Heimtali laat ning ajalooline Käi & Koo võistlus

Viljandimaal toimusid 11.-12. mail üle-Eestilised käsitöö päevad ning selle raames esinduslik kästiöö laat Heimtalis muuseumiesisel platsil. Seto Käsitüü Kogo organiseeris sinna oma liikmete ühise mineku. Mina oma kinnaste ja lõngadega hüppasin bussi alles Võrus, enne seda oli Setomaale ring peale tehtud ja kõik see seltskond kokku kogutud.

Peale minu suundusid Viljandimaile kolm prouat Värska KIRÄVÜÜst, Signe Krigul Piusa Savikojast, sepp Raivo Jänesmägi ning Kogo büroojuhataja Vilve Oja juhatas vägesid. Vihma tibutas ja temperatuur aina langes.

Ilmad olid hommikuti soojad olnud ja päeva peale täitsa palavaks läinud. Ei tea mis mind sundis mantlit selga panema.  Aga kui Võrus autokraadiklaas ainult 11 pügalat näitas, siis tekkis kahtlus, kas ma niimoodi jupakalt riides olles terve päeva laadaplatsil vastu pean.Sõites selgus, et ega keegi täpselt teagi kuidas Heimtalisse jõuda.

Õnneks leidus Viljandi lähistel teadlikke inimesi ja nii me täitsa õigel ajal ja tervelt kohale saabusime. Meid tervitasid Heimtali muuseumi juhataja Merle, paljud kaaskäsitöölised ja tohutult kõva tuul.

Juba eelnevalt oli teada, et väljapaneku tarvis on kohapeal saadaval rõuguredelid. Muu vajalik tuli endal kaasa võtta. Kuna mul sellist head ja  kokkukäivat lauda pole, siis pidasin plaani kuidas oma tooteid rõuguredelil esitleda. Mõtlesin, et riputan nad nööri ja pesulõksude abil üles. Vedas! Sellise tuulega nagu tol päeval oli, ei olnud laual ega ka mu kindapuul selliste kergete toodete puhul nagu kindad, miskit šanssi kohapeal püsida. Tuul keerutas platsil ringi ka palju raskemaid asju, kurvastuseks lendas uperkuuti ka üks rõuguredel koos täiega.

Et kuidagi sooja sees hoida mässisin ennast ühte laudlinasse, neid olin õnneks mitu kaasa võtnud. Üllatuseks leidsin kind kohvrist ka mu ainsa kirjatud mütsi, mille paarilised labakud Otepääl L.U.M.I. laadal uue omaniku leidsid. Vedas, et poolel teel Heimtalisse oli vihm üle jäänud ja pilvede vahelt piilus välja ka päike.

Laadamelu oli lõbus. Muuseumi ees esinesid tantsijad, meie Sigre mees Ain tõmbas paar lugu lõõtsa ja rahvast oli palju. Süüa pakuti suppi ja leiba ja muud head-paremat. Kuna tegemist oli igati esindusliku käsitöölaadaga, mida Eesti käsitööliste keskselts korraldas, siis oli toimkonnal välja mõeldud üks väga eriline võistlus "Käi ja Koo".

Nimelt soovisid nad tõestada, et ka tänapäeval leidub tublisid kudujaid, kes ühtki minutit ei lase päevast raisku minna. Vanasti olla taluperenaine ka toast lauta minnes vardad kätte võtnud.

Nüüd aga pidid neljaliikmelised võistkonnad enne strati üles looma 4x10 silma neljale vardale. Võistluse ajal pidi iga liige käies kuduma parempidist kudet. Distants oli ca 100 meetrit. Hinnati käimise kiirust, kudumise kiirust ning koe kaunidust. Võistlusele sai ka eelregistreerida, aga kohapeal moodustati üksikutest veel kolmaski võitskond. Mina kamraadide puudumise tõttu just sinna sattusingi. Võistkonnakaaslaseks oli Age Raudsepp ERMist, sealne tekstiilikogu hoidja ja veel kaks nobedat naist.

