Kumb on kergem, kas kilo lõnga või rauda?

ehk
"Näitus eriti kallil aadressil Helsingis"

Juba kevade hakul võttis Liina Veskimägi-Iliste Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust minuga ühendust ja küsis, kas ma olen huvitatud osalema Eesti-Soome käsitöömeistrite ühisnäitusel sügisel. Ma ei mõelnud pikalt ja olin kohe nõus. Sellist pakkumist ei tehta iga päev, olin väga meelitatud.

Ja siis ei kuulnud ma asjast tükk aega. Nüüdseks on selge, et toimetamist ja sahmimist oli omajagu, aga see kõik toimus nö kulisside taga ja mind kaasati vaid vajadusel.

Sellisel näitusel osalemine on lausa lust. Ma valisin sobivad kindapaarid välja, panin nad raamidesse ja sõber Elin Priks MTÜ Setomaa Turismist viis need koos Setomaad tutvustavate materjalidega Tallinna.

Näituse avamise päeva hommikuks oli reserveeritud laeva pilet ja nii ma siis käekotikese õõtsudes, nagu tõeline proua, pardale marssisingi.

Helsingi võttis ming vastu sügiseselt vihmasena. Läikivate jalanõude päästmiseks hüppasin trammi nr 7 ja sõitsin läbi argipäev sagina raudteejaama juurde. Trotsides tuult ja vihma jõudsin Etelä-Esplanaadi 4 nurgale, kus asub kauni kujundusega avar käsitööpood Craft Corner.

Nagu Tallinnas Pikk 22 kaupluse tagumises galeriis, on ka Soome käsitööliidu poel näitusesaal.

Seal ootaski mind efektselt väljapandud näitus "Kootud sõprus", kus osales 2 Soome ja 2 Eesti käsitöömeistrit. Eestit esindas Riina Tomberg
(https://www.facebook.com/ruutjatriip) ja mina
(www.NordicKnitters.com). Soomet esindasid Handu kaubamärgi all käsitsi värvitud lõngu turustav Ilona Korhonen (www.handu.fi) ja rõivabränd KAINO (www.kaino.fi).

Avamiseks olid kohale tulnud mitmed huvilised.

Kõneleb Liina Veskmägi-Iliste
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö
Liidust

Korraldajad siit ja sealtpoolt Soome lahte võtsid sõna ja rääkisid, kuidas selline vahva idee sündis ja teoks sai. Siis sain sõna mina, et lisada õhtusse pisut omi mõtteid. Need viisid mind 26-aasta tagusesse Eestisse, kui käimas oli just augustiputš ja tankid roomasid Tallinna peale. Minul oli tol 1991. aasta kevadel õnnestunud võita koht Tartu Ülikooli vahendatud vahetusüliõpilase kohale Helsingi ülikoolis. Laevapilet oli võetud ja septembris pidi õppetöö algama. Kas ma Soome jõuan? Kas ma tagasi tulen, kui Eestis piirid taas kinni pannakse? Tuhat küsimust ja kohutavalt palju kõhklusi ja kahtlusi. Õnneks on need ajaloosündmused viinud meid tänasesse rahulikku, rikkasse ja vabasse Eestisse.

Mina saabusin '91 sügisel Helsingisse ja koos veel 5 omasugusega hakkasime tormiliselt kapitalistliku Soome ahvatluste ja võimalustega tutvuma. Õppetöö toimus ka, aga maailma avastamine on see, mida tänaseni eredalt mäletan. Soomes olin eelnevalt korra käinud aastal 1989, kui kogu meie pere Soome sõprade abil põhjalikult põhjanaabriga tutvust tegi. Aga iseseisvalt noorena Helsingis elada oli midagi muud. Esplanaad oma valguküllaste ja kallite salongidega on mulle siiani jõukuse ja uhkuse võrdkuju. Ja nüüd on minu oma kirikindad siin! Vau, mul on au!

Riina Tomberg jutustas oma Soome-lugusid. Ilona vastukaaluks taas eestiga seonduvaid mälestusi. Kuna ta on rahvalaulu õppejõud Sibeliuse Akadeemias, siis pani tema osa oma tervitusest laulu.

Vahuveini klaasid kõlasid sel õhtul mitu korda, nii näituse kui ka peene käsitöö auks. Elagu Eesti-Soome sõprus ja elagu vaba Eesti!

Näitus jääb helsingisse oktoobrikuuks ja ilmub taas aprillis Tallinnas. Paari nädala pärast, 20-21/10 toimuvad töötoad ja müük. Registreerimine on avatud: http://craftcorner.fi/kalenteri/tapahtuma/news/4-30102017-neulottu-ystaevyys-kaesityoetae-suomesta-ja-virosta/

Minu kirikindad ei oleks nii kaunilt värvilised, kui mul poleks Ingid-Ly ja Revo värvitud lõnga (https://woolcentrum.net/). See lõng tõmbas näitusekülastajate tähelepanu ning ma andsin välja lubaduse seda töötubade aegu kaasa võtta. Tõmbab kriipsu peale minu kergelt reisimisele, ahaha, aga saan hakkama. Lohutuseks ütles Soome-poolne korraldaja Kikka, et õnneks on lõng kerge. Selle peale ei saanud ma mainimata olla, et kilo lõnga on Eestis sama raske kui kilo rauda.

Kaunist sügist!