Siberi lilled on nüüd kaante vahel

Lillemustrid on jõudnud Ossipova Manni mustrivihikust Siberist tagasi Setomaale ja raamatu "Sibeli lilled" kaante vahele. Kujunduse on teinud reklaamiagentuur HUNT.

Ossipova Manni (ristinimega Maria Ossipova) sündis 1942. aastal Siberis, kuhu tema esivanemad elama asusid, kui nad Setomaalt viljakamade maade otsingul lahkusid. Manni emapoolsed esivanemad rändasid välja Kito külast ja isapoolsed Tendüvä külast.

Manni ema Kito Nasta oli hea laulja ja suur käsitöö tegija. Manni laulab koos oma õe Liidega kultuurimaja ansamblis Lill ja on Haida külamuuseumile annetanud suure hulga kaunist käsitööd.

Pisut ajaloolist tausta Siberisse väljarände kohta folklorist Andreas Kalkuni pilgu läbi:

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lahkus ülerahvastatud setode asualalt kaugele Siberisse Jenisseiski kubermangu tuhandeid peresid. Pikk reis tundmatusse võeti ette selleks, et saada tasuta maad. Töökad setod seadsid end peagi hästi sisse ja kohanesid uute olude ja kliimaga. Vaatamata stalinistlikele repressioonidele ja mitmetele viletsustele, on mõned külagrupid siiani säilinud setokeelsetena. Täna on umbes 200 inimesega Haida küla Krasnojarski krais suurim seto küla Siberis. Kuigi pärast ühismajandite lagunemist on külaelanike arv kõvasti vähenenud ning majanduslik olukord halvenenud, on Haidas armas seto muuseum, kultuurimajas tegutseb setokeelne naistekoor Lill ning ka vanad käsitööoskused pole kadunud.
Ossipova Manni (Maria Ossipova, sünd 1942) esivanemad lahkusid samuti Setomaalt Siberisse, et leida paremat maad. Manni emapoolsed esivanemad rändasid välja Kito külast ja isapoolsed Tendüvä külast. Reisidokumente tehes anti seni perekonnanimedeta setodele nimed. Need pandi enamasti perepea eesnime järgi ja nii on Siberi setodel väga tavalised õigeusklikest mehenimedest tuletatud pere-konnanimed.
Manni ema Kito Nasta oli hea laulja ja suur käsitöö tegija. Oskused on pärandunud ka tütardele. Manni laulab koos oma õe Liidega kultuurimaja ansamblis Lill ja on Haida külamuuseumile annetanud suure hulga kaunist käsitööd. Siberi talved on külmad ja seepärast elab siiani kirikinnaste kudumise ja kandmise traditsioon. Siberi setod tunnevad oma rahvast kindakirjade järgi, aga teevad vahet ka venelaste ja setode kudumistehnikal.
2007., 2008. ja 2012. aastal külastasid Ossipova Mannit ja teisi Haida küla naisi Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid. Pildistasime üles ka Manni kindamustrite vihiku, milles oli nii vanu geomeetrilisi kirju, kui imelisi lillkirju. Igal kudujal on oma lemmikkirjad ja nii mõnelgi Haida naisel on sahtlis koolivihikutäis elu jooksul kogutud kindakirju. 

Luhamaa leiud

Mu koolipäevad venivad tihtilugu päris pikaks. Nii ongi tavaline, et kobistan veel tunde ettevalmistada ja järgmiseks päevaks tunnikontrolle välja trükkida koos kooli läikima nühkivate koristajatädidega.

Kuldmäe Mariaga Luhamaalt

Ühel õhtul küsis koolitöötaja Liivi, salapärane naeratus näol, kas sooviksin näha üht eriliselt kaunist kindapaari. Otse loomulikult, iga selline pakkumine paneb mu südame kiiremini põksuma ja lootus midagi põnevat ja ennenägematut häha, on suur. Käpikud, mis Liivi mulle näha tõi, olid tema tädi, Kuldmäe Maria kootud. Muster oli tõesti kena, aga teostus veelgi suurepärasem. Sain nad koju kaasa võtta, kus tõsise nokitsemise tulemusena muster maha joonistatud sai.

Maria ja tema käpikud

Liivi õhutusel, et sealt kust need tulid, on veel palju-palju saadaval, võtsin kätte ja helistasin Mariale. Soovisin kohtuda tema enda ja selle varasalvega, mis tal kodus olema pidi.
Maria on 92 aastat vana ja hästi sõbralik inimene. Tema elu ei ole olnud kergete killast. Kurbusega rääkis ta, et juba 48 aastat on ta pidanud lesepõlve pidama. Ainult 25 aastat õnnistati teda abielus olemisega, mis andis talle viis last ja praeguseks juba 15 lapselapselast. Maria oli abielus Luhamaa kiriku papiga ja ta elab siiani Hindsa külas talus, mis asub Luhamaa Pühavaimu kiriku naabruse.

