Käsitöö müümine Eesti Rahva Muuseumis

Kevadel 2016 võttis minuga ühendust Eesti Rahva Muuseumi esindaja juhtiv turundusspetsialist Liina Kuzemtšenko. Ta kirjutas mulle, et on väga huvitatud minu kauba müümisest nende muuseumipoes. Ilmselt pidas ta silmas minu ettevõtte OÜ Kagu Kudujate kaunist toodangut. Koos tervituskirjaga oli ka pakkumine, et tehing toimuks komisjonimüügi vormis ning ta väga lootis, et see variant sobib ka mulle.

Mina vastasin talle viisakalt, et olen sellisest tähelepanust meelitatud ... aga mulle meeldiks väga kaubelda nendega hulgi, st et nemad ostavad teatava koguse ära ja siis müüvad neid endale sobiva hinnaga. Pakkusin välja, et võin soovitada jaehinda. Selgitasin veel, et kui too kogus on otsas, siis tellitakse taas uus ports jne. Põhjenduseks tõin, et olen avastanud, et sellisel puhul on müüja rohkem motiveeritud, eksponeerib kaupa paremini ja reklaamib seda. Komisjoni müügi korral on kõik see nimetatu tagasihoidlikum. Olen mitme Eesti muuseumiga nii toiminud ja asi töötab.

Selle peale kostis pr Kuzemtšenko, et "kahjuks on hetkel see välja ostmise variant neile väga raskendatud". Tol hetkel minevat "igasugused rahalised resursid maja avamisele ja eelarvega on väga-väga kitsas". Ma ju mõistan, et ehitamine ongi kallis. Lisandusid veel restoraniga seotud probleemid. Kõik oleme neid uudistest kuulnud.

Mõtlesin, et tulen muuseumile vastu ja pakkusin oma arust välja äärmiselt sõbraliku lahenduse. "Me võime teha sellise lepingu, et maksetähtaeg oleks peale maja avamist. See rahuldaks siis ju mõlemaid pooli: teil oleksid kindad müügil ja minul teada kuupäev, mil makse laekub. Mis kuupäev teile meeldiks?" kirjutasin ma 28. juunil 2016. aastal. Mis te arvate, mis kuupäev muuseumile meeldis? Ei tea? Ma ka ei tea. Sest sellele kirjale ma vastust ei saanudki. Juba siis tekkis minus teatav trots ja heietasin palju mõtteid sellest,et kirjutada hr Lukasele või teab kellele veel.

Ma isegi ei hakka vaagima pakutavate kaupade kvaliteedi üle. See oleks väga subjektiivne ja ma ei soovi arvustada kellegi käsitööd. Ma arvan, et nii tootjal kui ka ostjal lasub vastutus kehvapoolse kvaliteediga toodete ringluses hoidmise üle. Ma ei saa lihtsalt keelata kellelgi odavat kraami osta. Naiivne oleks arvata, et odav kaup on sama kvaliteetne kui kallim. Ma arvan, et nii lihtsameelseid polegi. See, mis tasemel kaupa pakub Eesti Rahva Muuseum oma poes, on muuseumirahva vastutus.

Arutelu sel teemal FB lehel https://www.facebook.com/eestirahvamuuseum/posts/1378172218863843) on igati teretulnud ja võiks neid vastutajaid mõjutada küll. Minu probleem on selles, et meil on nüüd uhke maja, mille laadset pole terves Põhjalas. Aga kas meil on ka muuseumipood ja selle opereerimine sellise grandioosse muuseumi tasemel. Maailmas ringi käies ja muuseumipoode külastades (need on alati väga erilised ja lahedad) ei tule mul küll mõttesegi, et nendes pakutavad tooted oleks seal komisjonimüügil. Hetkel ootas ju muuseum, et mina väike- (pigem isegi mikro või nano) ettevõtjana toetan hiigelorganisatsiooni rahaliselt ja aitan neil tasuta oma kaunite toodetega NENDE müügilette ehtida.

Võib-olla on minusuguseid käsitööettevõtjaid veel, kes neile on ära öelnud, kuna pakutavad tingimused ei ole ausad. See muidugi sunnibki neid pakkuma järgmisi alternatiive. Seetõttu ma ka ei imesta väga, et hetkel on nende veebipoe osad tooted silma riivava kvaliteediga.