ehk Tootearenduse õppereis Muhumaale ja Saaremaale
Praami interjöör
Eelmisel nädalavahetusel võttis bussitäis rõõmsaid käsitöölisi nii Setust kui Võromaalt suuna läände, et minna uudistama, mida huvitavat Lääne-Eesti saartel toimub. Aeg oli paika pandud Saare Maakonna käsitööpäevade järgi ning laupäeva hommikul said kõik huvilised tööriistad pihku võtta ja kohalike meistrite juhendamisel isetegemist proovida.
Peeter selgitab lubjapõletamise
tõdesid ühe AS Limexi lubjaahju kõrval
Aga kõigest järge mööda. Reede varahommikul korjas bussijuht Kalmer rahva kokku ja algas pikk sõit Virtsu. Napilt jõudsime praamile. Virtsu Toidutankerist oli tellitud lõunaoode, kuna sõit oli pikk ja jätkus ka veel saare peal. Kella 11 paiku hakkas tunduma, et iga sekund on arvel ja tellitud lõherulle ei jäägi aega peale korjata. Toidutankeri rahvas mõistis meie muret ning minut enne praami väljumist tegi buss maantee ääres 4-sekundilise peatuse, haarasime jooksujalu söögi ning kummide vilinal sööstsime praamile. Jõudsime!
Endise Vennastekoguduse maja ees
Veel poolteist tundi ja saabusime Lümandasse. Lümanda lubjapark AS Limex on ainus käsitööna lupja tootev ettevõte Eestis. Rakkes on üks mehhaniseeritud tootmine, aga nende tooraine sisaldus ei ole sugugi nii kõrge nagu Lümanda käsitsi valitud kivikamakad võimaldavad.
Kahemehe ettevõtmine on muljet avaldav. Sügav kummardus Priidule ja Peetrile, et nad säärast traditsioonilist ala elus hoiavad ja lubjapastat Eesti ning välismaa ehitajatele pakuvad. Lümanda kant on lubajapõletuseks soodus koht, sest seal on paekivi (mis muide sügavamal õhust kaugel olla pehme) väga pinna lähedal. Koguvas, Muhu muuseumis nägime hiljem, et õueala tambiti 20 selle elaniku poolt nii ära, et see oligi justkui sillutatud paega.
Peeter jalutas meiega ühe ahju juurest teise juurde, kaevanduse juures näitas, milline on pruunikas ja milline heledam tükk paasi. Lubivalge lubi tuleb just sellest pruunikamast toormest. Kõige suurema ahju kütmiseks läheb 1 ruum puid iga 20 minuti tagant. Kokku köetakse seda 70 ruumiga, kütmine kestab umbes 30 tundi. Puudega saab kaltsiumkarbonaadist e CaCO3 kõige parema lubja, kivisöest läheks kivisse ka väävlit ja see pole hea. Seejärel on vaja tekkinud CaO (katsiumoksiidi) kamakad jahutada, saadi algsest 3 korda kergem kustutamata lubi. Kustutamata lubja kamakad veetakse lubjakustutusbasseinide juurde, kus veega ägedalt reageerides tekib CaOH e kustutatud lubi.
Metsarajal oli meestel mitmes kohas infotahvleid püsti pandud, õpperajal sai piiluda kohupiimalaadse kustutamata lubja kastikesse, imetleda lubjavärvi erinevaid toone ja vaadata erisuurusega lubjaahjude sisemusse. Vanas vennastekoguduse hoones vaatasime lõpetuseks videot kõigist tehnoloogilistest protsessidest täpsemalt ja paaril õnnelikul reisisellil õnnestus lubjapastat ka koju kaasa osta. Sellest lubjavärvi valmistamine on ülilihtne: võta 2 osa lubjapastat ja 4 osa vett ning sega koralikult ära. Lase seista 24 tundi ja hakka pintseldama! Kui soovid värvilist, siis enne värvimulla lisamist tilguta sisse 1 tilk nõudepesuainet parema segunemise nimel.
