välja mõõdetud ja paika asetatud. 8-meetrise tagaseina olime otsustanud jätta toodetest puutumata, et eriliselt mõjusalt tuleks välja meie kodukoha päikseline männimets.

Millesgardeni vaade

Kõrvalputka kreeklaste jutu järgi läks meil ülesehitustöö siuh-säuh väga kiirelt ja jõudsalt. Nii ta tõepoolest oligi, meeskonnatöö oli ülimal tasemel ning igaüks leidis just õige koha, kus panustada. Tegelikult kulus ikkagi pea 2 tundi, aga 16-ruutmeetrise boksi jaoks pole see teab kui palju.

Terve nädalavahetuse reedest pühapäevani veetsime messil. Külastajaid käis palju: reedel ja laupäeval üle nelja tuhande inimese, pühapäeval veidi vähem, kokku kõvasti üle 11 tuhande kliendi. Samal ajal toimus kõrvalhallis antiigimess, tagauste kaudu käis meie rahvas seal korduvalt ja põhjalikult uudistamas. Õmblus- ja käsitöömess (Sy & Hantverk Festivalen www.syfestivalen.se) kutsus kokku eelkõige isetegijad. Külastajad saabusid stiilselt riietatuna, seljas omatehtud kampsik või kleidikene, sobivad ehted ja muud aksessuaarid. Meie hõbedasepp Riitsaare Evar juhtis tähelepanu sellele, kuidas mees-naine või ema-tütar olid ka omavahel kenasti kooskõlaliselt riietunud.

Messiboksi püstitamine koostöös

Meie väljapanek äratas palju tähelepanu. Andresoni Sigre niplas, Karin tegi süstikpitsi. Kauksi Üllel olid  pakutrükis rätid, siidid ning kaardid, Heivi Kurg oli välja pannud Saori telgedel kootud kotid. Ulvelt olid värvilise Seto pitsiga kaunistatud ehted ning rõivad. Marget Rüütli Tegram Disain karbid ja albumid tõmbasid tähelepanu ning Kagu Kudujad pakkusid kirikindaid igale maitsele. Teised müüjad pakkusid eelkõige kangaid, lõnga, paelu ja tarvikuid, sest just materjale ning tööjuhendeid inimesed otsima tulidki.

Armsad külastajad,
TRIINU liige Maarjaga

Hämmastavalt palju inimesi tegeleb käsitööga ja messil pakutud töötoad olid pidevalt rahvast täis ja tegevuses. Meil õnnestus rääkida Setomaast paljude külastajatega ja tahe tulla meile uudistama oli suur. Kui Evar pilli välja võttis või Ülle, Maret leelot eest ütles, kohe oli rahvamass me laudade ees ja telefonid lindistasid. Selline ehe reklaam levib kulutulena ja kaugele.

Käsitöölistega on mõnus reisida. Ei ole olemas mõttetult passitud aega, isegi kui buss peaks katski minema. On vaid võimalus teha käsitööd, õppida naabrilt uut tehnikat või nippi.
Energiat jagus igasse päeva ja sellele aitas kindlasti kaasa see, et kõigil oli võimalus koos meistersportlasega hommikut alustada tehes üle tee metsa all ja aedlinnas 5K kiirkõndi.

Tõeline käsitööline
Kauksi Ülle
haarab härjal sarvest

Minu eriline tänu läheb TRIINU liikmetele, kes moodustavad Eesti Rahvakunsti ja Huviringi Rootsis. Mul oli suuri raskusi leida Internetist Stockholmis baseeruvaid kohalikke käsitöölisi ja hädas olles pöördusin TRIINU liikme Kristina Viira poole, keda tundsin juba eelnevatest käsitööreisidest. Tema kutsus mind nende fb gruppi ja sealt sain nii palju nõu ja abi ja häid vihjeid, et täita kogu programm mõtteka sisu ja söögiajad heade restoranidega.
Aitjuma, Piret Kaaman-Lepisk ja Triinu Andreassen ja Eija-Liisa Koolmeister ja Kristina Viira!
Olge terved!

