Piusa dessant

ehk "Kuidas kindanäitus Eesti-Vene piiri ületas ja õnnelikult pärale jõudis"

Soome-Ugri pealinna TSIRK

Petseris, Setomaa pealinnas on valmis saanud biznes inkubator. Maja on siin pool piiri tuntud ka kui Petseri Seto Maja: kenasti remonditud ja külalistele ning seltsitegevuseks avatud. Siberis Krasnojarski krai Haida külas elava Ossipova Manni mustrivihikust pärit motiivide järgi kootud lillelised kirikindad, "Siberi lilled", olid raamidesse kenasti valmis sätitud ja ootasid minu auto pagasiruumis. Kell 15 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi kell 14) pidi toimuma pidulik näituse avamine. Oli laupäev, 12. detsember 2015.

Kala Ingrit, Sarve Õie ja Tulluse Kaja Eesti poole peal

Kõik oli aegsasti kokku lepitud, ettenägematute viperuste tarvis piiril pool tundi ajavarugi jäetud. Piiriületamise sujuvamaks muutmise lootuses broneerisin autole piiriületusaja. Koidula piiripunktis toimub selline "vahva" legaalne väljapressimine: vajad sa mingit teenust või ei vaja, kõigilt kassseritakse 6,50 eurot ja palutakse "lahkelt" ootealast läbi sõita. Justkui Sul oleks ka mingi muu võimalus.
Sarve Õie, kombekalt Seto rõivis, ja Tulluse Kaja ootasid meid Koidulas. Mina ja Kala Ingrit tulime koos Värska poolt. Neljakesti pidime minu autoga Petserisse sõitma. Kauksi Ülle ja Kalkuni Andreas olid juba jalgsi piiri ületamas. Selline oli Eesti-poolne esinduslik delegatsioon Petseri Seto Maja esimese näituse avamiseks. Tuju oli ülev ja rõõmus.

Sarve Õie, Kala Ingrit ja Tulluse Kaja
Kunichina Gora bussipeatuses Petseris

Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut imelik, et miks tabloo peale minu auto number sugugi ei ilmu, mis kutsuks ootealalt piirile. Üldse tilkus kuidagi kahtlaselt vähe autosi piiri suunas, ootajate mass parklas aga muudkui kasvas. Pärast meeleolukat paari tundi niiskes ja uduste akendega autos, kus Õie lemmik "Komeet" tekkiva näljatunde pisut vaigistada suutis, suundus Kaja ametnike käest infot nõutama. Tuli välja, et Eesti-Vene piiril olla mingi ummik. Ooteala töötaja, kes kontrollis viimast schlagbaumi, soostus meid siiski palumise peale piirile lubama.
Sõitsime ootealalt välja. Nüüd asusime juba piiritsoonis. Eesti poole peal ootas 8 autot, kell tiksus juba 12. tundi. Meile hakkas närv sisse tulema. 22 raami ootasid autos, et neid näitusesaali seinale riputataks. Meie oleme aga eesmärgist sama kaugel kui 2 tundi tagasi. Kaja järjekordse isikliku vestluse tulemusena piirivalvuritega sai selgeks, et isegi kui me piiriks oleva Piusa jõeni jõuame, siis üle selle meid eelisjärjekorras ikkagi ei lubataks. Vene poole peale minekut ootas üle 10 auto ja tempo oli olematu.

Sarve Õie ja Jacobsoni Külli bussis

Mis siis ikka - eesmärk pühitseb abinõu. Auto lubati piiritsooni parkida. Krapsid prouad haarasid raamid käevangu ja marss Piusa suunas algas. Kindad olid küll koledal kombel rippu kui kuivan'd särjed, aga Õie teatas, et see just ongi see kõige õigem kvaliteedikontroll ja mul tuli temaga nõustuda. Sportlasehing Ingrit võttis tempo üles ja nii me siis jalgsi piiri ületama suundusimegi.
Esimene Vene putka on köki-möki, seal jagatakse vaid blankette. Vaat teine, see on juba tõsisem ülevaatus. Täitsime kõik nõutud vormid ja jäime sõbralikult naeratades oma aega ootama. Jumal tänatud, et ei olnud vahetuse aeg. Mingit söögikorda ka ei paistnud olevat. Asi sujus, templid saime passidesse ja loa tolliputka juurde astuda samuti.

Kauksi Ülle ja Kala Ingrit joovad teed

"Što tam u vas?"
"A unas võstavka budjet, v Petchore."
"No što, kakaja võstavka?"
"A vot takaja!" (näitame raame)
"A gde kartinki?"
Hambad ristis surume alla kohutavat naeruhoogu, tehes tollitöötajale selgeks, et meil ei olegi täna pilte, vaid näitus on kinnastest. Selle peale uurib ta, kas me need ikka tagasi ka viime. Kui me lubame pühalikult need kohutavalt ebamäärased tooted ka tagasi Eestisse viia, siis viipab ta kergenduseks käega ja laseb meil üle piiri minna, ilma kogu seda väga keeruka kauba deklareerimist. Issake, ole tänatud! Me kõik ohkasime kergandatult.

Sarve Õie ja Kalkuni Andreas söövad küpsist

Kaja oli püüdnud juba Koidulast alates saada kedagi Petserist telefoni teel kätte, et paluda meile piiri peale autoga vastu tulla. Pärast selgus, et linna peal oli samal ajal mitmeid teisigi üritusi ja kedagi ei õnnestunud ära rääkida. Õnneks oli kohe-kohe liinibuss tulemas. Vahe võib teinekord kuni tunnini ulatuda. Jäime rõõmsalt peatusesse ootama, teades, et olime päästetud. Kui nüüd kippelt teeme, siis on näitus kella kolmeks üleval niikui naksti.
Vastuvõtt uhiuues Seto Majas oli lahke. Pererahvas ootas tee ja küpsistega, kinnaste jaoks olid vastselt seina keeratud kruvid ootamas. Kuna tragisid kätepaare oli meil kaasas mitmeid, siis näitus kerkis justkui võluväel. Ilus tuli! Pärast oli veel ametlik avamine rohkete sõnavõttude ja kiidulauludega, pildistamine ja tee joomine. Kõik läks väga hästi. Aitjumakest Hõrna Aarele, kes idee õhku viskas, Pihkva Eesti konsulile, kes meid tagasi piirile viskas, Helju Majakile mind tõlkimast ja suurimad tänud kõigile nimepidi mainitud peaosalistele ning mainimata jäänud episoodilistes rollides figureerinutele.