Ma sain endale esimese vahetuse. Kuna olen käies kudumist ka enne harjutanud, siis see ei olnud minu jaoks väga uudne. Meil on Veriora naisrahvatantsurühmas isegi sellline tants, "12 kapukat", kus meil vardad kogu tantsu ajal käes on. Võtsin paraja hoo sisse ja jätsin konkurentid selja taha maha. Võistluse lõpuks finišeeris meie naiskond teisena. Žürii võttis pool tundi aruteluks aega ja kuulutas seejärel välja võistkondade paremusjärjestuse. Peab tunnistama, et kingitused olid kõigile väga väärtuslikud. Meie võidukas naiskond sai kingituseks uhiuue autori autogrammiga raamatu Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini sulest "Kirjatud teekond", Lossi gildi käsitööliste nikerdatud vaselistest prossi ja väga värvika võtmehoidja. Suur tänu korraldajatele!  

Kuidas Setod väljanäitust üles panid ... 2. osa

Nagu eelmises osas sai öeldud, siis kaasas olid meil veel Kauksi Ülle ja Sigre Anderson  ja Evar Riitsaar ja Merlin Lõiv ja Ingrit Kala. Sigre ja Ülle peamurdmine, et kuidas Ülle pakutrüki tehnikas kaunistatud päerätid kõige paremini mõjule pääsevad, lõppes sellega, et need riputati laest all. Tulemus oli väga lahe!

Pakud olid puust lõiganud Evar Riitsaar, kes ise oli hõbeehteid rahvale väljanäitamiseks klaasi alla seadnud.

Kui kell hakkas lähenema keskpäevale, siis olime me enda suureks rahuloluks enam-vähem valmis. Jäi veel kompsud nurgast koristada, põrand puhtaks, söögid-joogid välja võtta ja külaliste tarvis lauale seda.

Kolme keraamiku tööd said ka kenasti paika. Signe Kriguli vaasid on väga omanäolised ja kenad.

Ma sättisin veel silte raamidele alla, kui esimesed külalised olid juba platsis. Varsti hõikaski Ingrit, et tulgu kõik meistrid nüüd kenasti rahva ette ja ütles paar sõna sissejuhatuseks. Oma tegemistest ja töödest pidid käsitöölised ise pajatama. Tervitussõnad lausus ka Liivi Soova ja kinkis tänutäheks kaugelt tulemise puhul Kogole paar head raamatut.

Aitäh veelkord Merlin Lõivule, kelle mõningaid pilte kasutasin ja kelle abita oleks olnud raske mul raame seinale seada.

Näitus jääb avatuks 22. maini 2012.a.

Kuidas Setod väljanäitust üles panid ... 1. osa

... ja mis sellest kõigest lõpuks sai.

Räägin teile täna sellest, kuidas me Eesti Käsitöö Maja galeriis Tallinnas, Pikk 22 Seto Käsitüü Kogo ülevaatenäitust välja panime.

Väljasõit Tallinna suunas algas juba varavalges. Võru-Räpina maantee teetööd ei ole ikka veel lõppenud, aga mina ei olnudki teadlik sellest suuremat sorti tuhnimisest. Seega jäin väga piinlikult kohtumispaika Kääpa kooli juures 10 minutit hiljaks. Õnneks mahtus mu ülisuur printerikast, mis triiki pildiraame täis oli, kenasti pakiruumi. Hiljem kahjuks selgus, et selle kobaka tõttu jäi viimasele reisijale Merlinile, kes Tartust peale tuli, vaid 20 cm istumispinda. Kuna Merlini kahandamine sellele ruumile ei õnnestunud, ohverdasid perekond Kauksi/Riitsaar enda jalaruumi ja istusid viksilt kuni Tallinnani välja sirge selja ja koos jalgadega. Ma püüdsin tekitatud kahju korvata sellega, et tõlkisin nende elulood järgmise ürituse jaoks kenasti inglise keelde. Loodan, et kõik jäid kompromissidega rahule.
Kui Kükita silla juures kiire kohvitamine välja arvata, siis olime niikui naksti paari tunni pärast ja kena varuga Tallinna vanalinnas Eesti Käsitöö Maja ees tavaari maha laadimas.

