Valgevene õppereisi õppetunnid

Külli Zalessje kunstniku
Sergei loodud kübaraga

COOP Local on ülisuure eelarvega europrojekt, mis liidab viite piiriäärset piirkonda nii Eestis kui Lätis. Eesti poolt osalevad projektis Räpina, Setomaa ja Vastseliina ning Lätist Ape ja Smiltene. Oleme sama seltskonnaga juba mitmel korral koos tegutsenud, enamus osalejaist on tuttavad.
Oleme käinud erinevatel laatadel nii Eesti kui Lätis, on olnud koolitusi ja ühisseminare. Reisid on viinud eestlasi Lätti ja toonud lätlasi Eestisse ettevõtlust ja ettevõtjaid külastama.

Räpina eestvõtmisel oli sel korral reisisihiks Valgevene loodenurk, reisijuhiks SA Räpina Inkubatsionikeskuse vedosnik Leo Kütt. Vastuvõtjaks oli Kamarova Äriinkubatsiooni Keskuse juht Eduard Antonovitš Valgevene Mjadeli rajoonist.

Kolmapäeva, 18. aprilli hommikul varavalges korjati osavõtjad nagu marjakesed teeveerest bussipeale. Lätti jõudes oli päike juba kõrgel. Apest ja Smiltenest lisandus bussi veel trobikond rõõmsat ja, nagu hiljem selgus, lauluhimulist ettevõtlikku reisilist. Bussijuhid teadsid rääkida, et Daugavpilsi lähedal olla üks piiripunkt, kust on kerge piiri ületada. Nagu kohapeal selgus, siis bussidele mingit järjekorda tõesti polnud, dokumentidekontroll võttis siiski mitu tundi. Teekond piiripunkti kestis mööda kõrvalteid ja -teekesi tohutu aja ja seetõttu otsustati tagasi tulla siiski Vilniuse kaudu. Aga sellest juba hiljem.

Meie grupi vastuvõtja Eduard Antonovitš abikaasaga

Hiliseks pealelõunaks olime saabunud Kamarovasse, kus meid ootas Eduard. Pool rühma saadeti sööma ja teine pool läks tervitust kuulama. Kõht oli väga tühi, road olid äärmiselt maitsvad ja tore tunne oli lõpuks kohal olla. Kui meie teine pool Eduardi tervitust kuulama hakkas, siis oli üsna pea olukord päris selge: "Enne oli meil siin Poola ja siis tulid sovetid ...", pani Eduard asjad kohe paika. See ja ka tema ülejäänud selgitused, kommentaarid tekitas suure huvi kogu piirkonna ajaloo ja asjade käigu kohta.
Hakkasime lähemalt uurima ja Eduard polnud selgitustega sugugi kitsi. Hetkel on Valgevene parlamendis 110 kohta, aga enne, kui ka tema saadik oli, oli kohti 210. Tema oli tol ammusel ajal üks 69st saadikust, kes Lukašenko vastu allkirja andis ja sellest ajast saadik tal enam keskvõimu juurde asja ei ole. Nüüd toimetab see aristokraatlik mees Mjadeli rajoonis ja aitab oma jõu ja Saksa rahadega ettevõtlust jalgele.

Narachi hotell, ***

Maa on riigi oma ja seda osta ei saa. Soovijad saavad rentida maad 99 aastaks. Põllumajandus on 90% ulatuses kolhooside käes, meie külastasime mõningaid Eduardi kasvandikke äriinkubaatorist, kes selle ülejäänud 10% hulka jäävad. Eduard oma oleku ja kõnemaneeri tõttu sai automaatselt vürstitiitli (mõnede jaoks ka prints).

Reisi ajal majutati meid väga puhtas ja korralikus Narachi võõrastemajas. See oli 3 tärni hotell Valgevene suurima järve Narach kaldal. Kogu piirkond on üleriigilise tähtsusega kuurort, selle ääres oli veel suur sanatoorium ja teisi hotelle. Hooajal on turistidele saadaval ligi 5000 voodikohta.

