Ütleme siis nii, et sellest ajast saati kui me Aino Praakliga tutvusime, oleme ikka teineteise tegemistel silma (ja kõrva) peal hoidnud. Seega pole ime, et temalt tuli mõte ja huvi tulla mulle Veriorale külla, et lähemalt meie elu ja tegemisi siinkandis uurida. Ei takistanud teda ei käre külm ega bussiga tulemine. Aino on tubli ja ettevõtlik!
Ega Veriorale ei ole Tartust kerge hommikuks kohale jõuda, aga http://www.bussireisid.ee/ kaudu saime jälile, et läbi Võru saab 9:42 kohal olla. Mõeldud tehtud ... neljapäevane päev sai valitud ka just selle pärast, et siis on nii Verioral kui ka Leevil käsitööringi kogunemised.
Hommikul läheb ikka vahest kiireks ja siis ununevad mõned asjad maha või tegemata. Nii ka sel korral - kodusesse külmkappi jäi lõunasöök, mida külalisele serveerida soovisin. Ega siin kandis ju restorane väga laialt pole. Autoga lapsi kooli sõidutades tuli küll meelde, aga ei siis olnud mahti tagasi pöörata. Kool algab ikka 8:00 ja mulle väga ei meeldi hiljaks jääda. Ise veel mõtlesin ja sisendasin maailmaavarustesse nõudmise, et oleks ometi Inteneti poes midagi maha müüdud. See tekitaks vajaduse koju kauba järele minna ja siis saaks ka lõuna kapist kaasa haarata.
Ja oh mis imet, külakeskuses tööpäeva alustades selguski rõõmus tõsiasi, et üks paar sokke oli endale Belgiasse uue omaniku leidnud. Nüüd ei olnud muud kui autole taas hääled sisse ja kodu poole ajama!
Kui mina tagasi külakeskusesse jõudsin, oli Aino buss juba saabunud ja tegus proua tuli mulle raamatukogu uksel vastu. Ta oli juba iseseisvalt kõik vajalikud kohad kätte leidnud, mobiiltelefoni laadima pannud ning raamatukoguhoidjagagi tutvust sõlmides järgi uurinud, kuidas läheb tema raamatul "Tädi Maali jutud". Heameel oli ilmselt tõdeda, et see välja laenutatud oli.
Kuna üleriided, ja külma ilma tõttu päris palju, olid ikka veel seljas ja plaan minna mu korteriremonti kaema, kuhu käsitöötuba tulema pidi, oli niikuinii päevakorras, siis suundusimegi küla peale. Tee viis esmalt postkontorisse, et kaunid sokid Marietile teele saata ja sealt edasi Uuele tänavale. Ilm oli tõesti krõbe, ja tee libe, aga Aino on kui kepsakas tütarlaps - teda ei takista miskid elemendid oma eesmärke täide saatmast.
Postkontori uksel kohtasime õnneks Tiiut, kes küll kurvastuseks meile teatas, et nii külma ilmaga koovad ja tikivad Veriora käsitööharrastajad kodus ahjusuu ees. Nüüd toimus plaanides pisuke muutus, aga seda rohkem aega jäi meil külakeskuses internetist (vt ka ERMi kogusid http://www.muis.ee/ ) kindaid uurida. Ka lõuna saime rahulikult naha vahele pista ja kohviga allagi loputada. Pärast tuli muidugi välja, et kõik see söömine ja kohvitamine küll ennetlik oli, aga seda me siis veel ei teadnud.
Kui energiavarud täiendatud asusime Leevi poole teele. Aino oli Leevi ja Veriora metsades ammu aega tagasi oma aianduskooli õpiaegadel marjul ja seenel käinud, nii et kohad olid tuttavad. Leevi auväärne rahvamaja sai hiljuti 80-aastaseks ja kohalikud tantsuringid käisid pidutsejatel meelt lahutamas. Leevile on alati hea meel minna. Maja ees sattusime käsitööringi raudvarade Laine ja Hiljaga koos sisenema ning nemad juba sosistasid, et täna olla juubelitähistamine. Ja meie suureks rõõmuks ning üllatuseks kostitati meid tõesti lisaks meeldivale seltskonnale ka lookas peolauaga. Söödud ja joodud sai, nagu ikka, liiga palju, aga selleks peab väga tugev iseloom olema, et nii maitsvatest küpsetistest ära öelda. Aitäh, Linda, kostitamast, ja palju õnne edaspidiseks!
Päev aga muudkui veeres ja heas seltskonnas lähevad tunnid kiiresti. Oli aeg haarata lapsed koolist ja lasteaiast ning minna Leppojale oma kodu tutvustama. Taimetee kõrval sai mitmes keeles kõneldud ja raamatuid arvustatud. Mu kalli abikaasa ütlemine sobib kenasti lugu lõpetama. "Su raamatud on meil kodus nii kaua ja tähtsa koha peal olnud, Sa oleks justkui me pere liige!"
No comments:
Post a Comment