Kirikinnaste uhke marss vabariigi pealinna

ehk FILIGRAANNE DEFILEE

Teretulemast kindamaailma!

Vahva pakkumine Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldada Rahvakunsti Galeriis näitus tuli peale TUNNUSTATUD EESTI KÄSITÖÖ märgi saamist. Usaldati! Aitjuma!
Kui pakkumise vastu võtsin, siis veel ei teadnud, millega end sidusin. Näituseid olen ju ennegi korraldanud, mis see siis ära ei ole (mõtlesin oma peas veel kevadelgi).
Aga tuleb välja, et galerii pealinnas kohustab. Juba näitusepinnarent oli pool kuupalka. Õnneks soovitati Kulkast selle tarbeks raha küsida. Küsisin ja saingi, aitjuma Kultuurkapitalile!

Järgmine verstapost oli kokkuvõte näitusest käsitööliidu lehte. See sundis mind juba kevadel näituse kontseptsioonile mõtlema. Jällegi hea, sest inimene on ju täpselt nii mugav, kui tal olla lubatakse. Sel ajal sai nii unes kui ilmsi neid ideid veeretatud ja mõtteid heietatud. Filigaanne ja peen on olnud need omadussõnad, millega omi kirikindaid kirjeldan. Mulle väga meeldis täht F ... igaks juhuks küsisin teadjalt õelt üle, et mida täpselt DEFILEE tähendab. "Pidulik sissemarss" kõlas nii hästi ja sobivalt. Sealt oli vaid üks lühike samm luupideni, sealt kaks lühikest sammu pinkideni (et mugavalt uurida ja nähtu üle mõtiskleda).

Ise tehtud sõrestik alumiiniumtorudest
ja traadist, hurraa!

Kõik oli justkui korras: mõte oli, tooted olid, raha oli, esialgne kujunduskavand samuti. Igaks juhuks küsisin käsitööliidust üle, et kas lakke tohib ikka väikseid konkse kruvida. "EI. EI, mitte mingil juhul", tuli kiire vastus. PÕMM! Kogu minu hea mõte ja tehniline lahendus põrmustusid. Mitmekümnest kirjast koosnev eposti kirjavahetus päädis minu viimase vastusega, et siis jätame lihtsalt kogu asja ära.

Tuju püsis ülev ja rõõmus

Selle peale võttis käsitööliidu tegevjuht Liis telefonitoru, helistas ja soovitas minule, kes ma üliärritunult masenduses vaevlesin, et ma konsulteeriksin kujundusspetsialisti Kadi Pajupuuga. Kadi, tõelise profina, mõtles paar sekundit ja ütles lihtsalt, et sel juhul tuleb mul endal lakke vajaminev sõrestik ehitada. Soovitas veel soodsat firmat, kust torusid hankida ja patsutas virtuaalselt õlale.

Zoe lõikas palju nööri,
ettevõtlusõppe päev läks täie ette

Selle pika mõttetöö, ettevalmistuse ja näitusehommikul 2 tunni töö tulemus sai kena. Traadi väänamine võttis sõrmed verele, redeliga turnisin lae all ja muudkui toestasin siin ja toestasin seal. Hakkama sain!

Kui valged nöörid said lõigatud, hakkas näitus juba pisut ilmet võtma. Juba vanad näitusel olijad, Siberi lilled, olid kohad seintel sisse võtnud. Arvestasin, et kui laekonstruktsioon ei peakski vastu pidama ja kõik alla sajab, siis midagi on seintel ikka näha ja hädaolukorras saab näituse siiski avada.

Mida võtta, mida jätta!

Saabus Kadi Pajupuu. Vaatas lakke ja naeratas. See oli selline küsiv/julustav, midagi, mis teda huvitas ja pinget pakkus. Nagu orav ronis ta redelit mööda üles-alla, riputas nööre ja julgestas/toestas olemasolevaid torusid. Suurimad tänud Sulle, Kadi!

Viimane viimistlus teibiga

Kui keskmistele torudele olid nöörid valmis sätitud, siis ei jäänudki muud üle kui hoida pöidlad peos, palved teele saata ning rasked raamid nööride külge siduda. Esimene jäi rippuma, teine jäi ripuma ... kui juba 4-5 raami rippus ja andis niivõrd toreda efekti, rahunes ka mu hing ning edasi läks kõik ludinal. Õnneks olin teinud üsna põhjaliku kavandi. Selle abil oli kerge planeeritud mustreid raamidest "joonistada".

Kadi Pajupuu hindmatu abi

Osad raamid pidid jääma madalamale, taburet ees ja luup kõrval rippumas, et saaks rahulikult istuda ja filigraansust uurida. Täitsa vahvalt tuli välja, plaani pealt ei olnudki seda võimalik lõpuni ette kujutada. Kuna kogu galeriid täitis nüüd raamidžungel, siis oli hädatarvilik näidata näitusekülastajale, kuidas seal orienteeruda.
Selle tarvis oli meil varutud mitmeid rulle kollast teipi.

Näide, kuidas luubiga mustreid uurida

Raja ja taburettide markeerimine jäi viimaseks ülesandeks.

Nüüd võivad külalised tulla ... kõik sai valmis, pool tundi jäi veel ajavaru. Niikuinii küsisin iga natukese aja tagand Zoe käest kella.
Panime piduriided selga ja marsimuusika mängima. Pidu algas!