Sama pundiga oli meil 2019. a ka Muhu ja Saaremaa käsitööreis, millest saab lugeda siit: http://kagukudujad.blogspot.com/2019/03/puhusid-innustavad-laanetuuled.html

Daamid saabusid kuningriiki

  

Lõunalauas

Eesti Maja pidusaal enne külalisi

TRIINU käsitöö aasta ülevaatenäitus Eesti Majas

Tublid TRIINUlased
Triinu andreassen ja Eija-Liisa Koolmeister 

Räpina Aianduskooli Tekstiilitöö eriala esitlus
Karini ja Ulve poolt

Svenskt Tenni' tehtud sisekujundus Millesgardeni nö
Anne majas, mis on üks sealsest kolmest elamust

"Pagulased kalal" 1936-40 Carl Milles

Loomad vaalal

Põrandamosaiik

Seinakivid köögis

peened kujud

Läbipaistvast alabastrist Neitsi Maarja Jeesusega

galeriivaade

Evar metsaga 

Pille ja Maret tööhoos

TRIINU liikmetega messil: vasakult Madli Teets-Björck, 
Külli Kõppo-Jacobson ja TRIINU esinaine Piret Kaaman-Leppisk

Łódź - maailma tekstiilipealinn ja Preisimaa hõrgutised

Vasakult: Ritta Nutov, Marje Linnus, Galina Liivago
Külli Kõppo-Jacobson, Kauksi Ülle, Helle Sulengo.
Pilti teeb Signe Krigul.

Oleme juba mitmel korral kogunud kokku huvilised käsitöölised, rentinud väikse bussikese ning vuranud uudistama lähivälismaa avastamata pärle. Teekonda on üldiselt üsna kerge paika panna, sest meid kõiki huvitavad just käsitööga seotud asjad ja paigad. Aga miks mitte ka taimed ja inimesed ja kõik muu, mis kena kaeda ja meelele huvitav. Kindlasti kuulub söök huviväärsuste alla ja etteruttavalt peab ütlema, et Poola pierogid viisid keele alla.

Esimesel päeval, reedel, muudkui sõitsime. Paar peatust siin ja seal, Siguldas ja Kaunase läheduses, ja pimeduse saabudes olimegi jõudnud Poola, Augustowisse. Kuna sealne kant on väga kuulus oma pikkade kanalite-jõgede-järvede süsteemide poolest, siis jalutasime enne magamaminekut nende ääres. Jõudsime just parajasti missa lõpuks ka suurde kirikusse, kuhu saime sisse piiluda ning täpsel enne sulgemist tellisime veel kohalikust kohvikust kohvi ja kooki 'Czarny las'.

Pochylnia Buczyniec - üks paljudest
üles-alla vedamise kohtadest
Elblag-Ostoda kanalis

Laupäeval seadsime suuna Gdanski poole. Kiiret polnud, seega valisime väiksemad mõnusad teekesed, läbi külade ja metsade. Need keerutasid nii palju, et tagumistel hakas isegi kergelt kõhus  pööritama. Loodus oli väga kena ja vaheldusrikas. Nüüd valges märkasime, et erinevus Leeduga oli kuidagi imelikult suur. Leedu hiiglalaiad põllud ja üksikud puukesed olid asendunud väikeste põllulappide, väikeste külakeste ja käänuliste teedega. Pidevalt läks tee läbi sügisvärvides metsa. 

Jõudsime Elbląg-Ostródzki kanali ühte ülesveo paika. Taas on tegemist ajalooliselt väga olulise veeteedesüsteemiga, milles on mitmeid laevukeste üles-alla vedamise nõlvu. Trossidega veetakse need ühest kanali veetasapinnast teise. Ilmselt oli hooaeg juba läbi saanud ja teisi turiste uudistamas polnud.  