Villaheide põimijad hoos
Lõunatasime Lümanda Söögimajas, nautisime kohalikku toitu ja 1867. a ehitatud Lümanda Issanda Muutmise kiriku kaitsvaid seinu ja ikoone.
Pika päeva lõpetuseks sõitsime veel lõunasse, Sörve Sääre kaelas Lõu külas asuvasse Sörve Villaveskisse Merike ja Egon Sepa ettevõtmisi vaatama. Sõit villaveski hoovile on väga aeglane, mööda lainetavat teed, mööda tihnikus söövatest mägiveistest, suurte päikesepaneelideni ja võimsalt kõrguvate tuulegeneraatoriteni. Lambad pesitsesid päikesepaneelide all, mitmeid koeri valvas karja. Kõikjal oli erinevaid mehhanisme.
Perenaine Merike tervitas meid kahe huvitava tehnika õpetamisega. Mõlemad olid lihtsad vanad võtted, mis on meil jäänud unustuse hõlma. Kõik soovisid proovida ja et meelest ei läheks, tegin lühikese õppevideo.
Ööbimispaika jõudsime juba pimedas. Tihuse Hobuturismitalus söödeti meid hästi. Liigagi rammusalt paastuaja kohta. Saunad olid kuumad ja pererahvas sõbralik.
Lõikelaudade šabloonide näitus
Laupäeva hommik algas Muhu Puidutöökojas Piiril. Naerusuine Ain Kollo tutvustas meile kõiki tahke oma ettevõtmises. Peremees kurtis, et tööjõud on muutumas nii kalliks, et peab tõsiselt mõtlema jätkamise mõttekuse peale. Meie rahvas pidas nende toodangust väga lugu ning rohked reisisuveniirid leidsid uue omaniku.
Muhu Põhikoolis toimuvad 2019. a käsitööpäevad algasid kontserdi ja ettekandega Muhu tikandist. Seejärel jaotati meid soovi järgi töötubadesse. Mina õppisin Muhu tikandi algtõdesid ja tikkisin endale prossi. Sai veel maalida riidele ja puidule, väänata metalli ehteks ning saagida/liimida kadakaseibe. Kommivalmistamine oli väga popp, peremärgi tegemist ei valinud meie seast keegi, aga võimalik see oli.
Lõunaks suundusime üle tee KOOST Muhu Restosse ja nautisime läätsesalatit ning kalasuppi.
Peale lõunat oodati meid Koguvas, kus Juhan Smuuli kodutalusse on rajatud Muhu muuseum. Ilm oli küll vihmane, aga ümbrus niivõrd lummav, et saime vägagi eheda arusaamise rannarahva elust ja tegemistest nii tänapäeval kui sajand tagasi. Madalad majad raskete rookatuste all ja sammaldunud kõrged kiviaiad jätsid mulje, nagu toimuks osa tegevusest maa ja taimestiku all, inimese silmale nähtamatuna.
Tiina Saar, Muhu Põhikooli matemaatikaõpetaja,
juhendab Muhu tikandi töötuba
Tagasi Tihusele, möödusime Männiku Käsitöötoast, kus meid tervitas Sirje Tüür. Muuseumist kuulsime, et Tüürid, Aerud ja Smuulid olid selle kandi perenimed. Ühtegi Aeru ei õnnestunud kohata.
Sirje Tüür aga näitas igati õigustatud uhkusega oma tikitud Muhu vaipu. Usina õppurina oli ta Kuressaare Ametikoolis ka nahatööd õppinud ja valminud kingad võitsid meie südame.
Laupäeva lõpetas meeleolukas ja rõõmus käsitööliste peoõhtu, kus Muhu Oad&Eed seltsi, Saaremaa Kadakmari seltsi, Seto Käsitüü Kogo ja Vana Võromaa käsitöömeistrid tutvuda said.
