Olulised olukorrad, I osa

"Olen kohal," teatab meeldiv hääl telefonis. Lõpetan kirjutamise rahulikult ära, sest olen kokkusaamiskohale väga lähedal ja eelmisel päeval kokkulepitud ajani on tegelikult ka veel pisut aega. Aga ma olin varakult valmis, sest see kohtumine oli mulle oluline. Mulle tundus väga märgiline, et just see inimene mulle tol päeval helistas. See kõne tekitas kõiksugu mõtteid, üks ähmasem ja unelmalisem kui teine. Aga tunne, et midagi suurt võiks sündida, oli olemas.

Aino Praakli sirvib oma kindaraamatut

Sisenesin Apollo raamatupoodi Taru kaubamaja kolmandal korrusel, kust akna alt ma ta istumast ja uusi raamatuid lehitsemast pidin leidma. See ei olnud sugugi raske, sest pildi pealt tundsin ma seda nägu ammu, enamus ta raamatutest on mul olemas ja läbi kootud. Kena piklik pisut kurbade silmadega nägu. Astusin  mulle omasel reipal ja kartmatul sammul lähemale ja teatasin, et mina olen Külli. Tema oli Aino, Aino Praakli. Tutvus oli sõlmitud ning nüüd ei jäänud muud üle kui kohvikulaua taga teineteist oma eluga kurssi viia.
Ma hakkasin rääkima ... Aino palus ja mina olin nõus. Ikka jälle sellest peale, kuidas ma Räpinas ta kirikinnaste vihikuid silmasin, need endale koju ostsin ja siis enam kunagi kirikinnaste kudumist järele pole jätnud. Ameerikast rääkisin ja oma välismaa mehest ning kakskeelsetest lastest. Samal ajal oli Aino seljakoti sülle haaanud ja sealt kaks raamatut välja koukinud. Mäletan, et mõtlesin veel, et näe, käib seljakotiga nagu mu isagi. Väga mõistlik. Tuli välja, et nad on ka täpselt sama vanad, mu isa ja Aino. Seitsekümmend seitse aastat, aga mõlemile pakuksin silmagi pingutamata mitu aastat vähem.

Jõulupuukirjaga Jõhvi kandist

Raamatud libistas ta minu ette ja ütles, et need on mulle. Tema jutt on seal kirjas ja seda tuleb lugeda. Kuna isa väga armastab raamatuid, siis palusin kohe ühe eksemplari talle pühendada. Pastakas oli käepärast võtta ja  kord juba kasutuses, tegi autor minu raamatusse miteid lisamärkusi, mis tema arvates lugemisel kasuks pidid tulema. Raamat "Tädi Maali jutud" on elulugude õpitoa tulemus. Samas ei salga Aino, et tegelikult on temas suur sisemine sundus need lood kehast välja lasta ja üles kirjutada. Lugeja mõistab põhjust selleks üsna pea. Olles õhtul kohtumiselt koju jõudnud, kõik kohustuslikud toimingud  teinud ja lapsed magama pannud, võtsin kingitud raamatu kätte ja ainult mõistuse hääl, mis järgmise hommiku väga varajast ärkamist pasundas, sundis mind seda enne lõppu käest panema. Aino on vaieldamatult hea jutuvestja, aga tema kirev elu annab palju ainest nendeks mitte just päris tavalisteks lugudeks.

Vana Otepää kirja moodne lahendus

Ja nii me seal kohvikus istusime. Tund tiksus tunni järel, aga teemadest puudus ei tulnud. Kord võtsime kindaraamatu lahti ja otsisime üht mustrit, siis avasin arvuti et näidata üht kinnast. See jälle viis meid järgmise asjani, ja nii olime jõudnud selleni, et kui ma kohe ennast sellest lummast lahti ei kisu ja ei lahku, siis Joshua veriora külakeskusesse rahvale inglise keele imepärast maailma õpetama sel õhtul ei jõuaks.
Kahju oli lahkuda. Õnneks ei pidanud see jääma viimaseks korraks. Õhtul lugedes sain justkui üle korrata need päeval juba pisut kõneks tulnud seigad. Kahest tahan siin kohal kõnelda. Esimene on selline pisut lapsik mälestus minu enda lapsepõlvest. Ma ei tea, kas ma olen sellele ka ise varem mõelnud, aga kuna Aino seda mainis, siis miks mitte. Ta rääkis oma kooliajast, tublist ja kohusetundlikust õpilasest. Jutustas, kuidas ta Vene raamatuid lugedes maadles võõrapäraste nimedega ja need ei tahtnud hästi meelde jääda. Et ta pidi vahest mitu lehekülge tagasi minema ja uuesti selle nimega tegelase kohta üle lugema, et kes too ikka oli ja mida tegi. Seda kirjeldust oli nii kummaliselt tuttavlik lugeda.

Kiri Pankjavitsast Setumaalt

Teine ära tundmine on minu palju hilisemast elust. Olin siis juba abielus, tütar Zoe oli vast poole aastane. Olime alustanud oma kodu otsinguid maal. Minu emapoolne vanaema on Mõisakülast pärit. Selle kandi maja müügi kuulutus jäi juba selle fakti pärast hästi silma. Ja kuna hind ning krundi suurus meie eelarvesse sobis, siis otsustasime seda vaatama minna.  Aino räägib ka Mõisakülast, hoopis mustemas ja kriminaalsemas võtmes küll. Need lood olid seotud ta esimese abikaasa musta minevikuga ja sõjaaegsete mõrvadega. Kahjuks jõudis ka meie majaost just sinna videvikutsooni ja kogu tehing jäi katki.

Viru-Jaagupi elegants Sillapää lossi lilledel

Asi oli selles, et see meid huvitav päris suur maja oli läinud peale osade pärijate surma edasi nende lastele ja seetõttu oli hetke omanikke palju. Nende enda jutu järgi ühendas neid kõiki siiras soov leida majale hoolivad uued omanikud, sest keegi neist ei plaaninud sinna elama asuda. Mure ja hool armsa maja pärast aga on müüjate seas päris tavaline nähtus. See meid ei üllatanud. Kurvaks tegi aga üks teine ilming. Nimelt täheldas mu abikaasa ka varasematel juhtudel, et kui tema välismaalisus ilmsiks tuleb, siis nõiaväel tõuseb ka hind millega omanikud oma neile nii kallist isamaja müüa soovivad. Esimesel visiidil see imelikul kombel välja ei tulnudki. Nii et meil oli põhjust sinna veel tagasi sõita ja teise portsu pärijatega kohtuda. Selle reisi ajal aga märkasime ka meie midagi sellist, mis meil eelmisel korral kahe silma vahele jäi - üsna suurt mälestuskivi just maja sissesõidutee ääres suure puu all.
Sel korral lugesime tähelepanelikult mälestustahvlit, mis sinna oli paigaldatud. Ja kui mu mälu ei peta, siis see oli 19 mehele, kes sõja keerises seal kandis oma otsa leidsid. Kuidas nad surid, kuhu täpselt maetud olid ja kas see tähistas ka hauaplatsi, jäi meile tol korral arusaamatuks. Kõhedust tekitas see tublisti ja kuna kinnisvara hind oli samuti üllatuslikult ja päris mehiselt kerkinud, jäi tehing tolle üsna sümpaatse Mõisaküla majaga katki. Nüüd, lugedes Aino mälestusi, seostan neid Mõisaküla mõrvasid üsna üheselt selle kiviga ja olen südamest Jumalale tänulik, et ta meid hoopis Veriorale juhatas.
Paljude kohtumisteni, Aino!