Trossid laevukeste vedamiseks

Meil läks tükk aega, et õige koht kätte leida. Ingliskeelsete siltidega oldi üsna kitsi ja poola keele lugemine läks meil veel üsna üle kivide ja känduda. Hiljem hakkasime küll pisut tönkama, sest Marje oli veebist hääldusreegleid uurinud ja juhendas. Ülle andis reisi lõpus lubaduse, et tutvub nendega põhjalikumalt ja annab meile siis teada. Järgmisel korral (mis tuleb igal juhul) on siis juba kergem. 

 Enne veel kui hämarduma hakkas jõudsime Malborki. Kahjuks olid nad otsustanud kindluse juba kell 15:30 sulgeda, aga õnneks saime teha tiiru ümber selle üüratu kompleksi. 

Lisan siia pisut ajaloolist teavet vikipeediast: "Malborki linnus oli aastast 1309 Saksa ordu keskus ja ordumeistri residents. Selle linnuse ümber kerkiski tänapäevane linn. Malbork oli hansalinn. Seal kontrolliti liiklust ja merevaigukaubandust kogu Nogati jõel ning koguti tollimakse. Korduvalt peeti Malborkis hansalinnade tippkohtumisi. 

Marborki kindluse ees

Kolmeteistaastase sõja ajal müüsid Böömi kuninga sõdurid, kes pidid linna kaitsma, Malborki ja veel kaks linnust 190 000 kuldtüki eest Poola kuningale Kazimierz IV-le. Hädavaevu suutis kuningas selle summa kokku saada. 1457. a sisenesid Poola väed eesotsas kuningaga linna.

Samal aastal, kui kuningas oli lahkunud, võtsid orduväed Malborki üllatusrünnakuga tagasi. Teise Thorni rahuga 1466. a läks Malbork Poola koosseisu. Kuni Esimese Poola jagamiseni 1772. a oli Malbork Poola kuningate üks residentsidest.

Marlborki kindlus

Esimeses maailmasõja järel korraldati piirkonnas rahvahääletus, kas Malbork peaks minema Saksamaale kuuluva Ida-Preisimaa või Poola alluvusse. Saksamaa poolt anti 9641 häält, Poola poolt 165 häält. Seega anti Malbork Preisimaale."

Õhtuks jõudsime Gdanskisse, endisesse vabalinna Danzig. Öömaja Villa Albadros oli täisa kena kohake. Eriline luksnumber asus keldrikorrusel, kus prouadel oli ka köök ja elutuba ning üleelusuurune tualetruum mullivanniga. See andis meile põhjuse pärast kosutavat õhtusööki vietnamlastest kokapoiste juures korraldada esimene oleng kostutavate maiustuste ja joovastavate jookidega.

Purskaev Neptuniga
Gdanskis Długa Targ platsil

Hommikul suundusime tutvuma Gdanskiga. Juba eemalt jättis see suursuguse linna mulje. Kaugelt oli näha võimsaid hooneid. Raekodasid pidi seal olema lausa kolm. Parkisime ja võtsime suuna linna südamesse. 

Pilt, mis meile Długa peatänaval avanes, võttis hinge kinni. Niivõrd kaunis ja värviline oli kõik. Ahhetasime ja õhkasime üksteise võidu. Klõpsasime pildi pildi järel, üleüldine rõõmus elevus valdas meid kõiki. 

Panen teile pisut ajalugu ka vikipeediast: "Gdańsk on Poola suurim sadamalinn, mis on sajandite jooksul olnud Poola väravateks merele. Ajaloos on linnal olnud palju nimesid: Gyddanyzc, Kdansk, Gdanzc, Dantzk, Dantzig, Dantzigk, Danzig, Dantiscum, Gedanum.