Selle aastasel näitusel olid kaasas Kõivo Anne suured kootud tekid, Kauksi Ülle pakutrüki tehnikas erinevad tekstiilid, Evar Riitsaare hõbeehted, keraamikat Signe Krigulilt, Aili Palmilt, Meelis Krigulilt ja Kagu Kudujate kirikindad.

Pakid sai kenasti Pikk 22 asuva Eesti Käsitöö Maja tahakambrisse tasitud, ruumi seinad vennalikult ära jaotatud - ülespanek võis alata.
Mul oli õnneks suur ettevalmimustustöö kodus ära tehtud. Nimelt, olles saanud kutse osaleda selle aastasel ülevaate näitusel, hakkasin kohe plaani pidama, et kuidas mu kallikesi-kindakesi vaatamiseks välja seada. Eelmisel talvel oli sõpradega jutuks tulnud mu kinnaste esitlemine Otepää L.U.M.I. kohvikus. Selle näituse idee faasis käis sõbranna Mari Rell välja mõtte kinnastest raamides. Siis ei saanud sellest asja, aga nüüd oli see ülihea mõte justkui varnast võtta. Suur tänu, kallis Mari ja palju õnne veelkord pisipoja sünni puhul 10. mail.

Minu sõrmikud Andres Alvela tehtud raamis

Idee oli seega olemas ja tuli leida teostaja. Seda ei olnud vaja kaugelt otsida, sest juba oli minu kõrvu kostnud kuuldused oskuslikust puutöömehest Andres Alvelast meie naaberkülas Pähtpääl. Saimegi kokkuleppele nii, et mina toon materjali ja tema ehitab valmis. Ja kui ma siis neile raamidele järgi läksin, pidin meeleliigutusest peaaegu et nutma hakkama.

Need olid nii kaunisti tehtud, täpselt sellised nagu vaja ... ja paremad veel. Materjaliks oli meie talumaja otsaseina laudiselauad, mis lähevad väljavahetamisele. Nad olid elementidest räsitud, naela ja oksaauke täis, mõned tumeda, mõned helededad, mõnel paistmas veel vana punakas värv.

Enne näitus oli vaja veel kindad raamidesse kinnitada. Sellega tegelesin terve laupäevase päeva, sõrmed olid õhtuks sellest traadi keerutamisest väga hellad. Enamus kindaid riputasin öles väikeste naelakeste otsa, mis Andres oli mu palve peale raami siseservadesse igasse kanti löönud. Osad kindad paigutasin aga hoopis laiupidi ja väljapaneku keskmeks jäi kompositsioon kahest paarist kolmes raamis. Jäägu see vaataja lahti mõtestada ...

Ingrit riputab Anne vaipa

Peale minu aga toimetasid usinalt ka teised käsitöölised ja Seto Käsitüü Kogo ja selle juhatuse liikmed Ingrit Kala ja Sigre Anderson. Ingrit oli usinasti ametis Kõivo Anne massiivsete kootud vaipade ülesriputamisega. Need olid nii kaunid ja imeliste värvide ja mustritega. Nad täitsid kogu ruumi oma pehme ja sooja täiuslikkusega.
 
Samal ajal oli Kauksi Ülle ja Sigre Anderson paed murdmas, et kuidas Ülle pakutrüki tehnikas kaunistatud pearätid kõige paremini mõjule pääsevad. Pakud olid puust lõiganud Evar Riitsaar, kes ise oli hõbeehteid rahvale väljanäitamiseks klaasi alla seadnud.

Aitäh Merlin Lõivule, kelle mõningaid pilte olin kasutanud ja kelle abita oleks olnud raske mu raame seinale seada.

Näitus jääb avatuks 22. maini 2012.a.

... jätkub

Palun tulge Eesti Käsitöö Majja näitusele

8. mail avatakse Tallinnas Pikk tn 8 Eesti Käsitöö Majas Seto käsitöö näitus-müük. Kutsun kõiki huvilisi näituse avamisele kell 13. Kui Te ei jõua vanalinna selleks ajaks, siis muretsemiseks pole põhjust. Näitus jääb avatuks kuni 21. maini ja kõigil on võimalik endale sobival päevasel ajal ehedaid käsitöö esemed Setomaalt uudistada. Soovi ja sobivuse korral saab teoseid ka kaasa osta.
Teretulemast!