Raivo Sihveri artikkel Põlvamaa ajalehes "Koit" 11. jaanuar 2014.aastal: OÜ Kagu Kudujad

Kõrgekvaliteedilisi kirikindaid kuduv OÜ Kagu Kudujad turg on peaasjalikult välismaal

Raivo Sihver
aivo@polvakoit.ee

Eesti Töötukassa ettevõtluskoolituse abil tuult tiibadesse saanud OÜ Kagu Kudujad asutaja Külli Jacobson peab ennast sotsiaalseks ettevõtjaks, sest tahab, et kõrgkvaliteediline kirikindakudumise traditsioon jääks ellu. Samas annab ta tööd kunstilist väärtust loovatele oskuskudujatele.
Jacobson rääkis, et esialgu oli tal kursuse juhendajale väga raske oma äriplaani seletada, sest too pidas tarbekunsti väärtust omavate, kuid Eesti turuhinnast 4-5 korda kallimate kinnaste kudumist esialgu absurdseks mõtteks. Jacobson oli aga oma idees absoluutselt kindel ning suutis ka juhendajale äriplaani elluviimist tõestada.

Kirikindad kui vabaaja veetmise vorm

Kindluse, et ta on õigel teel, andis aga 2010. aasta, mil ta koos ameeriklasest abikaasa Joshua ja lastega üheks õppeaastaks Ameerikasse läks. Kuna Külli Jacobsonil tööluba polnud, siis tekkis tal väga palju vaba aega. Eestis viibides oli Külli avastanud endale kirikinda kudumise ning kudus neid siis ajaviiteks ja meelelahutuseks ka Ameerikas.
Mustreid sai ta kindakudumise raamatutest, millest mõni oli ka Ameerikasse kaasa võetud. Kuna ühes sealse kodu lähedases lõngapoes tegutses kord nädalas kudumisklubi, siis võttis Jacobson kootud kindad teistele näitamiseks kaasa.  Ameeriklased võtsid kudumid väga hästi vastu ning neile meeldisid kirikindad väga, sest nad polnud nii unikaalseid esemeid enne näinud. Nii hakkaski Jacobson kõigile soovijatele kindaid kuduma. Korrektse ja peeneltkudumise tehnika on ta pärinud nii emalt kui vanaemalt. Jacobson kudus enne kinnaste juurde jõudmist mütse, salle ja kampsuneid ajast, mil mäletama hakkas.
Kui Jacobson aprillis 2011. Eestisse tagasi tuli, otsustas ta kirikinnastega äri tegema hakata, sest ettevõtjaks saamise valmidus oli juba ammu olemas, aga polnud korralikku ideed.

Kõrgkäsitöö ongi kallis

Kuigi teoreetiliste teadmiste baas oli tugev, sest pärast Tartu Ülikooli rakendusmatemaatika eriala lõpetamist üheksakümnendate algul töötas Jacobson  2,5 aastat Tallinna Pangas ning hiljem seitse aastat New Yorgis finantsanalüütikuna, jäi majandusmagistrikraadi omajal puudu praktilistest näpunäidetest. Nii läkski  Jacobson  Töötukassa ettevõtluskoolitusele.
Algul oli kahtlejaid, kes 40-90 eurot maksvaid kindaid ikka ostma hakkab, sest Eesti turul maksavad need 10-12 eurot.  Külli Jacobson oli aga veendunud, et kunstilist väärtust omav oskuskäsitöö peabki olema kallim ning seda hindavad inimesed, kes on nõus ka rohkem maksma. Nende kudumiseks tuleb kasutada õigeid töövahendeid (peenikesi vardaid),  tehnoloogiat  ja kvaliteetset materjali (lõnga).
OÜ Kagu Kudujad ostab lõnga Tartumaal Võnnu vallas tegutsevalt osaühingult Woolcentrum.
Kuigi kindaid oskavad kududa paljud, õpetatakse õiget kudumistehnikat vähestes kohtades, näiteks Viljandi Kunstiakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas.
Kui aga inimene tahab lihtsalt kinnast, mis hoiab käe soojas, siis ei pea ta tarbekunsti  ostma. Oskuskäsitööd aga maailmas hinnatakse ning OÜ-l Kagu Kudujad on tellijaid Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Euroopast ning Aasiast. Firmal on oma koduleht ning virtuaalne pood ühes suures USA käsitööportaalis. 