Uusehitised kaldapealsel Gdanskis

Juba 8. sajandil oli seal käsitööliste-kalurite asula. 10. sajandil oli Gdańsk Pomorze vürstide valduses, kes allusid Poola riigile. 997. aastal külastas Gdańskit Püha Adalbertus Prahast (poola Wojciech), et Poola kuninga Bolesław Chrobry palvel ristida linna elanikke. 1308. a alistasid Saksa ordu rüütlid Gdański, linn sai uue nime – Danzig. Aastal 1361 sai linn Hansa Liidu liikmeks. Uue sõjaga läks Gdańsk Poola kuninga võimu alla. Aasta hiljem sõlmiti Thorni esimene rahu, millega Gdańsk läks tagasi Saksa ordu kätte. 1772. aastal Poola I jagamisel anti Gdańsk üle Preisi kuningriigile. Napoleoni sõdade ajal, aastatel 1807–1814 eksisteeris linn kui Danzigi Vabalinn. 

Vaade Maarja kiriku tornist Gdanskile

Gdański elanikkond oli väga kirju, seal elasid poolakad, sakslased, juudid, taanlased jne, kes omakorda mõjutasid linna kultuuri ja arhitektuuri. Teise maailmasõja järel anti Gdańsk Potsdami konverentsi otsusega 1945. aastal Poolale. Linna saksa elanikkond küüditati Saksamaale. Küüditatud endised Danzigi kodanikud väidavad, et tegelikult leiab aset nende vabalinnas okupatsioon. Nad on moodustanud eksiilvalitsuse ja nõuavad jätkuvalt Danzigi iseseisvust. Danzigi eksiilvalitsusel on oma koduleht."

Nüüd hüppasime kiirteele. Ma ei julgenud sõita piirkiirusega, mis oli 140 km/h, aga üsna hea ajaga jõudsime siiski Toruni ja sealt edasi meie reisi sihtpunkti Łódźi. Łódź oli mul välja valitud kui tekstiilide paradiis. Seto pitsi meister Ulve Kangro andis palju häid vihjeid juba enne reisi, aga isegi guugeldades Poola kangaid tuli Łódź välja tuhandetes erinevates variantides, vali millist kangast soovid.

Meie koos Kasiaga (vasakult kolmas) Art Inkubator'i ees

Łódź hääldatakse [wudž], proovige ise https://bit.ly/2PsMk23  See on üks poola keele trikkidest, neid on veel palju.

Ma olin leidnud internetis kolades ühe Łódźi kunstikeskuse ja seal töötava proua, kelle nime Katarzyna Krawczyk (tõlkes Kati Rätsep) ma kahjuks hääldada ei suuda. Õnneks kasutab ta ka ise lühemat nime Kasia, mis hääldatakse [kašja]. See kergendas natuke suhtlemist küll. Kasia võttis asja südamega ja oli meile eelnevalt juba kokku leppinud mitmeid kohtumisi ja külaskäike erinevate kunsnike ja käsitöömeistrite juurde. See eest olen ma talle tuhandest tänulik, sest kogu seda teavet iseseisvalt netist leida poleks küll olnud võimalik. 

Aga enne veel kui me Kasiaga kokku saime, läksime omapäi kangadžunglisse seiklema. Kõigepealt keeldus GPS aadresse äratundmast. Seejärel ei suutnud me otsustada, millist pakutud jaglpalliplatsi suurustest valmisriiete hulgiladudes valida. Siis leidsime üles mitmed kangahulgilaod, avastades et kõik müüvad kauneid kangaid vaid min 50 m rullidena. Piirkond ise oli kahtlane, ilu mitte kuskil. Kauksi Ülle arvates olime jõudnud linnalaadsesse kohta ja olime pisut segaduses.

Tekstiilikunstnik Marta Stanislavska
oma stuudios

http://www.jestdziane.pl/

Õnneks kohtusime varsti Kasiaga, kes tõestas meile, et Łódź on võrratu ja igati väärt külastamist. Linn on Poola suuruselt kolmas. Algul oli linnake virelenud, aga kui 19. sajandi keskel sinna suuri manufaktuure rajama hakati, siis lõi õitsele. Meil tekkis kahtlus, et kuis siis vanasti energiat saadi, veekogusid näha ei olnud. Tuli välja, et linnas on 17 jõge, millest vaid 2 on näha. Ülejäänud suunati maa alla, sest reostus muutis haisu nii väljakannatamatuks. Tüüpiline tööstuslinna saatus!

