Setude rahvuslik aare Pihkvas

Selle aasta seto käsitöö ülevaatenäitus toimub ebatraditsiooniliselt Pihkvas, sealses rahvaloomingu keskuses (центр народнова творчестба) Nekrassovi uulitsas.

Kagu Kudujad OÜ esikuduja
Jacobsoni Külli
Asta Issaku kootud kinnaste taustal

Mitmeid aastaid on taoline suur kollektsioon vaatajate ees uhkustanud ikka Tallinnas Rahvakunsti Galeriis Pikal tänaval. Sel aastal pealinna ei minda. Küll aga saab rõõmustada Seto sõpru uudisega, et Mardilaat on tänavu setoteemaline.

Mitu kuud on kestnud ettevalmistused: esemete kokku kogumine meistritelt, kujundajaga koostöö, esemete üle piiri vedamine Eesti konsuli abiga Pihkvas. Kala Ingrit, Seto Käsitüü Kogo tegevjuht käis pundi entusiastidega juba eelmisel päeval Venes näitust üles panemas. Mina jutustan teile täna vaid pidupäevast, pidulikust näituse avamisest 27. veebruaril 2018.

Olime avamisele minemas kaheksa inimesega: Kogo eestvedaja Kala Ingrit, auväärne käsitöömeister Kõivo Anne, Setomaa kultuuriminister Hõrna Aare, sootska

Vabarna Jane, Taarka Tarõ peakokk Hõrna Rieka, mitmekordsed Seto Kuningriigi käsitöö ja sõira(piiraku)meistrid Kuremäe Anni ja Linnuse Marje ning Kagu Kudujate esikuduja Jacobsoni Külli.

Pidime minema kahe autoga, Rieka vaaritatud hõrgutised ja (mittelahustuv)kohv avamise tarbeks pagasiruumis, start Koidulast kell 11. Hommik oli karge, 20 pügalat alla nulli tegi olemise väljaspool kaitsvaid/soojendavaid auto seinu üsna kõhedaks.
Isegi päikese käes seistes näpistas pakane nii kõvasti põsest ja ninast, et pidid kohe taas varjuma. Enne piirile sõitmist tegime autodes mõned vangerdused, et kõigil oleks mugav ja piisavalt ruumi. Piiriületus on teatavasti aeglane protsess, peale seda veel 50 km Pihkvasse.
Eesti piirivalvega suhtlemine sujus tõrgeteta. Küll aga kuulsime neilt, et tund aega tagasi oli Piusa sillale tekkinud tropp ja tulemus oli käes - autodekolonn istus liikumatult ja oli veninud hiiglama pikaks. Teada oli, et venelaste töötempo on umbes 4 autot tunnis. Eks nad saaks ikka kiiremini ka, aga 15 minutit auto kohta olla nende tööeeskirjades lubatud.

Sootska Vabarna Jane
artibuutika, peaagu kõik
on ise tehtud!

Istume ja ootame, päevateemad on juba arutatud, EV100 vastuvõtt ja etendus on üksipulgi analüüsitud, tunne hakkab muutuma kahtlaseks. Mul on väga eredalt meeles piiriületus 2 aastat tagasi, kui sarnases olukorras minu näituseavamisele tormasime, kindaraamid käevangus ja tuli takus. Siis oli lihtne piirilt läbi joosta, liinibussi hüpata ja Petserisse sõita. Kõik käe-jala juures. Aga mis sa nüüd teed, Pihkvasse jala juba ei sammu!?

Minister Hõrn teeb mõned kõned. PEKO avitas, Irboska muuseumi buss on parajasti Petseris ja tuleb meile kohe Petseri poole piiri vastu. Aga mida teha toitudega?! Saame hakkama, julgustan mina, meil ju terve punt jõulisi naisi! Ise haaran suure kohvitermose sülle, aga selle laidab Ingrit maha. Pole mõtet tassida, võtame vaid söögid. Ingrit ja Aare lähevad autosi parkima, Eesti piirivalve lubab õnneks lähemat parklat kasutada, ei pea kaugele ootealale minema. Mina võtan võileibade liuad, Marje taas minu käekoti ja kudumise. Vaene Janekene, ise juba läbikülmunud, võtavad Riekaga kahe vahele hiigelsuure termoskasti.
Sammumarss ja Piusa jõgi on ületatud!