Pühapäeval hakkasime kodu poole sättima. Tõstamaal tegime vahepeatuse ja saime uudistada kohalikku käsitööpoodi, Tõstamaa Käsitöökeskust ning kuulata kummituslugusid Tõstamaa Mõisast.
Oli vägev reis!
Lubjaahi Lümandal
"Koristamist" vajav karjäär: tumedad tuleb
eraldada heledatest ja tassida need ahju
Lümanda suurim ahi ja taamal selle küte. Kraana abil
toore sisse ja CaO välja
Peeter pakub "hambapastat":
kustutatud lubi õpperaja kõrval. Võib näppida!
Lubajavärvi tooninäidised
Lubjaahi
Õnnelikud lubjapasta omanikud Sigre ja Signe Peetriga
Lümanda Issanda Muutmise kirikus
Valik Sörve Villaveski toodangust
Egon Sepp jutustamas heidemasina vempudest
Tüdrukud olla vanasti salaja varrastega tallesid pussitanud,
et nende nahast peeneid peakatteid saada. Sellised mõtted meie
tüdrukutel küll peas ei ole!
Ain Kollo oma töökojas Piiril
Külalised suveniiriotsungul
Oluline materjali- ja tööriistavalik
Uhked tektiilimaali töötoa vilistlased
"Kommitädid"
"Kas Räpina Keraamika hakkab nüüd
kadakast lisandeid meisterdama, hr Siim?"
Koguva idüll
Juhan Smuul Koguva sadamas
Valik endisaegseid muhuteemalisi postkaarte muuseumis
Muhu Muuseumi tekstiilipärlid
Lummatud Seto käsitöölised
Männiku Käsitöötoa aarded
Sirje Tüüri meistriteosed
Muhu pitsi saladusi avastamas
Meie Sujur Ahti räägib puidust
Tihuse Hobuturismitalu
Võitlesime endid Pädaste hoovile
Tõstama roositud iludused, 95 eurot paar! Väga tublid!
Minu ettevõte Kagu Kudujad sai just hiljuti, 19. spetembril 7-aastaseks. Olen viimasel paaril aastal tegelenud hoogsalt firma arendamise ja sortimendi laiendamisega. Uue asja loomine võtab kaua aega, seetõttu olen alles nüüd jõudnud selleni, et saan värsket toodet klientidele pakkuma hakata. Soovin pakkuda välismaa käsitöölistele võimalust meie juures mõnusalt aega veeta ja töötubades uusi oskusi õppida. Lühidalt öelduna, pakun käsitööreise Kagu-Eestisse.
Üldsegi ei sobi minu plaanidesse, ei eraelulisse ega profesionaalsesse, plaanitav hiigelmõõtmetega tselluloositehas. Minu südamesooviks on maal elades ellu jääda. Oma kirglikku seisukohta olen jaganud ka ajaleht "UMA LEHT" ajakirjaniku Jan Rahmaniga, kes mulle mõned küsimused esitas ja mu vastused kenasti võro keelde pani.
Originaal on siin: http://umaleht.ee/article/jacobsoni-kulli-olo-i-ausa-luudust-halvasto-ar-tarvita/
Jacobsoni Külli: "Olõ-i ausa luudust halvastõ är tarvita"
Matõmaatigaoppaja ja käsitüüettevõtja Jacobsoni Külli eläs Räpinä vallan Männisalu külän. Perämäne kats nädälit om tä pandnu pall’o hindä vunki tuu pääle, et võidõlda plaanitava tselluloositehassõ vasta. Uma Leht uursõ, miä tedä võitlõma sund.
Kuimuudu sääne uudis, et ti kodo lähkül om kotus, kohe arõndajidõ meelest pasnu suur tselluloositehas, ti egäpääväst elorütmi mõotanu om?