Maria käsitöö

Endistel aegadel avat uusi kogudusi peaasjalikult kiriku keskvalitsuse korraldusel. Luhamaa apostlik-õigeusu kogudus on asutatud rahva soovil. Metropoliit õnnistas uue koguduse asutamist ja kohalikud tegelased asusid agaralt tegutsema. 14. juulil 1929 pandi Luhamaa kirikule nurgakivi.

Ületada tuli kõiksugu raskusi ja takistusi, mis uue kiriku ehitusega seotud olid - organiseerida korjandusi ehituse rahastamiseks, mitu korda pöörduti ka riigivanema poole ja leiti alati toetust. Esialgu oli kavas ehitada ainult väike palvemaja, aga kuna heade inimeste, teiste koguduste, seltside, asutuste ja Eesti valitsuse toetusel kogunes annetusi ja ehitusmaterjali rohkem kui loodeti, siis otsustati ette võtta korraliku kiriku ehitus.

Luhamaa Pühavaimu kirik

Suure töö tulemusena kerkiski kõrgele künkale vana Riia-Pihkva kivitee äärde  Luhamaa kirik. Pärast jaanipäeva, 26. juunil 1932. aastal toimus Luhamaa Pühavaimu apostlik-õigeusu kiriku pühitsemine metropoliit Aleksandri poolt.




Taamal paistab Luhamaa kordon

Ilu leiab Otepäält

Otepää kaunis loodus on üldteada. Sel talvel, mõne rõõmuks ja teiste kurvastuseks, on lund na vähevõitu. Sellegi poolest tasub Otepääd külastada ka praegu.

Teiste vaatamisväärsuste seas on mõnusas ja hubases L.U.M.I. Kohvikus väljas Siberi setode lillmustriliste kirikinnaste näitus. Samuti leidub meeldivaid jalutamisradu iga ilmaga ja igal aastaajal. Läheduses on tegemist nii suurtele kui väikestele, peopidamiseks ja ürituste korraldamiseks on peenemaid ja tavalisemaid paiku.
Käisin kindanäitust üles panemas jaanuarikuus.
Sellest reisist jäid mälestuseks mõned fotod, mida siinkohal ka teiega jagada soovin.
Tulge näitusele ja L.U.M.I. Kohvikusse kehakinnitama!

Raivo Sihveri artikkel Põlvamaa ajalehes "Koit" 11. jaanuar 2014.aastal: OÜ Kagu Kudujad

Kõrgekvaliteedilisi kirikindaid kuduv OÜ Kagu Kudujad turg on peaasjalikult välismaal

Raivo Sihver
aivo@polvakoit.ee

Eesti Töötukassa ettevõtluskoolituse abil tuult tiibadesse saanud OÜ Kagu Kudujad asutaja Külli Jacobson peab ennast sotsiaalseks ettevõtjaks, sest tahab, et kõrgkvaliteediline kirikindakudumise traditsioon jääks ellu. Samas annab ta tööd kunstilist väärtust loovatele oskuskudujatele.
Jacobson rääkis, et esialgu oli tal kursuse juhendajale väga raske oma äriplaani seletada, sest too pidas tarbekunsti väärtust omavate, kuid Eesti turuhinnast 4-5 korda kallimate kinnaste kudumist esialgu absurdseks mõtteks. Jacobson oli aga oma idees absoluutselt kindel ning suutis ka juhendajale äriplaani elluviimist tõestada.

Kirikindad kui vabaaja veetmise vorm

Kindluse, et ta on õigel teel, andis aga 2010. aasta, mil ta koos ameeriklasest abikaasa Joshua ja lastega üheks õppeaastaks Ameerikasse läks. Kuna Külli Jacobsonil tööluba polnud, siis tekkis tal väga palju vaba aega. Eestis viibides oli Külli avastanud endale kirikinda kudumise ning kudus neid siis ajaviiteks ja meelelahutuseks ka Ameerikas.
Mustreid sai ta kindakudumise raamatutest, millest mõni oli ka Ameerikasse kaasa võetud. Kuna ühes sealse kodu lähedases lõngapoes tegutses kord nädalas kudumisklubi, siis võttis Jacobson kootud kindad teistele näitamiseks kaasa.  Ameeriklased võtsid kudumid väga hästi vastu ning neile meeldisid kirikindad väga, sest nad polnud nii unikaalseid esemeid enne näinud. Nii hakkaski Jacobson kõigile soovijatele kindaid kuduma. Korrektse ja peeneltkudumise tehnika on ta pärinud nii emalt kui vanaemalt. Jacobson kudus enne kinnaste juurde jõudmist mütse, salle ja kampsuneid ajast, mil mäletama hakkas.
Kui Jacobson aprillis 2011. Eestisse tagasi tuli, otsustas ta kirikinnastega äri tegema hakata, sest ettevõtjaks saamise valmidus oli juba ammu olemas, aga polnud korralikku ideed.

