Üle lombi sidemed ehk kuidas Kagu kohtus Läänega

Kes just ei ole paadunud politikaan ja on üksjagu käsitöömaailmaga kursis, siis sellele ütleb Nancy Bushi nimi nii mõndagi. Neile, kes nüüd arusaamatusest silmi pilgutama hakkasid, ütlen selgituseks, et tegu on estofiilist ameeriklannaga, kes juba 1995. aastast alates on Eestit külastanud. Tema püsielukoht on Salt Lake City Utah osariigis Ameerika Ühendriikides, aga tema enda sõnul eelistaks ta meelsamini Eestis elada. Kuna asjaolusid on erinevaid, siis mõned neist ei ole võimaldanud tal oma unistuste maale asuda. Aga seda olukorda trotsides ja südame hääle sunnil, veedab ta juba aastaid vähemalt ühe suvekuu Eestis.

Eestile pühendab ta ka kodus elades palju aega. Kirgliku kudujana on ta kirjutanud vähemalt kaks Eesti käsitööteemalist raamatut, "Folk Knitting in Estonia" and "Knitted Lacy of Estonia". Peale nende on ta poole tosina Eesti autorite raamatute ingliskeelsete versioonide tõlketoimetaja. Tal on suurepärane kogu eestikeelsetest käsitööraamatutest ning käsitööesemetest. Igal võimalusel toetab ta Eesti käsitöölisi. Ta soovib kaasa aidata pitsimuuseumi loomisele Haapsalusse ja on olemasoleva Eesti Rahva Muuseumi sõber.

Teades kõike seda, ei ole vist arusaamatu, et mind valdas teatav ärevus temaga kohtumise eelõhtul. Paar aastat tagasi Ameerikas viibides lappasin esimest korda tema kirjutatud kirikinnaste raamatut. Nägin seda nii kohalike eestlaste raamaturiiuleis kui ka lõngapoodides, kus seda kudujatele vaatamiseks eksponeeriti. Oma esimese algelise ingliskeelse kudumisõpetuse kirjutasin samuti paljuski temalt õpetust võttes.

Eestis olles kuulsin Nancy kohta Aino Praaklilt, kes oli temaga mitmeid kordi kohtunud. Ainolt sain ka ta eposti aadressi ja siis ma talle lihtsalt enda tutvustamise mõttes kirjutasin. Esimese kirja eesmärgiks oli vaid talle oma tunnustuse avaldamine, sest nii palju pole ükski välismaalane Eesti käsitööst kirjutanud kui tema. Ma leidsin ta Interneti avarustest kerge vaevaga üles. Tema ettevõte Wooly West (www.woolywest.com) on muu hulgas ka koht, kust Aino Praakli kirikinnaste ja -sokkide ning teiste Eesti autorite inglise keelseid raamatuid Ameerikas tellida saab.

Foto: Liina Rees

Suure rõõmuga kuulsin temalt uudist, et ta taas Eestisse tulemas on. Haapsalu Pitsipäevad on ta oma 2012. a võistluse žüriisse palunud ning ta on suure hea meelega selle vastu võtnud. (Vt lisaks selle ürituse kohta Liina Reesi blogist.) See on tore, kirjutasin talle vastu, sest siis võib-olla avaneb mul võimalus temaga ka isiklikult tuttavaks saada. Ja nii läkski ...

See suvi oli minu jaoks kiire. Pea iga teine nädalavahetus möödus laadal. Vabad päevad veetsin koos abikaasaga Veriora korteri remonti nokitsedes, sest üsna varsti, veel sel sügisel soovin käsitöökoja juba avada. Köögivilja peenrad ja lille nõuavad oma aja. Kõik see tekitas ärevust. Kui tegemist ei oleks olnud mu oma ettevõttega, siis oleks stress mind haigeks teinud. Õnneks rabasin oma firma nimel ja see leevendas nii mõnegi terava ajanappusprobleemi.

 Nancyga kohtumise leppisime kokku Tartus. See asus meist mõlemast mõistlikus kauguses, Aino elamine Taaralinnas andis asjale ainult kaalu juurde. Et ei peaks nii väga kiirustama, otsustasime kohtumise lausa kahele päevale hajutada. Tõelise kuduja jaoks on kudumisele kulutatud aeg kõige olulisem. Kuna sellest mõnusam saab olla vaid koos kudumine, siis lootsime, et ka sellise aja kahe päeva jooksul leiame.

Kohtumine Tartu äärelinnas sujus mobiiltelefonide kaasabil valutult. Olles esimesest kohmetusest üle saanud, asusime kohe päeva korra juurde. Viisime asjad "Rändur 66" hostelisse Kuperjanovi uulitsas, nautisime lahke võõrustaja saatel ringkäiku nende aias (neil on Tartu suurim viinapuu - üks taim katab terve suure seina) ja suundusime õhtustama. Kuna tee peale jäi ka ERMi näitusemaja, siis otse loomulikult pidime ka sinna sisse astuma. Nancyt võeti vastu kui vana tuttavat. Meenetepoest valist ta hoolikalt välja kõik uued ja huvitavad trükised, mõned paarid kindaid-sokke ning muuseumi logoga t-särgid. Ja kõike seda muuseumi toetamise üllal eesmärgil. Selle aja peale oli meid märganud ka näitusemaja juhataja Kristjan Raba, kes lahkelt tervitama tuli.

Kui muuseum väisatud, oli aeg paras õhtusöögi jaoks. Vardad võeti teadagi kaasa ja küll oli tore niimoodi lobisedes, ühiseid tulevikuplaane tehes ja kududes head toitu ampsata. Jutt sujub nii hästi kui mõtted ja teemad nõnda kattuvad on. Kahju oli päevale kriips alla tõmmata. Seda leevendas vaid teadmine homsest päevast, mil taas saime Eesti käsitöö asja ajada.

Kolm kanget kudujat ERMi pargis Raadil

Kõige olulisem oli nüüd kohtuda Ainoga. ERMist soovitati meile Raadi Jääkeldris kinda näitust külastada. Seda koos Ainoga teha tundus üsna loogiline. Näitus oli väike, aga see oli vaid plussiks, sest seetõõtu oli ta hoomatav ja kõik sai ära vaadatud ning loetud. Nii vahvalt sümboolne oli meie kollektiivne külastus. Oleme ju kõik südamega selle teema küljes kinni. Soe ja päikseline päev läks tänu meeleolukalt koosviibitud ajale veelgi rõõmsamaks. Ma usun, et me kõigi hinges oli rahulolu ja veendumus, et küll meie töö ühel päeval rohket ja tüsedat vilja kannab.
Aitüma, Nancy, Eestisse tulemast. Sinuga oli meeliülendav kohtuda ja joovastav aega veeta.
Peatse kohtumiseni!