Ku ma kuuli, et kats EstFori miist ollõv käünü Räpinä ja Setomaa valdun juttu ajaman, et Kikka küllä võinu määndsegi monstrumi ehitä, hiitü ma väega är. Peris süä läts’ kur’as. Tego oll’ nigu pühädüse teotusõga, mu ilosalõ paradiisielolõ kesk mõtso ja puhast luudust oll’ kiäki pääle tõmmanu musta juti.
No elä ma inämbüse vabast aost internetin, kon ma inne küländ veidü ümbre hulksõ. Ma olõ tegodõinemine, es jää nukka istma, a naksi edesi minemä katõn tsihin: pruuvsõ löüdä tõisi inemiisi, kiä mõtlõsõ nigu ma, et jõu puhta luudusõ ja mõtsarikkusõ kaitsõs kokko tuvva. Niisama pruuvsõ kõnõlda Räpinä volikogo liikmidõga ja uuri näide arvamist ja näile teedä anda valijidõ mõttit.
Olõti Facebookin (FB) rühmä «Tselluloositehas Lõuna-Eestis» üts administraator. Mille sääne grupp luudi?
Grupp luudi tuuperäst, et inemiisil olõs kotus, kon nä saava rahuligult ja argumentõ tarvitõn arota seo tehassõ puult ja vasta. Niisama om taa hää kotus, kohe kor’ada kokko mitmõsugumadsõ infokilda tiidläisi, as’atundjidõ, huviliidsi käest ja esisugudsõ meediäkajastusõ joba olnuist sündmüisist. Nädäli aoga om gruppi kogonõnu päält 1300 inemise ja ku kaia postituisi ja kommõntaarõ, sis 95% omma tehassõ tegemise vasta.
Teimi sääl grupin ütidse nimekirä, kohe kõik suuvja saiva mano panda küsümüisi, midä nä tahtnu Est-Fori miihi käest küssü. Räpinä volikogo lubasi neo küsümüse edesi saata ja vastussõ avaligus tetä.
Kaemi, kas FB grupp avitas meil ka, ku vaia, kõrralda piketti kuuholõgi pääväl Räpinä volikogo iih, et rahva arvaminõ iks häste vällä paistnu ja kuulda olnu.
Olõmi mõttõseldsiliidsiga ka hulga kõnõlnu inemiisiga, kiä mol’oraamatut ei tarvita. Püvvämi jõuda võimaligult pall’odõ inemiisini.
Mille ti meelest es pidänü säänest suurt tehast mikanti vai ülepää Eestimaa pääle ehitämä?
Ma arva, et säänest suurt tehast ei olõ ei meile ega kõgõlõ Eestile vaia tuuperäst, et ka väiku lubatu mürgünormi saava suurõ vii läbikäümise man katastroofilidsõs mürgümeres. Viil pelgä ma, et mõtsa naatas ragoma viil inämb ku parhilla. Mi piäs olõma nii nupuka ja innovaatilidsõ, et mõistas umma puud väärtüsligumbas tetä kavalalõ ütenkuun luudusõga ja luudust tsurkmalda. Eesti om kõgõlõ maailmalõ iihkujos, kuimuudu ellä luudusõ seeh. Luudus avitas meid pall’o ja ei olõs ausa tedä nii halvastõ är tarvita. Mi es pidänü käümä tõisi puult sissesõkutuid teid pite, meil omma uma raa.
Nuu, kiä tehassõ puult omma, ütlese, et tuu tehas avitanu meil saia nii rikkas ku Soomõ. Kah’os omma Soomõ ja Roodsi rikkusõ nimel Läänemere väega är tsurknu, juhtnu satu tselluloositehassidõ jäägivii sinnä. Parhilla parõmbat tehnoloogiat ei olõ, tuud tunnistasõ kõik. Seo tähendäs, et määnestki vahtsõt lähenemist, puhtampa ja säästvämpä ei olõ põhjust luuta.
