Heimtali laat ning ajalooline Käi & Koo võistlus

Viljandimaal toimusid 11.-12. mail üle-Eestilised käsitöö päevad ning selle raames esinduslik kästiöö laat Heimtalis muuseumiesisel platsil. Seto Käsitüü Kogo organiseeris sinna oma liikmete ühise mineku. Mina oma kinnaste ja lõngadega hüppasin bussi alles Võrus, enne seda oli Setomaale ring peale tehtud ja kõik see seltskond kokku kogutud.

Peale minu suundusid Viljandimaile kolm prouat Värska KIRÄVÜÜst, Signe Krigul Piusa Savikojast, sepp Raivo Jänesmägi ning Kogo büroojuhataja Vilve Oja juhatas vägesid. Vihma tibutas ja temperatuur aina langes.

Ilmad olid hommikuti soojad olnud ja päeva peale täitsa palavaks läinud. Ei tea mis mind sundis mantlit selga panema.  Aga kui Võrus autokraadiklaas ainult 11 pügalat näitas, siis tekkis kahtlus, kas ma niimoodi jupakalt riides olles terve päeva laadaplatsil vastu pean.Sõites selgus, et ega keegi täpselt teagi kuidas Heimtalisse jõuda.

Õnneks leidus Viljandi lähistel teadlikke inimesi ja nii me täitsa õigel ajal ja tervelt kohale saabusime. Meid tervitasid Heimtali muuseumi juhataja Merle, paljud kaaskäsitöölised ja tohutult kõva tuul.

Juba eelnevalt oli teada, et väljapaneku tarvis on kohapeal saadaval rõuguredelid. Muu vajalik tuli endal kaasa võtta. Kuna mul sellist head ja  kokkukäivat lauda pole, siis pidasin plaani kuidas oma tooteid rõuguredelil esitleda. Mõtlesin, et riputan nad nööri ja pesulõksude abil üles. Vedas! Sellise tuulega nagu tol päeval oli, ei olnud laual ega ka mu kindapuul selliste kergete toodete puhul nagu kindad, miskit šanssi kohapeal püsida. Tuul keerutas platsil ringi ka palju raskemaid asju, kurvastuseks lendas uperkuuti ka üks rõuguredel koos täiega.

Et kuidagi sooja sees hoida mässisin ennast ühte laudlinasse, neid olin õnneks mitu kaasa võtnud. Üllatuseks leidsin kind kohvrist ka mu ainsa kirjatud mütsi, mille paarilised labakud Otepääl L.U.M.I. laadal uue omaniku leidsid. Vedas, et poolel teel Heimtalisse oli vihm üle jäänud ja pilvede vahelt piilus välja ka päike.

Laadamelu oli lõbus. Muuseumi ees esinesid tantsijad, meie Sigre mees Ain tõmbas paar lugu lõõtsa ja rahvast oli palju. Süüa pakuti suppi ja leiba ja muud head-paremat. Kuna tegemist oli igati esindusliku käsitöölaadaga, mida Eesti käsitööliste keskselts korraldas, siis oli toimkonnal välja mõeldud üks väga eriline võistlus "Käi ja Koo".

Nimelt soovisid nad tõestada, et ka tänapäeval leidub tublisid kudujaid, kes ühtki minutit ei lase päevast raisku minna. Vanasti olla taluperenaine ka toast lauta minnes vardad kätte võtnud.

Nüüd aga pidid neljaliikmelised võistkonnad enne strati üles looma 4x10 silma neljale vardale. Võistluse ajal pidi iga liige käies kuduma parempidist kudet. Distants oli ca 100 meetrit. Hinnati käimise kiirust, kudumise kiirust ning koe kaunidust. Võistlusele sai ka eelregistreerida, aga kohapeal moodustati üksikutest veel kolmaski võitskond. Mina kamraadide puudumise tõttu just sinna sattusingi. Võistkonnakaaslaseks oli Age Raudsepp ERMist, sealne tekstiilikogu hoidja ja veel kaks nobedat naist.

Ma sain endale esimese vahetuse. Kuna olen käies kudumist ka enne harjutanud, siis see ei olnud minu jaoks väga uudne. Meil on Veriora naisrahvatantsurühmas isegi sellline tants, "12 kapukat", kus meil vardad kogu tantsu ajal käes on. Võtsin paraja hoo sisse ja jätsin konkurentid selja taha maha. Võistluse lõpuks finišeeris meie naiskond teisena. Žürii võttis pool tundi aruteluks aega ja kuulutas seejärel välja võistkondade paremusjärjestuse. Peab tunnistama, et kingitused olid kõigile väga väärtuslikud. Meie võidukas naiskond sai kingituseks uhiuue autori autogrammiga raamatu Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini sulest "Kirjatud teekond", Lossi gildi käsitööliste nikerdatud vaselistest prossi ja väga värvika võtmehoidja. Suur tänu korraldajatele!