Seto käsitöö ülevaatenäituselt Pihkvast reisisid kaunid seto-mustrilised kirikindad Pihkva Eesti konsuli Triin Partsi krapsakal eestvõtmisel Porhovisse, umbes 10 000 elanikuga Hansalinna. Porhov asub 90 km Pihkvast idas, täpselt Pihkva ja Novgorodi vahepeal, kenasti Šeloni jõe ääres, et võimaldada veeteed pidi transporti Pihkva järvest, Velikaja jõgepidi ja edasi mitmeid teisi jõgesid pidi Novgorodini välja. Meie reisisime autoga ja üle hulga aja sujus piiriületus täitsa mugavalt.
 |
| Eesti Konsulaadis Pihkvas |
Ilmselt mängis siin suurt rolli meie varajane start, kogunesime Koidulas juba 6 ajal hommikul.
Kui vajalik kraam sai Pihkva turult ostetud ja viisakusvisiit Eesti Konsulaati tehtud, sättisime end teele itta. Maantee oli tõeline üllatus: kui Pihkva ummikud lõppesid, algas imeliselt sile uus asfalt. Sõitsime kahe autoga; Eestist olid Hõrna Aare, Kuuri Luule ja Aare, Alli Oja ning mina, Triin oli kaasa kutsunud ka konsul Merit Kaasiku.
Vikipeedia pajatab linna ajaloo kohta nii: Aleksander Nevski rajas praeguse Porhovi kohale 1239. aastal linnuse. Puitlinnus põles 1387. aastal maha ning selle asemele rajati kivist linnus. Pärast Põhjasõda Rootsilt vallutatud Ingerimaast moodustati Ingerimaa kubermang, kuhu 1708. aastast kuulus ka Porhovi piirkond, mis hiljem liideti Novgorodi kubermangu Novgorodi provintsi koosseisu.
1776. aasta 24. augustil anti piirkond üle Pihkva kubermangu koosseisu ja 1777. aastal andis keisrinna Katariina II linnuse ja hiljem Porhovi kindluse juurde tekkinud asulale linnaõigused. Porhovist sai samanimelise maakonna keskus 1772. aastal loodud Pihkva asehaldurkonnas, mis 1796. aastast nimetati Pihkva kubermanguks.
Kinnaste näitus asus Käsitöökojas. Selle ees ootasid meid kaunites rahvarõivastes lapsed, kes olid meie tulekust nähtavalt elevil. Varsti ilmusid nende tagant ka kohalikud naised, muuseumitöötajad ja käsitöömeitrid. Läksime koos tarre, kus avastasime ekponeerituna tohutul hulgal erinevat käsitööd. Sinna vahele oli sobivalt mahutatud ka Asta Issaku kootud Kagu Kudujate pikavarrelised kirevad kirilabakud.
Kui esimene sädistamine vaibus, siis palusid kohalikud meid edasi astuda tahatuppa, kus meie kõigi üllatuseks oli kaetud pikk ja rohke pidulaud. Tore oli, et nii mitmeid kohalikke oli meid tervitama ja näitust ava tulnud. Peeti pikki ja pidulikke kõnesid, isegi ma sain oma konarlikus vene keeles oma tegemistest ja äri algusest pajatatud.
Kui tee sai joodud ja pirukad söödud paluti meid järgmistesse muuseumidesse. Endisaegses kinos oli ennest mugavalt sisse seadnud koduloomuuseum. Sinna oli konsul Triin viinud ka EV100 tutvustava näituse. Selle kõrval oli eraalgatusel ja -initsiatiivil toimiv Hansamuuseum. Pärast jalutasime veel vanades kindlusevaremetes, panime kirikus küünlaid ja avastasime kohalikke nurgataguseid.
Oli ilus päev! Aitjuma, Triin, jään suure põnevusega ootama näitus mahavõtmise reisi, mis viiks meid järgmistesse "valgetesse laikudesse".
Külli Jacobson
 |
| Asta Issaku kootud kaunid pikavarrega kirilabakud |
 |
| Teelaud koos kohalike kostitajatega |
 |
| Hõrna Aare selgitab olukorda |
 |
| Piirkonna taimestikku tutvustav stend |
 |
| Pärlikunstniku lilled |
 |
| Muuseumitöötaja ja koolidirektor |
 |
| Hõrna Aare harjutab vahale kirjutamist |
 |
| Veetee Pihkvast Novgorodi läbi Porhovi |
 |
| Kivilinnuse varemed |
 |
| Puna-valged rätikud ja linad kollektsioonis |
 |
| Postimuuseum |
1776. aasta 24. augustil anti piirkond üle Pihkva kubermangu koosseisu ja 1777. aastal andis keisrinna Katariina II linnuse ja hiljem Porhovi kindluse juurde tekkinud asulale linnaõigused. Porhovist sai samanimelise maakonna keskus 1772. aastal loodud Pihkva asehaldurkonnas, mis 1796. aastast nimetati Pihkva kubermanguks.
Kinnaste näitus asus Käsitöökojas. Selle ees ootasid meid kaunites rahvarõivastes lapsed, kes olid meie tulekust nähtavalt elevil. Varsti ilmusid nende tagant ka kohalikud naised, muuseumitöötajad ja käsitöömeitrid. Läksime koos tarre, kus avastasime ekponeerituna tohutul hulgal erinevat käsitööd. Sinna vahele oli sobivalt mahutatud ka Asta Issaku kootud Kagu Kudujate pikavarrelised kirevad kirilabakud.
Kui esimene sädistamine vaibus, siis palusid kohalikud meid edasi astuda tahatuppa, kus meie kõigi üllatuseks oli kaetud pikk ja rohke pidulaud. Tore oli, et nii mitmeid kohalikke oli meid tervitama ja näitust ava tulnud. Peeti pikki ja pidulikke kõnesid, isegi ma sain oma konarlikus vene keeles oma tegemistest ja äri algusest pajatatud.
Kui tee sai joodud ja pirukad söödud paluti meid järgmistesse muuseumidesse. Endisaegses kinos oli ennest mugavalt sisse seadnud koduloomuuseum. Sinna oli konsul Triin viinud ka EV100 tutvustava näituse. Selle kõrval oli eraalgatusel ja -initsiatiivil toimiv Hansamuuseum. Pärast jalutasime veel vanades kindlusevaremetes, panime kirikus küünlaid ja avastasime kohalikke nurgataguseid.
No comments:
Post a Comment