Poe fuajees Mjadeli linnas rippus tahvel
kokkuostu hindadega

Neljapäeva, 19. aprilli hommikul sõidutatakse meid Mjadeli linna. See on rajoonikeskus, kus meie grupi poliittöötajatel oli vaja linnavalitsusse viia sõbralik kingitus ja tervitused. Reareisijatele anti samal ajal 25 minutit vaba aega linna peal jalutamiseks. Ilm oli kena päikseline, poed olid juba avatud ja õppereis võis alata. Väga huvitav oli uurida pakutavat kaupa. Avastasin enda rõõmuks, et kohalik pood tegeles peale müümisega ka kokkuostuga.
Elanikkonna käest koguti seeni ja liha ja piimatooteid, vanapaberit ja -metalli, köögivilja, lambavill ja nahka. Hinnad olid mõõdukad; oli väga soodsaid kaupu ja päris meiemoodi hindadega samuti. Näiteks, kondiitritooted olid odavad, või üsna Eesti hinnaga.

AnteySad ettevõtte maasikakasvuhoones
esimest õit imetlemas

Järgmiseks sõidutati Viktori ettevõtte Antey Sad juurde (http://anteysad.by). Neil on kümnete hektarite ulatuses viljapuid ja kurke ja maasikaid. Töötajaid olla 30. Selge on see, et seda luksust saab ta lubada endale vaid seetõttu, et Valgevene palgad on väiksed. Viktori alluvad saavad 250-500 eurot kuus palka, pensjonid on riigis 150-300 eurot. Kõrgemat pensjoni pidid saama vaid riigiametnikud ning militsjonäärid.
Viktor jätab jõulise mulje: ideid on palju, teostus on võimas, tihe koostöö käib Poolaga. Peagi siiski selgub tema jutust, et ta eelmises elus punaparun oli. Pärit on küll sealt samast ja isagi oli põllupidaja, aga enne ettevõtjaks hakkamist oli ta nõuka ajal karjääri teinud parteiliinis.

Antey Sad ettevõtte toodangut ostmas:
Iti maksab, Sirje paneb valmis, Aime mõtleb veel ...

Firmas on suured köögiviljahoidlad, jahutus- ja külmutusruumid, juurikate pesemisvõimalus, mahlapressid. Sealses töölissööklas sõime lõunat, degusteerisime kohalikku mahla ning agaramad ostsid seda kaasagi.

Edasi viis meid tee külla, mis sakslaste abiga oli ehitatud Tšerbobõli ümerasustatute jaoks. Katastroof toimus aastal 1986 Ukrainas, aga tuulte tõttu sai väga suure tabamuse Valgevene. Tragöödia tagajärjel asustati ümber 94 Valgevene küla.
Uurides pisut katastroofi tausta, sattusin Internetis lehel https://en.wikipedia.org/wiki/Chernobyl_disaster . Prõpjati linn on tänaseks mahajäätud, pildid sellest õõvastavad.
Meile näidati sakslaste abiga ehitatud maju. Külastasime tuulegeneraatorit, mis piirkonda energiaga varustab ja kohalikku seltsimaja. Majad olid ehitatud ökoloogiliselt puhastest materjalidest, seda rõhutati meil väga ka järgmises ettevõttes, mis valmistas pilliroost tooteid.

Pillirooga tegelevas ettevõttes

Pilliroogu saab firma Narachi järve äärest, kus seda on külluses ja võtta võib. Valmistatakse ökoloogiliselt puhast ehitusmaterjali, pilliroomatte ja -vaheseinu, selleks on ettevõttel mitu masinat. Meile demonstreeriti ka masinate tööd. Samuti saime jalutada firma hoovi peal ja ladudes, jälgida töötegemist ja valmistooteid. Jättis hea mulje.
Päeva lõpetas bussiekskursioon Narachi linnakeses, mis asub Narachi järve ääres. Slaavi päritolu giididele omaselt oli ka meie giidi ettekanne äärmiselt sisutihe, intensiivne ja meeleolukas. Möödusime endiste aegade kaunitest paikadest, kus armastasid puhata kogu riigi kunstnikud ja kirjanikud. Sanatooriumis on Värskale sarnaselt kasutusel nii muda kui ka mineraalvesi.
Õhtusöök hotellis oli maitsev, hommikusöögid olid ... huvitavad.

Reede, 20. aprilli hommikul võtsime kursi lõunasse. Sõitsime läbi Eduardi koduküla Sviri, mis tema jutustuste põhjal oli olnud pool katoliku-, pool juudiküla.

Mjadeli linnas toimus laupäevak,
kogu linn riisus ja rassis.