Üts hirm om mul viil: nii suurõ tehassõ umanigu saassi hindä kätte väega suurõ võimu, selle et näil olõs suur osa Eesti tulõvadsõst ekspordist. Kitsa tsõõri kätte kogonu suur võim olõ-i teedäki turvalinõ. Nii om periselt juhtunu Soomõn, kon Stora Enso ja UPM-Kymmene käeh omma miljardi Soomõ ekspordikäibest, ja paistus, et näide jaos masva määndsegi tõistmuudu keskkunnanõudõ. Kahtlanõ värk.
Midä ütlese nuu, kes arvasõ, et sääne tehas võinu tulla?
Mullõ paistus, et inemiisi köütvä innekõkkõ lubadusõ suurõst rikkusõst ja satust vahtsist tüükotussist. Är mainitas ka parõmbit teid, a ma säänest köüdüst ei näe. Arva, et rikkus jääs õnnõ umanigõlõ, a riigilõ ja rahvalõ õigus tegeldä hätiga. Tüükotussõ vahtsõhe tehassõhe arvada tulõssi, a mullõ paistus, et näid jäänü sis parhillatsih ettevõttih jälleki veidembäs. Kiä tahtnu tulla tsurgituhe kanti ravimuast ja viikeskusõst mõnno tundma vai kas Lämmähjärveh ülepää pääle tuud inämb kalla püüdä saa? Kas Räpinä satam kasus täüs vai nakkas haisama, kuimuudu nakkas minemä paikligõl puufirmadõl? Meil om pall’o luuduskaitsõalasid ja turismiettevõttit. Tehas lähküh ei passi näile.
Ku pall’o ti meelest volikogo liikmõ kullõsõ ummi valijidõ arvamiisi?
Mul om täämbädses pääväs (minevä neläpäiv) käeh neli vastust Räpinä volikogo liikmilt, kiä omma tehassõ vasta. Esimiis om vastanu mu kirä pääle, tennäs minno ütehmõtlõmisõ ja saisukotussidõ avaldmisõ iist. A miä periselt sünnüs mi valituisi inemiisi päie seeh, tuud ma ei tiiä. Setomaa puult olõ kül kuulnu arvamist, et vast piäs kõrraldama rahvaküsümise. Räpinä poolõ päält mul ei olõ viil tegünü sügävät arvosaamist, et mi helü näideni kostus. Ma usu, et jummal avitas meid.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidul on igal aastal välja mõeldud teema, mille ümber keerleb tol aastal kõik nende poolt koordineeritav käsitööelu kogu maal. Mardilaadal käib konkurss selle teema ümber, antakse välja trükis ja hoitakse muud moodi fookust neil käsitöötehnikatel, mis selle teema alla mahuvad (vt ka https://folkart.ee/sundmused/aasta-teema/). Tänavu on AJATUSe aasta. Tulipunkti on sätitud kõik ajatud mustrid ja tehnikad, luubi alla võetakse käsitöömeister oma oskuste ja tegemistega. Aasta alguses sain kirja kus küsiti, kas olen nõus osalema näitusel, kus minu kaunistada jääks üks hiigelkera. Kujunduse osas anti mulle täitsa vabad käed, kera transporditi koduukseni ja sooviti head pealehakkamist. Õnneks oli pidevalt vaid sõnumisaatmise kaugusel näituse kuraator Mae Kivilo, kelle käst saingi juba varajases etapis häid nõuandeid. Ma arvan, et ma polnud teab mis originaalne, kui kera maakerana võtsin. Algselt oli mul üsna suurejooneline idee uurida välja maailma eri paigus eesti motiividele sarnaseid motiive ja siis ühendada need keral sinise kaaruspaelaga, justkui mereteed, mida pidi ühendus võis vanal ajal tekkida. See ind rauges üsna pea, aga tulemuseks siiski üsna mitu selleteemalist raamatut, Interneti kaudu kokku ostetud. Kuna otsustasin, et kudumi kavliteedi osas ma mingeid järelandmisi ei tee ja ruutmeetrisuurust kinnast ka kuduma ei hakka, siis kuidagi tekkis mõte kududa kirikinda kirjades väikseid silindreid. Need oleksid siis justkui kindlused või linnad, mis on mööda maailma laiali paisatud, väelised kirjad kaitsmas elanikke. Neid sai suve jooksul üsna mitmeid ja kui sügisel "tibusid" lugema hakkasin, siis selgus, et lausa 93 tükki. Nad kaunistasid mu elutuba mitu kuud, otsisid varju klaaskausist vaid küslaliste vastuvõtmiste aegu. Sajani oli nii vähe maad, et tütrekese õhutusel kudusingi 7 tükki juurde.
