Siberi lilled

Juba üle aasta tagasi lõi mulle ühel hetkel pähe kinnismõte Seto-teemalisest trükisest. Sellel polnud miskit kindlat kuju ega sisu, oli vaid mingi ebamäärane tunne või sundus. Püüdsin seda teistele selgitada, lootuses selle käigus ka ise selgust juurde saada. Üks neist tolleaegsetest "ohvritest" oli folklorist Andreas Kalkun, kes Eesti Kirjandusmuuseumis teadurina töötab ja Seto asjatundja on.

Ühel kohtumisel püüdsin talle oma mõtet selgitada, aga välja ei tulnud mul oma arust eriti midagi asjalikku, millest kinni haarata. Järsku turgatas Andreasele siiski pähe, et oma ekspeditsioonilt Krasnojarski Kraisse Haida küla setode juurde mõned aastad tagasi on tal tänini alles ports pilte ühe naise kindamustrite vihikust. Oma jutu järgi ei ole ta osanud neid kellelegi pakkuda, ega keegi pole enne neid ka küsida osanud ... mul hakkas sellise jutu peale jalg laua all pisut vabisema, aga jäin rahulikuks ja avaldasin soovi neid näha.

 

Ja kui need pildid siis mul arvutis avanesid, läks mu nägu laia naeru täis ja ma tundsin, et mu ammune mõte on küpsenud, idee on võtnud üpris selged piirjooned ja see on just see, millest olen unistanud.

 

Tänaseks päevaks on paljud neist mustritest kinnasteks kootud. Homme avaneb esimene näitus "Siberi setode lillemustrilised kirikindad" Võrumaa Muuseumis. Tulge külla imetlema Seto pärandit, mis on saabunud Uurali-tagant koju!

Edastan siin kohal folklorist Andreas Kalkuni kokkuvõtte näituse tutvustuseks.

 

=============

Siberi lilled

 



Ansambel Lill pidulauas.
Anna Kutšarenko, Liidia Kondratjeva ja
Maria Ossipova.
Foto: Andreas Kalkun, 2007

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lahkus ülerahvastatud setode asualalt kaugele Siberisse Jenisseiski kubermangu tuhandeid peresid. Kõik selleks, et saada tasuta maad. Töökad setod seadsid end peagi hästi sisse ja kohanesid uute olude ja kliimaga. Vaatamata stalinistlikele repressioonidele ja mitmetele viletsustele, on mõned külagrupid siiani säilinud setokeelsetena. Täna on umbes 200 inimesega Haida küla Krasnojarski krais suurim seto küla Siberis. Haidas on uhke seto muuseum, setokeelne naiste- ja lastekoor ja ka vanad käsitööoskused pole kadunud.

Maria Ossipova oma talledega.

Taustal Manni õde Lidia Ponomartšuk,

kes püüab mobiililevi.

Foto: Andreas Kalkun, 2012

Ka Ossipova Manni (Maria Ossipova, snd 1942) esivanemad lahkusid Setomaalt Siberisse, et leida paremat maad. Manni emapoolsed esivanemad rändasid välja Kito külast ja isapoolsed Tendüvä külast. Reisidokumente tehes anti seni perekonnanimedeta setodele nimed. Need pandi enamasti perepea eesnime järgi ja nii on Siberi setodel väga tavalised õigeusklikest mehenimedest tuletatud perekonnanimed.

Manni ema Kito Nasta oli hea laulja ja suur käsitöö tegija. Oskused on pärandunud ka tütardele. Manni laulab koos oma õe Liidega kultuurimaja ansamblis Lill ja on Haida külamuuseumile annetanud suure hulga imelist käsitööd. Siberi talved on külmad ja seepärast elab siiani kirikinnaste kudumise ja kandmise traditsioon. Siberi setod tunnevad oma rahvast kindakirjade järgi, aga teevad vahet ka venelaste ja setode kudumistehnikal.

Andreas Kalkun ja Maria Ossipova.

Foto: Tiit Sibul, 2008

2007., 2008. ja 2012. aastal külastasid Ossipova Mannit ja teisi Haida küla naisi Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid. Pildistasime üles ka Manni kindamustrite vihiku, milles oli nii vanu geomeetrilisi kirju, kui imelisi lillkirju. Igal kudujal on oma lemmikkirjad ja nii mõnelgi Haida naisel on sahtlis koolivihikutäis elu jooksul kogutud kindakirju. Kui kohtusin Külli Jacobsoniga, sain kohe aru, et Manni kirjavihik võiks teda inspireerida. Nüüd ongi valminud väike valik Siberi naiste lillkirjadega kindaid – värske sõõm Haida küla metsade ja põldude lõhna.