Mardilaadast otse ja meedia vahendusel

Mardilaat on 2011. aastaks läbi saanud ja on hea aeg teha kokkuvõte sellest, mis meeldis. Sisuka ülevaate on Põlvamaa ajalehe Koit ajakirjanik Raivo Sihver SetoKäsitüü Kogo tegevjuhi Ingrit Kala ja büroojuhi  Vilje Oja abiga kokku pannud 19. novembri ajaleheväljaandes, kus artiklit ilmestab kena foto OÜ Kagu Kudujate kinnastest ja esikudujast tööhoos.

Alustuseks pean kohe mainima, et ilma Kogo abistava käeta oleksin mina sel aastal jäänud laadaliste ootenimekirja. Suur tänu Kogole mind ühes võtmast! Mardilaat on käsitööliste seas nii populaarne üritus, sinna tahetakse ilmtingimata igal aastal tagasi minna. Kuna koht ei paisu aasta-aastalt suuremaks, siis jäävad paratamatult enamus uustulnukatest ukse taha, sest vanadest olijaites ei nõustu keegi kohta ära andma. Paisumise jutt pole just absoluutne tõde, sest sel aastal oli laadaplats telgivõrra peahoonest välja puhutud, kus mitukümmend käsitöölist oma oskusi näitasid.

Kitsukese pinna peal sain kindad välja sättida tänu Holvandi sepalt Mati Semmilt tellitud 'kindapuudele'. Need torkasid hästi silma ja tõmbasid huvilisi juba kaugelt Seto müügiplatsile. Sepp Raivo Jänesmägi, kes jäi oma väjapanekuga meie putka nurga peale, sai laada lõpuks müügimehe kuldtähe. Tema otsemüügi anne säras kõik kolm pikka päeva ja raske oli leida vaba hetke temaga niisama juttu puhumaks.

Samuti oli Rumbi Sirje keraamilistel lammastel kena kinnaste all 'soojas olla', kuigi ka nemad oleksid vist heameelega pisut rohkem avarust oma väljapanekusse soovinud saada. See - müügipind - oli selle laada kõige defitsiitsem kraam. Tõelisi Seto fänne tõmbas ligi laada viimasel päeval oma raamatut ja sõira müüma tulnud Heliste Leida. Leida muretses ka müüjate pärast ning tõi neile lõunasöögi lausa laadaputkasse kätte. Aitäh, kallis Leida, selle hoole eest!

Pakutrüki tehnikas valmistatud Seto altarikatted, peakattelindid ning kodutekstiil oli väljas Kauksi Ülle lauaotsal. Ostjaid paelusid ka modernsed heegeldatud sõrmikud ning vilditud loomakesed.

Natukeseks lasti ka mind laadale uitama, ning siis tegin oma lemmikutest pilti. Pärnu Magdaleena Gildil oli väljas palju kunsttöid, mulle meeldisid kõige rohkem värvilised vilditud seinaplaadid.

Eriilmelist Eesti disaini esindasid Emma Leppermanni tooted, mida otse laadakäikudes selga passiti.

Suure huvi ja aukartusega passisin tükk aega niplispitsi harrastastajate laua juures, kes otse laadakülalise silme all peeneid niidikesi näperdades seda kunsti teistelegi tutvustasid.