AJATUS on lummav valguse ja varju mäng mustritega

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidul on igal aastal välja mõeldud teema, mille ümber keerleb tol aastal kõik nende poolt koordineeritav käsitööelu kogu maal. Mardilaadal käib konkurss selle teema ümber, antakse välja trükis ja hoitakse muud moodi fookust neil käsitöötehnikatel, mis selle teema alla mahuvad (vt ka https://folkart.ee/sundmused/aasta-teema/).

Tänavu on AJATUSe aasta. Tulipunkti on sätitud kõik ajatud mustrid ja tehnikad, luubi alla võetakse käsitöömeister oma oskuste ja tegemistega. Aasta alguses sain kirja kus küsiti, kas olen nõus osalema näitusel, kus minu kaunistada jääks üks hiigelkera. Kujunduse osas anti mulle täitsa vabad käed, kera transporditi koduukseni ja sooviti head pealehakkamist. Õnneks oli pidevalt vaid sõnumisaatmise kaugusel näituse kuraator Mae Kivilo, kelle käst saingi juba varajases etapis häid nõuandeid.

Ma arvan, et ma polnud teab mis originaalne, kui kera maakerana võtsin. Algselt oli mul üsna suurejooneline idee uurida välja maailma eri paigus eesti motiividele sarnaseid motiive ja siis ühendada need keral sinise kaaruspaelaga, justkui mereteed, mida pidi ühendus võis vanal ajal tekkida. See ind rauges üsna pea, aga tulemuseks siiski üsna mitu selleteemalist raamatut, Interneti kaudu kokku ostetud.

Kuna otsustasin, et kudumi kavliteedi osas ma mingeid järelandmisi ei tee ja ruutmeetrisuurust kinnast ka kuduma ei hakka, siis kuidagi tekkis mõte kududa kirikinda kirjades väikseid silindreid. Need oleksid siis justkui kindlused või linnad, mis on mööda maailma laiali paisatud, väelised kirjad kaitsmas elanikke. Neid sai suve jooksul üsna mitmeid ja kui sügisel "tibusid" lugema hakkasin, siis selgus, et lausa 93 tükki. Nad kaunistasid mu elutuba mitu kuud, otsisid varju klaaskausist vaid küslaliste vastuvõtmiste aegu. Sajani oli nii vähe maad, et tütrekese õhutusel kudusingi 7 tükki juurde.

Foto: Sandra Urvak

Minu nägemust mööda pidi mu kera katma hallist heidest keritud pehme aluskate. Algul põdesin kangesti, et kuidas ma need kindakindlused kerale kinnitan, varutud oli kõvasti kahepoolset teipi, igasugu liimi ja klambreid. Pärast tuli välja, et neid ülikergeid moodustisi oli kõige mugavam ja korrektsem kerale külge õmmelda.
Kuna noid kudutükikesi pidi tulema igasse suunda, siis ma ei kujutanud ette, kuidas valmis tulemust pakendada ning otsustasin kera tagasi Tallinna saata, et siis ise ka sinna sõita ning koha peal lõpuviimistlus teha. Allikamajas oli sobiv paik ning palju toetajaid koha pealt võtta, see oli õige otsus.

Hommikul varavalges hakkasime heiet kere ümber kleepima. Algselt varutud PVA-liim oli asendatud kuumaliimiga ning tütre ja õe abil saime vahva karvakera lõunaks valmis. Kurvastuseks aga osutus see mitmete tarkade nõuandjate jaoks liialt intensiivseks taustaks (et mitte öelda robustseks) ja hakkas ähvardavalt vaataja tähelepanu kaunitelt peentelt kudumitelt endale kiskuma.

Marika ja Valli kinnitamas
esimesi tutsakuid

Oma ego ja ideed jõuga maha surudes võtsin hüva nõu kuulda ja algasin uuesti algusest. Mae tõi poest musta kanga ning ma õmblesin sellest oma kerale kleidi ümber. Kui nüüd ei oleks sõbrannad appi tormanud, siis õmbleksin ma oma kera siiani. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Marika ja Valli saabusid just õigeks ajaks: minu jaks oli peaaegu et otsas, aga neilt ammutasin taas uut energiat ja valmis me ta mitme peale saime.

Valmis sai, enne ööpimedust!

Järgmisel päeval tegi Sandra Urvak keradest ka professionaalseid ülesvõtteid.

Reedel, 7. septembril toimus Katariina kirikus näituse avamine. See, mida kuraator Mae Kivilo ja Kaarel Kuusk olid korda saatnud, võttis lausa hinge kinni. Väljapanek oli väga muljetavaldav: ruumi omapära ja keerulist valgust ning kõrget ruumi oli igati oma kasuks ära kasutatud ning tulemuseks võimas ja mõjus vaatepilt. Täheparv, tõepoolest!