paarist vaid. Nonde muster oli muust Eestimaa kandist kui Setomaa. Ülejäänud, Seto kirjalised, olid auliku Seto Kimmä komisjoni käes uurimise ja vaagimise all. Heakskiidu korral pidi nad koos tunnuskirjaga lava peal tagasi saama. Olin seda hetke südame värinal oodanud, sest mul oli nii hea meel, et just Kuningriigipäeval uue tunnuskirja saada võin.
Enne pidulikku momenti oli aga päevas veel palju "päikest". Kõigepealt oli tore, et sain koos perega peole minna. Kuna auto oli müügitavaari nii täis topitud, siis vajasime välist abi ülejäänud kodakonste kohale veoks. Suur tänu Kirmsi soomlastele Leenale ja Ahtile, kes oma ja minu pere nii vahvalt enda autosse ära mahutasid, et mul ei tulnud ei järelkäru rentida ega ka kaks korda edasi-tagasi sõita.
Aegsalt Värskas kohal, hakkasin müügiputkat korda sättima. Sain laua kaetud ja rõuguredeli lõnga tarvis üles. Kõik sujus justkui lepase reega. Ilm oli kena ja hommikusest vihmas nii värske. Päike piilus pilve tagant - tõotas tulla imeline päev. Siis tuli minu poole Aino Praakli, kes oli juba aegsasti vallarahvaga plaani pidanud ning tädi Maali pataljon oli planeritud sõjaväeparaadil osalema. Au oli suur, et ka mind sinna autosse lahkesti paluti. Suur tänu, Aino!Rahvast aina tuli ja tuli ... sain kiitust kaunite kirjade eest ja palju naeratusi. Ilm oli küll soe, aga minu rõõmuks soetas nii mõnigi endale juba talvele mõeldes soojad kindad.
Järgmise rõõmsa kingituse tõi Andreas Kalkun. Ta viis Siberisse ühe minu paari Seto kirjalisi kindaid kingituseks naisele, kelle kindakirja vihikut neil oli võimalus 4 aastat tagasi pildistada. Tol korral käisid nad Siberi Setode folkloori kogumas. Selle aasta mais käisid nad oma suurt ja põhjalikku kogumikku Siberis tutvustamas. Selle sama reisi ajal saatsingi kaugele kudujale enda poolt kingituse. Andreas tuli Siberist tagasi kingitusega minule. Suur tänu kirev ja rõõmsa pearäti eest!
Kell lõi 16 ja oli aeg seada sammud lavale. Kutsusin Piiri Aini fotoaparaadiga ka kaasa ja siis juba hõigatigi Jacobsoni Küllit välja tunnuskirja vastu võtma. Jalad pisut värisesid rahva vahelt püüne poole rutates ja nägu kiskus ka krampi (sellest see rõõmus/õudne irve), aga kõrgetest astmetest üles ma jõudsin ja uhke kirja vastu võtsin. Aitüma, kallis tekstiiliala Kimmä komisjon minu tüüd hindamast!
Minuga samal ajal said tunnustust veel Kõivo Anne, Vabarna Maret, Kuremäe Anni ja Reidla Angela - kõik kõvad ja kuulsad käsitöölised.Pärast sain veel ostjatele nalja heita, et nüüd on kahjuks kõik hinnad 20% kõrgemad kuna tegija nii kuulus on ja tooted ehtsaks hinnatud. Siis pidingi juba muuseumi poole lippama, et jõuaks paraadi alguse ajaks oma automobiilis koha sisse võtta. Tädi Maali pataljonile oli eraldatud vana kuid üsna töökorras Willis. Võrreldes ees liikuva ja sinist tossu välja ajava miniveokiga, sujus meie sõit mahedalt, välja arvatud mõningad rappumised. See aga lisas vaid kiljeid ja hõiskeid, nii et rongikäik oli vägev. Rahvast oli tee ääres murdu, fotokad vaid sähvisid ja muudkui tuli Hurraaa hüüda. Meeleolu oli äärmiselt ülev, mida aitas üleval hoida ka taga sammuv Mulgi vägi. Jõudsime vast valitus ülemsootska manu, kelleks oli Leima Aarne. Aino andis lühikese kuid lööva raporti ja oligi läbi. Meistrid ja sootskad läksid nüüd kungalauda einet võtma ja lihtrahvas sai Klappi saatel tantsu lüüa.
Nalja sai ja kaupa sai ja kokkuvõtes oli üks meeldejääv ja lõbus päev. Suur tänu kõrraldajaile!
No comments:
Post a Comment