Kogo tegevjuht Kala Ingrit
peab avamisel kõnet

Jalgsi on piiriületus kerge, täida blanket ja näita 4 putkas passi ja valmis oledki. Tollis tekib siiski järmine dialoog:

Tollitöötaja: Mis teil kastides on?
Mina: Võilievad. Meil on Pihkvas Seto näituse avamine.
Tollitöötaja: Millega võileivad on?
Mina: Noh kilu ja heeringas ja ... meil on selline tava, et pakud külalistele süüa.
Tollitöötaja: Meil on väga hea meel, et teil on pidu ja traditsioonid, aga meil piiril on omad seadused. Kala ei tohi üle piiri viia.
Mina: Väga kahju küll, aga kas sel korral siiski võiks?
Tollitöötaja: <raputab poolpahaselt pead> Ah, no minge siis!

Ise mõtlen, et Eesti poole peal oleks need kõik ammu prügikasti lennutatud.

Sõna saavad kõik käsitöömeistrid, pitssallis Kõivo Anne

Külm on ... samm on kiire ja natuke raske on ka. Jäänud on veel vaid viimane tõkkepuu. Korras! Piiriületus õnnestus ja taamal paistabki valge buss. Oleme päästetud, jõuame avamisele ja kõik on hästi.
Tegelikult isegi paremini kui eelnevalt plaanitud, saame koos olla ja ei pea ise autot juhtima.

Bussis tekib väike pingelang ja meil kõigil mure Jane tervise pärast, kes kõige rohkem õhukeste riiete pärast külmetas. Taas on abi kohe käepärast, sest kohvi küll ei võtnud ühes, aga hansapudeli igal juhul. Eestvedaja Kala soovib kõigile hüäd tervüst ja pakub pitsikese. See teeb kohe seest soojaks ja sulatab ka häälepaelad. Meenub, et taas on aeg kokku panna kogo koor ja teha veel viimane lauluproov enne esinemist. Jaotatakse ära, kes mis laulu eest ütleb ja Anne teeb algust.

Jane ja Marje kohaliku käsitööõpetajaga

Märkamatult oleme jõudnud Pihkva-lähistele. Möödume LENTA kaubanduskeskusest, mille peale kõik kooris õhkavad, et saaks enne tagasisõitu ikka siia ka (nii lähebki). Sild üle Velikaja jõe, Kreml, Pihkva Ülikooli, linnaväljak, ongi Nekrassovi uulits ja siin maja number 10. Jõudsime!
Võtame üleriided maha ja astume näitusesaali. Oeh, kui ilus, küll siin on vaeva nähtud ja sätitud. Hurmi Evelin on siin vägesid juhatanud ja Riitsaare Evar olla vitriine läikima löönud. Vanad pühaserätid ja uued kaunid vööd ja siidid ja kindad ja suurrätid ja sukad ja vaibad ja käsitöötarvikud. Kõik on nii peen ja kaunis, silm puhkab ja uhkus täidab hinge. Teeme pilte ja paitame omi asju, veel viimased sättimised ja algabki avatseremoonia.
Kokku on tulnud väega palju rahvast. Keskuse juhataja võtab sõna, rahvalaulikud laulavad, siis on kord külaliste käes. Kõneleb konsul Triin Parts ja minister Aare, siis Ingrit ja kõik kohaletulnud meistrid riburada pidi. Ingrit ütleb, et esindatud on 17 meistri tööd ja see on tohutu rikkus, et meil siin Setus on nii palju neid, kes oskavad ja teevad, imelist ja peent käsitööd nokitsevad ja seda naudivad. Vaat see ongi rahvuslik aare!