Sallivuse poolt

Kui gümnasistide käest küsida Eesti elu kohta, siis on liiga palju neid, kes soovivad kahjuks Eestist lahkuda. Kui hakata lähemalt uurima nende motiivide kohta, siis selgub, et neid härib eelkõige kohalik kaasinimeste suhtumine. See ei ole nende jaoks piisavalt sõbralik, tolerantne, toetav ja julgustav. Nad loodavad kõike seda leida mõnelt muult maalt. Miks mitte Rootsist või Soomes, Hollandist või Saksamaalt, rääkimata Uuest Maailmast ja Austraaliast.

Olen suur Eesti patrioot, aga pean ennast ka kosmopoliidiks. Peale aastaid välismaal elamist, soovisin edasi elada Eestis. Mul on siin palju rohkem positiivset kui negatiivset. Küll aga mõistan neid, kellel see nimekiri miinuste poole kaldu on.

Mu väga Eesti-meelne abikaasa Joshua on ammu kurtnud, et tema eesti keele õpe on nii aeglane ka tänu sellele, et eestlased tihti tema kohmaka kõnelemise peale muigavad, mõned lausa naeravad .... toetav ja julgustav ei ole see suhtumine kunagi olnud. Kummalisel kombel ka mitte nende poolt, kes ise ühtki võõrkeelt ladusalt ei räägi. Ma ei mõistagi täpselt, kas keegi on tõesti kunagi kuskil võõrkeelt kohe paugupealt perfektselt kõnelema hakanud ... või millest see naeruvääristamine.

Noored inimesed, kes üldjuhul on a priori edu- ja uuendusmeelsemad, ilmselt tajuvad ka seda sama üleoleku ja erinevate talumatuse õhkkonda kõikjal enda ümber Eestis viibides. Tunnen väga teravalt, et täiskasvanute kohustus on astuda esimene samm ja püüda seda paremuse suunas muuta.

Miks ma arvan, et immigrantide tulek Eestisse on hea mõte?
Esiteks, see oleks suurepäraseks võimaluseks kasvatada oma sallivust ja õppida hindama teisi kaugeid kultuure.
Teiseks, kohalikud elanikud saaksid sisserändajaid Eesti ellu lõimides tööd juurde. Saab olema palju uusi võimalusi kirjutada Euro-projekte, luua uusi abistajate ja õpetajate töökohti, edendada elu maakohtades ehitades ja arendades sisserändajate jaoks mõeldud esialgseid asumeid.
Kolmandaks, saaksime olla tänulikud oma kaasmaalaste eest, keda erinevate sõdade ajal ja nende vaheaegadel on teistes maailma riikides vastu võetud ja uuele elule aidatud. Saaksime teha nii öelda vastuteene.

Paljudes meie meelest edukates Euroopa riikides on sisserändajatega probleeme. Meile kaugelt vaadates tundub, et nad on lausa pidevas mures ja probleemide sasipuntras. Olen päris kindel, et see on suures osas ka meiepoolne "soovmõtlemine" ja heaks põhjenduseks endale, miks meil ei oleks vaja kedagi aidata.

Aga olgem lõpuni ausad ... kõik need artikli alguses loetletud riigid on ikkagi majanduslikult ja sotsiaalselt paremini hakkama saanud kui Eesti praegusel hetkel. Vaatamata Rootsis toimuvale "jubedale pagulaste ujutusele" (vihjan siin teatavale klassipildile, mis FB levib, kus on vaid tüüpilise rootslase välimusega  õpetaja ja 1  tüdruk) on see siiski tore ja turvaline riik, kus paljud eestlased elada tahaksid ja paljud seda juba teevadki. Erinevates riikides on kogu aeg mingeid probleeme ja rahulolematuid. Elu läheb edasi ja olen päris kindel, et mida sallivam ise olla, seda õnnelikum on Su elu.

Väga rõõmsa meelega toetan koos lastega Põlvamaa Koolijuhtide Ühenduse algatust Kulikovka regiooni koolide toetuseks Ukrainas (vt ka http://www.polvamaa.ee/haridus/-/asset_publisher/ccmqLakt3F9v/content/polvamaal-asutakse-ukraina-sopruspiirkonna-heaks-toetusi-koguma ). Ka meist kaugel olevate inimeste abistamine teeb ennast hingelt suuremaks. Soovin seda eeskuju kaudu oma isiklikele ja koolilastele õpetada.

Külli Jacobson