Kõigepealt tutvusime Kasia töökohaga, milleks on Art Inkubator http://artinkubator.com/ Neil on 4 stuudiot, mida kunstnikud ja käsitöölised saavad soodsalt 2 aastaks rentida. Samuti on endise tehase korrastatud hoonetes veel mitmeid näitusesaale, teatrisaal, korraldatakse festivale ja kunstiprojekte.

Łódźi suurim tehas oli omal ajal Scheibleri manufaktuur:

https://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Wilhelm_Scheibler. See võttis enda alla kümneid hektareid maad. Kasia rääkis, et tehaseala oli nii suur, seal oli olemas kõik vajalik. Sa võisid siin sündida, koolis käis,

Tartaruga kangastuudio, 

Art Inkubatori endine resident

http://tartarugastudio.pl/

töötada ja surra, ilma et välja peaks minema. Paljud hooned on renoveeritud korteriteks, äripindadeks, villades on restoranid. Kena oli sõita suurte tellishoonete vahel ja kujutada ette seda elu. Eks see oli üsna karm: põhiliselt naistööjõud pidi töötama kohutavas müras pikki päevi.    

Ühte teise tehasesse, lubjatud seinte tõttu Valgeks Tehaseks nimetatud, on rajatud tekstiilimuuseum https://cmwl.pl/public/. Selle hoovil on ka väike vabaõhumuuseum nö skansen, mis oli küll remondis, aga väravate vahelt saime piiluda sajanditagusele tänavale. Muuseum ise oli võimas. Õnneks oli käimas just rahvusvaheline trienaal, erinevate maade kunstnikud olid välja pannud takstiilidest kokku pandud kunstitöid. Oli väga põnevaid ja huvitavaid lahendusi. 

Trammijaama ükssarv ja
värsked kübaraomanikud Łódźis 

Kõigi külastatud käsitöömeistrite käest saime põnevaid ideid ja uusi mõtteid oma tegemiste jaoks. Need kaks poolikut päeva Łódźi jaoks ei piisanud. Õnneks oli meil kõigil lahkudes selline tunne, et meil oleks väga vaja veel kohtuda. Loodame, te nüüd, kus kontaktid on loodud ja esimene aimdus olemas, saame hakata põhjalikumalt koostööd tegema, meistreid vahetama ja ühisprojekte ellu viima. 

Suured kallid sulle, Kasia, ja peatse kohtumiseni!

Rõõmus seltskond Siguldas peale kosutavat hommikueinet

Maitsvad eksootilised road Gdanski linna ühes aasia restoranis 

Võrratud Gdanski vaated

Gdanski vanalinn

Łódźi Art Inkubatori resident
Anna Becherka - kaablikunstnik 
http://bechann.com/

Scheibleri tehase hoov Łódźis 

Tartaruga kunstkangad

Tekstiilikunstnik Aleksandra Richert'i
stuudios taimevärve vaatamas
http://aleksandrarichert.com/en/

Kunstlillede kuhjad Łódźi turul 

Dziane kudumisstuudio linased seljakotid

Käsitööna valmivad harjad

Käsitööna valmivad rinnahoidjad

Rinnahoidjate valmistaja pr Grazyna Owczarek
(vasakult neljas) meie seltskonnaga

Łódźi trammijaam

Łódźis leidub väga palju tänavakunsti,
see on Kasia lemmik 

Tesktiilimuuseumi vabaõhu osakond, sajandivanune tänav

Tekstiilimuuseum Łódźis 

Trienaali üks töödest

Trienaali üks töödest

Trienaali üks töödest, sokikardin

Trienaali üks töödest

Trienaali üks töödest, vilditud samblakivid