Veriora Vill on sündinud, elagu Veriora Vill!

Paar päeva tagasi sain Tartu Maakohtult teatise selle kohta, et MTÜ Veriora Vill on registrisse kantud. Palju õnne, kuigi ettevõtet, vahet pole kas tulutoovat või mitte, on Eesti Vabariigis tänasel päeval väga lihtne, lausa mänguline, registreerida. Olemas peab olema vaid ID-kaart, otsus ja natuke raha, et mtü'd registreerida (ca 19 eurot) ja pisut rohkem (ca 190 eurot), et äriühingut registreerida.

Lähed siis https://ettevotjaportaal.rik.ee/?chlang=est veebilehele ja hakkad selle interaktiivse "mänguga" peale. Sind hoiatatakse ja nõustatakse sel teel sõbralikult, ja kui vähemalt kaks asutajat mtü jaoks on olemas - mõlema ID-kaarti läheb vaja (osaühingu saad ka ise üksinda asutatud) - siis on kogu asjade käik väga intuitiivne ja loogiline.

Nii see MTÜ Veriora Vill asutatud sai. Kutsusin ta ellu selleks, et tegeleda Eesti lammaste villaga. Olen oma lühikese ettevõtja elu jooksul aru saanud, et see valdkond endas suuri kasumeid ei peida. Kummaline on see küll, sest Eesti lammastest saab minu meelest palju paremat lõnga kui Uus-Meremaa omadest. Aga see on ilmselt maitse asi ja kergelt karedam loomus ajab mõningaid pisut kuditama. Minu jaoks aga on väga oluline Eesti villast tehtud lõnga hea lambalõhn ja tema elus olemine. Importlõng on tuim ja surnud, ta on liigagi ühtlane ja sile, et olla looduslik ja loomulik.

Kuhu see kasum siis ikkagi jääb? Jääb sinna suure töö ja energiakulu taha kinni. Väga palju kulub Eesti lammaste puhul nende villa puhastamisele. Olen teadjamatelt kuulnud, et Rootsis ja ilmselt siis ka mujal Euroopas oma lambad puhtal rohul ja ei puutu kokku mitte ühegi raasu pori või muu mustust ja prügi tekitava elemendiga. Seega on täitsa mõeldav, et lamba seljast lõigatav "kleit" läheb kohe villavabrikusse. Eestis eelneb sellele pea 3 eurot kilo villa kohta maksev puhastusprotsess, et eemaldada pori, väljaheide, kõrred ja muud pebred. Siis saab selle eelpuhastatud villa alles villavabrikusse transportida.

Villavabrikuid on Eestis mitmeid. Kavatsen ühe kena nimekirja lähitulevikus lugejatele kokku panna. Hetkel tean vaid kaasa rääkida Süvahavva, Raasiku ja Äksi vabrikutest. Raasiku on meie lõunamaalaste jaoks kaugel, transport läheb kalliks ja ka vastu võetavad kogused on suured. Tulemus on aga kindlalt seda väärt, sest sealt tuleb Eesti parim ketrus. Süvahavva (vt http://www.syvahavva.ee/suvahavva-villavabrik) teenindab kohalikke ja kaugemaid kliente ka väiksemate koguste korral.

Siit leiamegi põhjuse, miks paljud lambakasvatajad on oma villga hädas ning ei leia sellele mingit kasutust ja eelistavad selle kas ära põletada või salaja metsa alla tassida, et tast ometigi lahti saada. Vaatame, kas Veriora Villal õnnestub neid aidata ja päästa see hukule määratud vill ning talle uus elamine anda. See mu eesmärgiks ongi. Ootan kõiki meie kandi ja ka kaugemat rahvast minuga villa teemal ühendust võtma, et siis edasistes toimetustes kokku leppida.