Foto: Sandra Urvak
Minu nägemust mööda pidi mu kera katma hallist heidest keritud pehme aluskate. Algul põdesin kangesti, et kuidas ma need kindakindlused kerale kinnitan, varutud oli kõvasti kahepoolset teipi, igasugu liimi ja klambreid. Pärast tuli välja, et neid ülikergeid moodustisi oli kõige mugavam ja korrektsem kerale külge õmmelda.
Kuna noid kudutükikesi pidi tulema igasse suunda, siis ma ei kujutanud ette, kuidas valmis tulemust pakendada ning otsustasin kera tagasi Tallinna saata, et siis ise ka sinna sõita ning koha peal lõpuviimistlus teha. Allikamajas oli sobiv paik ning palju toetajaid koha pealt võtta, see oli õige otsus. Hommikul varavalges hakkasime heiet kere ümber kleepima. Algselt varutud PVA-liim oli asendatud kuumaliimiga ning tütre ja õe abil saime vahva karvakera lõunaks valmis. Kurvastuseks aga osutus see mitmete tarkade nõuandjate jaoks liialt intensiivseks taustaks (et mitte öelda robustseks) ja hakkas ähvardavalt vaataja tähelepanu kaunitelt peentelt kudumitelt endale kiskuma.
Marika ja Valli kinnitamas
esimesi tutsakuid
Oma ego ja ideed jõuga maha surudes võtsin hüva nõu kuulda ja algasin uuesti algusest. Mae tõi poest musta kanga ning ma õmblesin sellest oma kerale kleidi ümber. Kui nüüd ei oleks sõbrannad appi tormanud, siis õmbleksin ma oma kera siiani. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Marika ja Valli saabusid just õigeks ajaks: minu jaks oli peaaegu et otsas, aga neilt ammutasin taas uut energiat ja valmis me ta mitme peale saime.
Valmis sai, enne ööpimedust!
Järgmisel päeval tegi Sandra Urvak keradest ka professionaalseid ülesvõtteid.
Reedel, 7. septembril toimus Katariina kirikus näituse avamine. See, mida kuraator Mae Kivilo ja Kaarel Kuusk olid korda saatnud, võttis lausa hinge kinni. Väljapanek oli väga muljetavaldav: ruumi omapära ja keerulist valgust ning kõrget ruumi oli igati oma kasuks ära kasutatud ning tulemuseks võimas ja mõjus vaatepilt. Täheparv, tõepoolest!