Ta mainis, et kõik nood majad, millel uks tänava poole, olid juutide poed. Küla ise asus suure järve ääres. Teekond viis ka läbi vana Poola-Leedu Vürstiriigi pealinna Kreva, mille suursugusest järgi vaid suur basiilika, pisut vana varet ja väike külake. Läbi konarliku kruusatee ja mööda värvilisi tarekesi jõudsime mustsõstrakasvataja Igori juurde.
Tee peal osutas Eduard valgetele kivimajadele, viis tükki rivis, mis olla Lukašenko korraldusel igasse kolhoosi ehitatud, et soodustada noorte maale elama minemist. Paraku ei osutunud see piisavaks stiimuliks, enamus neist olla tühjad.
Jõudsime uude rajooni, Smargon. Hiljem saime ka linna peal jalutada: kes tormas kangapoodi, kes raamatupoodi, tegemist jätkus paariks tunniks.
Aga enne veel külastasime puidufirmat. Sealne perenaine oli väga põhimõttekindel ja rääkis igapäevaselt ainult valgevene keeles. Meiega suhtles ikka vene keeles, muidu me poleks midagi aru saanud. Meie palve peale aga rääkis lõpusõnad siiski emakeeles. Tore oli seda kuulata: nagu saaks kohe-kohe aru, aga midagi nagu jääb puudu.

Aknafirma meeleolud

Nemad oma ettevõttes toodavad loodussõbralikult puitaknaid ja renoveerivad vanu. Vahest teevad uksi ka.

Päeva nael oli külaskäik Zalessjesse vürst Oginski mõisa. Oginski oli Poola aadlik, dipolmaat ja helilooja. Tema ilmselt kuulsaim pala on polünees "Hüvasti kodumaa", mille kauneid esitusi leiab YouTubest mitmeid (nt https://www.youtube.com/watch?v=_845mw853yM) Kogu mõisakompleks oli kenasti renoveeritud, esimesed kevadõied kraavipervedel õitsemas. Kiire päevakava tõttu ei olnud meil võimalik osta 90-minutilist giidiga ekskursiooni hoone sees ja ümber. Giid Sergei saabus siiski ise rattaga me juurde ja jalutas alleed pidi ning jutustas kõigest mis teadis. Tuli välja, et Sergei oli ise diplomeeritud kunstnik ja elas täpselt meile lõunasööki pakkuva kodukohviku vastas. Peale sööki saime ka talle korraks külla hüpata. Ta kodu oli täis kõikvõimalikku nodi, raamatuid ja maale, teatridekoratsioone ja nukke. Valjuhäälsematele õhkijatele tegi Sergei ka väiksed kingitused oma maalide reprode näol.

Zalessje hetked

Lõunasöök oli sel päeval parim: kõikvõimalikud rahvusmaitsed äärmiselt entusiastlikus perekohvkus jättis unustamatu mulje. Õhtul saime veel Smargoni linnas jalutada ja lõpetuseks jõudsime tagasi Kamarovasse, et külastada sealset pagaritöökoda.

Ärasõidupäeva, laupäeva, 21. aprilli hommikul viidi meid taas rajoonikeskusesse Mjadelisse. Prouad soovisid osta külakostiks ja ilmselt ka oma tarbeks kohalikku mahekosmeetikat. Seda pakkus firma vitex.by laias valikus. Läksin isegi masside survel poodi ja tõdesin, et valik oli väga lai ja väga ahvatle. Kuna ma ise mingit kosmeetikat ei kasuta, siis valisin meeneks ühe erinevate savide baasil ja söega näokoorimismaski. See pidi lausa magnetiga mustad poorid näos puhtaks tõmbama. Ja ära sa ütle ... kodus proovisime türtega järele ja tulemust oli tõesti näha. Aus värk, ostaks veel kui saaks. Interneti-otsingul selgus, et selle firma toodete edasimüüja Euroopa Liidus baseerub Riias, https://belita.lv/ ja minu kasutatud produkst on täpsemalt see: https://belita.lv/sejai/maskas?product_id=807

Sumadanid träni täis, keegi ostis lausa adrahõlmad, hakkasime Kamarovasse lahkumislõunale suunduma. Tuleb välja, et Eduardi kallis kaasa on samuti mehelt ettevõtlust õppinud ja pakub kohalikus seltsimajas toitlustamist. Söök oli maitsev, kõned soojad ja südamlikud, vannuti pikaajalist sõprust ja õhati juba taaskohtumise järele. Raamatupoes soetatud Valgevene kindluste ja losside raamat annab selleks palju ideid, võimalusi ja ahvaltusi.

Tore oli sind tundma õppida, Valgevene!