Kuidas Setod väljanäitust üles panid ... 1. osa

... ja mis sellest kõigest lõpuks sai.

Räägin teile täna sellest, kuidas me Eesti Käsitöö Maja galeriis Tallinnas, Pikk 22 Seto Käsitüü Kogo ülevaatenäitust välja panime.

Väljasõit Tallinna suunas algas juba varavalges. Võru-Räpina maantee teetööd ei ole ikka veel lõppenud, aga mina ei olnudki teadlik sellest suuremat sorti tuhnimisest. Seega jäin väga piinlikult kohtumispaika Kääpa kooli juures 10 minutit hiljaks. Õnneks mahtus mu ülisuur printerikast, mis triiki pildiraame täis oli, kenasti pakiruumi. Hiljem kahjuks selgus, et selle kobaka tõttu jäi viimasele reisijale Merlinile, kes Tartust peale tuli, vaid 20 cm istumispinda. Kuna Merlini kahandamine sellele ruumile ei õnnestunud, ohverdasid perekond Kauksi/Riitsaar enda jalaruumi ja istusid viksilt kuni Tallinnani välja sirge selja ja koos jalgadega. Ma püüdsin tekitatud kahju korvata sellega, et tõlkisin nende elulood järgmise ürituse jaoks kenasti inglise keelde. Loodan, et kõik jäid kompromissidega rahule.
Kui Kükita silla juures kiire kohvitamine välja arvata, siis olime niikui naksti paari tunni pärast ja kena varuga Tallinna vanalinnas Eesti Käsitöö Maja ees tavaari maha laadimas.

Selle aastasel näitusel olid kaasas Kõivo Anne suured kootud tekid, Kauksi Ülle pakutrüki tehnikas erinevad tekstiilid, Evar Riitsaare hõbeehted, keraamikat Signe Krigulilt, Aili Palmilt, Meelis Krigulilt ja Kagu Kudujate kirikindad.

Pakid sai kenasti Pikk 22 asuva Eesti Käsitöö Maja tahakambrisse tasitud, ruumi seinad vennalikult ära jaotatud - ülespanek võis alata.
Mul oli õnneks suur ettevalmimustustöö kodus ära tehtud. Nimelt, olles saanud kutse osaleda selle aastasel ülevaate näitusel, hakkasin kohe plaani pidama, et kuidas mu kallikesi-kindakesi vaatamiseks välja seada. Eelmisel talvel oli sõpradega jutuks tulnud mu kinnaste esitlemine Otepää L.U.M.I. kohvikus. Selle näituse idee faasis käis sõbranna Mari Rell välja mõtte kinnastest raamides. Siis ei saanud sellest asja, aga nüüd oli see ülihea mõte justkui varnast võtta. Suur tänu, kallis Mari ja palju õnne veelkord pisipoja sünni puhul 10. mail.

Minu sõrmikud Andres Alvela tehtud raamis

Idee oli seega olemas ja tuli leida teostaja. Seda ei olnud vaja kaugelt otsida, sest juba oli minu kõrvu kostnud kuuldused oskuslikust puutöömehest Andres Alvelast meie naaberkülas Pähtpääl. Saimegi kokkuleppele nii, et mina toon materjali ja tema ehitab valmis. Ja kui ma siis neile raamidele järgi läksin, pidin meeleliigutusest peaaegu et nutma hakkama.

Need olid nii kaunisti tehtud, täpselt sellised nagu vaja ... ja paremad veel. Materjaliks oli meie talumaja otsaseina laudiselauad, mis lähevad väljavahetamisele. Nad olid elementidest räsitud, naela ja oksaauke täis, mõned tumeda, mõned helededad, mõnel paistmas veel vana punakas värv.

Enne näitus oli vaja veel kindad raamidesse kinnitada. Sellega tegelesin terve laupäevase päeva, sõrmed olid õhtuks sellest traadi keerutamisest väga hellad. Enamus kindaid riputasin öles väikeste naelakeste otsa, mis Andres oli mu palve peale raami siseservadesse igasse kanti löönud. Osad kindad paigutasin aga hoopis laiupidi ja väljapaneku keskmeks jäi kompositsioon kahest paarist kolmes raamis. Jäägu see vaataja lahti mõtestada ...

Ingrit riputab Anne vaipa

Peale minu aga toimetasid usinalt ka teised käsitöölised ja Seto Käsitüü Kogo ja selle juhatuse liikmed Ingrit Kala ja Sigre Anderson. Ingrit oli usinasti ametis Kõivo Anne massiivsete kootud vaipade ülesriputamisega. Need olid nii kaunid ja imeliste värvide ja mustritega. Nad täitsid kogu ruumi oma pehme ja sooja täiuslikkusega.
 
Samal ajal oli Kauksi Ülle ja Sigre Anderson paed murdmas, et kuidas Ülle pakutrüki tehnikas kaunistatud pearätid kõige paremini mõjule pääsevad. Pakud olid puust lõiganud Evar Riitsaar, kes ise oli hõbeehteid rahvale väljanäitamiseks klaasi alla seadnud.

Aitäh Merlin Lõivule, kelle mõningaid pilte olin kasutanud ja kelle abita oleks olnud raske mu raame seinale seada.

Näitus jääb avatuks 22. maini 2012.a.

... jätkub