OÜ Kagu Kudujad tegutseb aastast 2011

Külli Jacobson asutas OÜ Kagu Kudujad 2011. aasta 19. septembril ning 2012 aasta suvel käis väga paljudel laatadel, et saada aru, kus liiguvad kliendid, kes peavad lugu kõrgkvaliteedilisest käsitööst. Nii jäi sõelale 3-4 laata, sh Tallinna Mardilaat ning  üritus Ava Lava, kus liigub palju välismaalasi. Ka presidendi kantselei on olnud hea klient ning ostnud mitu aastat järjest saadikutele kindaid.
OÜ Kagu Kudujad on korraldanud mitmes kohas (näiteks Võrumaa Muuseumis, Muhu Muuseumis, Obinitsa Galeriis, C.R. Jakobsoni Talumuuseumis ja Viimsi Rannarahvamuuseumis)  Siberi setode lillemustriliste kirikinnaste näitusi.
Külli Jacobson on MTÜ Seto Käsitüü Kogo liige ning saanud kaks Seto Kimmäs tunnuskirja.
Samuti on Külli Jacobson läbi viinud koolitusi nii soomlastele kui ka inglise keelt kõnelevatele inimestele, kokku kahele 20-liikmelisele grupile. “Õppuritega on hea tegeleda, sest nad on entusiastid ja ka väga tänulikud minu kinnaste ostjad, kes hindavad kvaliteeti ja väärtust,” nentis ta.
Kuigi Külli Jacobson otsib hetkel hulgimüüjat, ei usu ta, et firma käive tõuseks miljoni euroni, sest kõrgekvaliteedilist käsitööd ei jõua nii palju valmistada. 

Õpetajaks olemine kui kirg

Pealegi pole Külli Jacobsonil palju vaba aega, sest tal on teine kirg veel - laste õpetamine. Nimelt õpetab neljandat põlve õpetaja teist õppeaastat järjest Värska Gümnaasiumis matemaatikat (eelmisel õppeaastal osalise koormusega ja sel aastal 20-tunnise nädalakoormusega). “Õpetaja amet pole olnud kunagi kergete killast, kuid sa pead seda tahtma teha. Kui austus on vastastikkune, siis on lihtsam õpilastega suhelda ja ennast ka kehtestada.  Teerulliga ei saa õpilastest üle sõita, sest nii ei tule midagi välja,“ on Külli Jacobson veendunud.
Pärast esimest seitsmeaastast  Ameerika-perioodi tuli Külli Jacobson Eestisse tagasi, kuid kuna elamine Tallinna kesklinnas oli nii lastevaenulik, siis otsustas pere koos kahe lapsega maale elama kolida.  Nii tuldigi 2008. aastal Veriora valda, Männisalu külla Leppoja tallu. Majas on vesi ning soojus tuleb puudega köetavast katlast. Maad traktoriga ei harita, oma köögiviljamaa on aga olemas. Kuid talus pole telerit ega internetti. Lapsed käivad Viluste koolis  ning saavad oma internetivajadused rahuldatud koolis ja raamatukogus. Nii ei teki neil internetisõltuvus mis taandarendab inimest.
Külli Jacobson ei arva, et laps tuleb panna juba eliitkooli esimesse klassi, sest kõige suuremad harjumused, tõekspidamised ja väärtushinnangud saab laps juba enne kooli kodust.  Siis on nad nii tugevad, et teevad koolis õigeid asjus, sest ega kool lapsi riku.