Kuidas kuduja lammast pügamas käis

Vasakpoolne lammas raputab eitavalt pead.

"Oli aega. See tähendab, et miski põllu-, metsa- ega majapidamistöö ei olnud nii pakiline, et seda ei oleks saanud teha homme. Puid oli ka juba üks jagu raiutud ja riita laotud, mingit vaheldust oleks vaja olnud."



Peremees Ain teeb esimesi lõikeid

Selline oli pärastlõunane aeg naabrite lambakasvatajate juures, kuhu mind kui huvilist oli kutsutud lambapügamist taas pealt vaatama ja assisteerima. Mõned seljad olid juba puhtaks pöetud ... ikka nii 5-6 lammast päevas on paras rütm, et selg liialt ei väsiks ega tähelepanu suhteliselt üksluise töö tõttu ei hajuks.

Töö on nagu iga teinegi - meistri sooritust pealt vaadates tundub kui käkitegu, aga ise proovides on selline kunsttükk, mida vilumuse saavutamiseks peab aastaid harjutama. Samas tuleb mõelda selle peale, et harjutada tuleb elava lamba peal ja kõiki tema kehakõverusi ja rapsimisi arvesse võttes mitte talle raudade või masinaga sisse lõigata.

Keeruline pügada - kondine lambajalg

Neid kõverusi on üksjagu; puusade ja kaenlaaluste juures on palju lötsi nahka ja jalad on igavesed kondised, sabast rääkimata. Siis tuleb juttu teha näost ja peast üldse, millest sel korral peremees iga kord alustas. Võttis kõrvast kinni ja tõmbas esimese triibu pealaelt alates mööda selga saba alguseni välja.

Perenaine, kelle põhiülesandeks oli lamba maas kinni hoidmine, ütles, et lamba kael on kõige keerulisem. Selle järgi olla vanasti isegi perenaiseks tahtja oskusi hinnatud, et kas tuleb kaela pügamisega toime. Tegelikult on lamba kinni hoidmine kahe otsaga asi.



Perenaine Külli on lamba pügamiseks valmis seadnud



Ega seda mürakat vastu tema tahtsi ikka paigal ei hoia. Ise võid oi kui haiget saada ja väitlusväljalt sinikatega kaetud kaotajana lahkuda või lausa maha lamama jääda, kui hoop valesse kohta tabama juhtub.

 

Nii väitsid ka praegused pügajad, et jalgade kinni hoidmisel rapsimise hetkel pole mõtet. Pigem tuleb survet õigesse kohta avaldada, et lambal tekiks sellest turvaline ja hoitud tunne. Paljud nooremad lambad on ju vaid korra elus seda aasta eest kogenud ja palju neil sellest enam meeles. Nii et enamuste jaoks oli see uus ja ärev kogemus ... pöetut saada.



Üks kaela pügamise poosidest

Algas nii, et peremees kui tugevam läks latrisse ja valis välja järgmise "ohvri". Kavalad lambad olid peapidi kõik nurgas koos, pöetud väljaspool ja karvased sees peidus. Aga see neid ei päästnud. Peremees haaras esijäsemetest ja tõstis väljavalitu tagajalgadele, et tasakaalu kaotusega kaaluvahet kompenseerida. Mõnigi oli nii jurakas, et paras maadlemine oli teda maha laotatud tekile pikali saada. Kord pikali, ta enam nii väga ei rabelenudki.
Algasend oli ühe külje peal. Perenaine kaastundlikult lamba kõrval maas, pea enam vähem süles ja käsi ümber kaela nagu lapsega. See tundus lambale meeldivat, sest rabelemine tavaliselt taandus. Kuigi jutu järgi olla neil kord trehvanud selline kehva iseloomuga ja jonnaks must lammas, kes kogu pügamise jooksul suud kinni ei pannudki. Teised tegid täna õhtul paar kurblikku määd, aga muidu olid ikka vait.

Töö käis elektrikarvaajamismasinaga. See oli üsna kaalukas riist, mis terava teraga imeliselt mahedalt läbi paksu ja

Rasu ummistamas lõiketerasid

rasuse villa sahises. Perenaine oli enne spetsiaalsete rauast lambakääridega ehk raudadega seda tööd üksi teinud. Siis pidi lamba jalad kinni siduma, et too plehku ei pistaks. Nüüd on uued ajad.



 Masinat pidi iga lamba tagant, aga ühe eriliselt läikava karvaga lamba korral isegi pügamise vahepeal, puhastama. Lambavilla rasu kogunes terade külge ja ummistas vahed ära. Seetõttu ei läinud piid piisavalt sügavale villa vahele ja raske oli pügada. Siin aitas küll üks väga lihtne ja seetõttu geniaalne trikk. Kõik kemikaalid olid läbi proovitud ja head abi ei oldud saadud. Siis olla keegi soovitanud keeva vett.


Poolpöetud lambuke

 Selle sees töötavat tera põristades sulas rasu kui imeväel ja tulemuseks oli läikiv ja töövalmis aparatuur. Vett pidi pidevalt vahetama ja vahetult enne kasutamist keema ajama. See lihtne operatsioon jäigi minu vastutuse alla. Peale seda terva kuivaks, pisut õli sobivatesse aukudesse ja pügamine võis jätkuda.

 

Villakiu pikkuseks mõõtsime 8-9 cm

Lambapügamine toimus talvel, enamus neist olid kõik tiined ja seetõttu parajalt trullakad. See oli pererahva arvates igati hea aeg seda tööd teha, arvestades nii lamba kui ka nende endi vajadusi. Laudas on õhk üpris niiske ja seetõttu läheb paks karv raskeks. Seda on lambal raske kanda, arvestades et tal ka tall kõhus on. Samuti jääb kohev vill ette sünnituse käigus, kus see võib looteveega kokku saada ja tekitada suure segaduse.

Valmis!

Saadud vill oli väga kena. Erinevatel lammaste oli see erineva pikkuse ja paksusega, sõltuvalt tema tõuomadustest ja esivanematest. Pöetud villa sorteerisin ma kahte kotti. Ühte kotti kogusin kvaliteetse pika villa. Pisut lühikesi kõhualuseid karvu ja topeltpügamise jupikesed läksid prügikotti.