Viljandi - II osa: Kuidas setode saadikud Anu Raua juures käisid

Jätkan siinkohal oma meenutusi paari nädala tagusest külaskäigust Sakala maile. Eelmisel korral jäi jutt pooleli seal, kus setode saadikud olid Olustverega tutvust teinud, kõhu lõunasööki mõnusalt täis puginud ning kõigil oli taas piisavalt energiat, et krõbedat talve ilma ja peatselt saabuvat Heimtali täiel rinnal nautida.

Heimtali muuseumi, ehk ametlikult Eesti Rahva Muuseumi Heimtali muuseumi leidis bussijuht kätte kerge vaevaga. Väljast jättis maja esmakordsele külastajale üpris väikse mulje. Siis ei teadnud veel mis varandus seal sees end peidab ja et kord sees, välja üldse enam minna ei tahaks.

Muuseumis tervitas meid vaatamata esimese ruumi üsna kargele kliimale soe ja lahke muuseumitöötaja Merle Puusepp. Võimsa meeleavaldusena mõjust tema seljas kaunis kolmevärviline kirjatud maani mantel. Ma loodan, et see oli masinaga kootud, kuigi värviline äär jättis väga käsitsi kootud mulje. Uskumatult imeline!

Kõigil paluti endises koolitoas istet võtta ja sissejuhatus võis alata. Anu Raud pidi varsti kodust saabuma, seni aga soovis Merle meile tutvusmisega algust teha ja see oli huvitav. Saime teada, et vanasti oli muuseumis olnud külakool, mis enne asus sama koha peal puitehitises.

Selle olla üks koolivihkajalik poisslaps põlema pannud, aga külaelanikud polnud tollest arusaamatusest ennast heidutada lasknud ning ehitasid asemele hoopis tänaseni säilinud kivist koolimaja. Too ruum ei olla olnud talvel eriti palju soojem. Meie külaskäigupäeval võis seal ehk 10 kraadi sooja olla. Seetõttu olla lapsed alati vahetundides välja  mängima saadetud, et siis tuppa tulles see taas soe tunduda võiks.

Kooliõpetaja elas samas majas teises tiivas ning mõnelpool olla külarahvas õpetaja suvevaheajal karja saatnud. Palka sai ta vaatamata sellele, et lapsi suvel polnud - nii tunduski puhkuse pidamine külarahvale liigse priiskamisena ja õpetaja suunati ajutiselt teisele tööle.
Kool kolis enne sõda mõisamajja ja asemele rajati terve trobikond kortereid vaestele. Muuseum loodi majja siiski juba nõukaajal. Maja päästeti uue katuse panekuga täielikust hävingust. Viimane pere lahkust sealt alles siis, kui nende toast juba otseteed taevatähti näha oli. Tehti ka muid pakilisi töid, vahetati aknaid ja põrandaid. Kvaliteet oli küsitav, aga maja ei lagunenud vähemalt edasi.
Okupatsiooni lõppemisega tuli kahjuks lõpp ka majas asunud muuseumile. Täpset aastat ei mäleta, aga järgmisena päästis maja lagunemisohust tekstiilikunstnik Anu Raud, kes selle saadud kultuuuripreemia eest endale ostis. Aastaid majandas ja kogus rahvakuultuuri pärandisse kuuluvaid tekstiile kuulus kunstnik ise. Mingil hetkel aga tuli maja tulevik enam kindlustada ja siis otsustaski vaibakunstnik ja õppejõud pr Raud Heimtali muuseumi koos muljetavaldavate kogudega Eesti Rahva Muuseumile kinkida. Et see pika ajalooga maja elu keerdkäikude tormis taas katuseta vaenulike elementide ohvriks ei langeks.

Kui ajalugu kuulatud asuti seda imetlema. Nimelt, Merle lõi valla esimese just sealsamas toas seisva uhke tammise kapi uksed ja nähtavale ilmusid esimesed iludused Heimtali vaipade kollektsioonist. Kõrvalpõikena mainin, et ERM on oma vaipade kogu in corpore kenasti Interneti vahendusel kogu maailmale imetlemiseks välja pannud. Huvilistel soovitan külastada http://vaibad.erm.ee/

Hemtali kapist hakkasid aga välja tulema erinevad kaunitarid. Näidati palju erinevaid, aga meelde jäid mõned: kirgas punastes toonides heegeldatud vaip, pisut luitunud laia kootud äärega vaip, mis oli käinud Siberis ja sealt ka tagasi jõudnud.

Väga eklektiline taaskasutust propageeriv vaip vaimupuudega kunstnikult ja beež/roheline kahekordne vaip, mis oli keerukalt värvi vahetumise kohalt risti kootud ja nii oli kaks poolt kokku ühendatud.

Selle demonstratsiooni ajal oli saabunud ka kunstnik Anu Raud ise ja rõõmsalt juhatas ta meid kõiki järgmise päevakorra punkti juurde, milleks oli Rootsist saabunud annetusega tutvumine. Kahes suures kotis oli enamuses Seto aladelt korjatud esemeid, mis sõja keerises koos kogujaga Rootsi olid rännanud, et nüüd peale omanike surma tee taas kodumaale leida.

Kõigi ekskursantide silmad lõid särama ja imetlusega vaadati, kuidas aina uued ja uued hamede käisekirjad ja pearäti otsad vaatajate ette tõsteti. Suur tänu meid külla kutsumast!

Rootsist saabunud pärand üle vaadatud, suundusime teisele korrusel loomaaeda. Vahepeal olin proua Anu Raua kõrvale kutsunud, et talle oma kootud kirikindaid näidata. Olin juba kodus parimast parima valiku teinud ja kaasa pakkinud. Tundus, et olinud õigesti valinud, sest minu näidatu avaldas muljet. Selle üle olin muidugi väga õnnelik ja liigutatud ning hea meelega jätsin kuntsniku palvel neli väljavalitud paari muuseumi poodi müügile.

2. korruse loomaaed

Taas kord pidi proua kunstnik meid maha jätma, et koju tormata ja lammaste jõusööt vastu võtta. Aga lahkudes pani meile südamele enne kojupöördumist kindlasti ka tema kodust Käärikult läbi astuda ja uue vaiba kudumist vaadata. Nii tegimegi ja saime taas väga huvitava kogemuse osaliseks.

Vaiba sünd

Nimelt oli kunstnik väga rõõmus selle üle, et tal palju tellimusi ja saab seetõttu nüüd teistelgi tööd anda. Hetkel töötas tema kodus kaks kudujat tema kavandi järgi kootava vaiba kallal, mis läheb Hiinasse Eesti saatkonda suursaadiku residentsi. Küll oli huvitav vaadata, kuidas kunstiteos valmib ja millise higi ja vaevaga, peene ja täpse põimimise tulemusena see sünd aset leiab.

Lõpuakordiks oli kunstniku Rakverre näitusele rändava vaibakollektsiooni esitlus kunstniku enda seletuste saatel. Küll see oli vägev. Suur tänu, austatud Anu Raud ja jõudu tööle ning head tervist!