Lõpptulemus. Foto: Sandra Urvak
Isa ja õde näituse avamisel Katariina kirikus
Maarika toob rõõmusooja
Tondiraba kallid asendussugulased
klubist "Laine ja Kalju"
Lee on kohal
Andres Rattasepp tehi tohust pöörleva kera
fb: Tohutu Tohumees
Marju Tamm kurrutas Vormsi seeliku
Ees vasakul Alliki Oidekivi Muhu tikand
Paremal kaugemal Anu Randmaa Tõstamaa roositud kindad
Kaugemal keskel: Meelis Kihulane fb: Edev Eremiit
Seto käsitöö ülevaatenäituselt Pihkvast reisisid kaunid seto-mustrilised kirikindad Pihkva Eesti konsuli Triin Partsi krapsakal eestvõtmisel Porhovisse, umbes 10 000 elanikuga Hansalinna. Porhov asub 90 km Pihkvast idas, täpselt Pihkva ja Novgorodi vahepeal, kenasti Šeloni jõe ääres, et võimaldada veeteed pidi transporti Pihkva järvest, Velikaja jõgepidi ja edasi mitmeid teisi jõgesid pidi Novgorodini välja. Meie reisisime autoga ja üle hulga aja sujus piiriületus täitsa mugavalt.
Eesti Konsulaadis Pihkvas
Ilmselt mängis siin suurt rolli meie varajane start, kogunesime Koidulas juba 6 ajal hommikul.
Kui vajalik kraam sai Pihkva turult ostetud ja viisakusvisiit Eesti Konsulaati tehtud, sättisime end teele itta. Maantee oli tõeline üllatus: kui Pihkva ummikud lõppesid, algas imeliselt sile uus asfalt. Sõitsime kahe autoga; Eestist olid Hõrna Aare, Kuuri Luule ja Aare, Alli Oja ning mina, Triin oli kaasa kutsunud ka konsul Merit Kaasiku.
Vikipeedia pajatab linna ajaloo kohta nii: Aleksander Nevski rajas praeguse Porhovi kohale 1239. aastal linnuse. Puitlinnus põles 1387. aastal maha ning selle asemele rajati kivist linnus. Pärast Põhjasõda Rootsilt vallutatud Ingerimaast moodustati Ingerimaa kubermang, kuhu 1708. aastast kuulus ka Porhovi piirkond, mis hiljem liideti Novgorodi kubermangu Novgorodi provintsi koosseisu.
1776. aasta 24. augustil anti piirkond üle Pihkva kubermangu koosseisu ja 1777. aastal andis keisrinna Katariina II linnuse ja hiljem Porhovi kindluse juurde tekkinud asulale linnaõigused. Porhovist sai samanimelise maakonna keskus 1772. aastal loodud Pihkva asehaldurkonnas, mis 1796. aastast nimetati Pihkva kubermanguks.
Kinnaste näitus asus Käsitöökojas. Selle ees ootasid meid kaunites rahvarõivastes lapsed, kes olid meie tulekust nähtavalt elevil. Varsti ilmusid nende tagant ka kohalikud naised, muuseumitöötajad ja käsitöömeitrid. Läksime koos tarre, kus avastasime ekponeerituna tohutul hulgal erinevat käsitööd. Sinna vahele oli sobivalt mahutatud ka Asta Issaku kootud Kagu Kudujate pikavarrelised kirevad kirilabakud.
Kui esimene sädistamine vaibus, siis palusid kohalikud meid edasi astuda tahatuppa, kus meie kõigi üllatuseks oli kaetud pikk ja rohke pidulaud. Tore oli, et nii mitmeid kohalikke oli meid tervitama ja näitust ava tulnud. Peeti pikki ja pidulikke kõnesid, isegi ma sain oma konarlikus vene keeles oma tegemistest ja äri algusest pajatatud.
Kui tee sai joodud ja pirukad söödud paluti meid järgmistesse muuseumidesse. Endisaegses kinos oli ennest mugavalt sisse seadnud koduloomuuseum. Sinna oli konsul Triin viinud ka EV100 tutvustava näituse. Selle kõrval oli eraalgatusel ja -initsiatiivil toimiv Hansamuuseum. Pärast jalutasime veel vanades kindlusevaremetes, panime kirikus küünlaid ja avastasime kohalikke nurgataguseid.
Oli ilus päev! Aitjuma, Triin, jään suure põnevusega ootama näitus mahavõtmise reisi, mis viiks meid järgmistesse "valgetesse laikudesse".