Kõrgkäsitöö ongi kallis

Kuigi teoreetiliste teadmiste baas oli tugev, sest pärast Tartu Ülikooli rakendusmatemaatika eriala lõpetamist üheksakümnendate algul töötas Jacobson  2,5 aastat Tallinna Pangas ning hiljem seitse aastat New Yorgis finantsanalüütikuna, jäi majandusmagistrikraadi omajal puudu praktilistest näpunäidetest. Nii läkski  Jacobson  Töötukassa ettevõtluskoolitusele.
Algul oli kahtlejaid, kes 40-90 eurot maksvaid kindaid ikka ostma hakkab, sest Eesti turul maksavad need 10-12 eurot.  Külli Jacobson oli aga veendunud, et kunstilist väärtust omav oskuskäsitöö peabki olema kallim ning seda hindavad inimesed, kes on nõus ka rohkem maksma. Nende kudumiseks tuleb kasutada õigeid töövahendeid (peenikesi vardaid),  tehnoloogiat  ja kvaliteetset materjali (lõnga).
OÜ Kagu Kudujad ostab lõnga Tartumaal Võnnu vallas tegutsevalt osaühingult Woolcentrum.
Kuigi kindaid oskavad kududa paljud, õpetatakse õiget kudumistehnikat vähestes kohtades, näiteks Viljandi Kunstiakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas.
Kui aga inimene tahab lihtsalt kinnast, mis hoiab käe soojas, siis ei pea ta tarbekunsti  ostma. Oskuskäsitööd aga maailmas hinnatakse ning OÜ-l Kagu Kudujad on tellijaid Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Euroopast ning Aasiast. Firmal on oma koduleht ning virtuaalne pood ühes suures USA käsitööportaalis. 

OÜ Kagu Kudujad tegutseb aastast 2011

Külli Jacobson asutas OÜ Kagu Kudujad 2011. aasta 19. septembril ning 2012 aasta suvel käis väga paljudel laatadel, et saada aru, kus liiguvad kliendid, kes peavad lugu kõrgkvaliteedilisest käsitööst. Nii jäi sõelale 3-4 laata, sh Tallinna Mardilaat ning  üritus Ava Lava, kus liigub palju välismaalasi. Ka presidendi kantselei on olnud hea klient ning ostnud mitu aastat järjest saadikutele kindaid.
OÜ Kagu Kudujad on korraldanud mitmes kohas (näiteks Võrumaa Muuseumis, Muhu Muuseumis, Obinitsa Galeriis, C.R. Jakobsoni Talumuuseumis ja Viimsi Rannarahvamuuseumis)  Siberi setode lillemustriliste kirikinnaste näitusi.
Külli Jacobson on MTÜ Seto Käsitüü Kogo liige ning saanud kaks Seto Kimmäs tunnuskirja.
Samuti on Külli Jacobson läbi viinud koolitusi nii soomlastele kui ka inglise keelt kõnelevatele inimestele, kokku kahele 20-liikmelisele grupile. “Õppuritega on hea tegeleda, sest nad on entusiastid ja ka väga tänulikud minu kinnaste ostjad, kes hindavad kvaliteeti ja väärtust,” nentis ta.
Kuigi Külli Jacobson otsib hetkel hulgimüüjat, ei usu ta, et firma käive tõuseks miljoni euroni, sest kõrgekvaliteedilist käsitööd ei jõua nii palju valmistada. 

Õpetajaks olemine kui kirg

Pealegi pole Külli Jacobsonil palju vaba aega, sest tal on teine kirg veel - laste õpetamine. Nimelt õpetab neljandat põlve õpetaja teist õppeaastat järjest Värska Gümnaasiumis matemaatikat (eelmisel õppeaastal osalise koormusega ja sel aastal 20-tunnise nädalakoormusega). “Õpetaja amet pole olnud kunagi kergete killast, kuid sa pead seda tahtma teha. Kui austus on vastastikkune, siis on lihtsam õpilastega suhelda ja ennast ka kehtestada.  Teerulliga ei saa õpilastest üle sõita, sest nii ei tule midagi välja,“ on Külli Jacobson veendunud.
Pärast esimest seitsmeaastast  Ameerika-perioodi tuli Külli Jacobson Eestisse tagasi, kuid kuna elamine Tallinna kesklinnas oli nii lastevaenulik, siis otsustas pere koos kahe lapsega maale elama kolida.  Nii tuldigi 2008. aastal Veriora valda, Männisalu külla Leppoja tallu. Majas on vesi ning soojus tuleb puudega köetavast katlast. Maad traktoriga ei harita, oma köögiviljamaa on aga olemas. Kuid talus pole telerit ega internetti. Lapsed käivad Viluste koolis  ning saavad oma internetivajadused rahuldatud koolis ja raamatukogus. Nii ei teki neil internetisõltuvus mis taandarendab inimest.
Külli Jacobson ei arva, et laps tuleb panna juba eliitkooli esimesse klassi, sest kõige suuremad harjumused, tõekspidamised ja väärtushinnangud saab laps juba enne kooli kodust.  Siis on nad nii tugevad, et teevad koolis õigeid asjus, sest ega kool lapsi riku.