Meenutusi näituse avamiselt - Võrumaa Muuseum



Võrumaa Muuseumi fuajees vanaaegse
peegliga edvistamas

Alustan päris algusest ... näituse avamine Võrumaa Muuseumis aadressil Katariina allee 11 toimus 8. veebruaril kell 15. Kuna see oli minu jaoks esimene omataoline, siis olin muidugi parajalt ähmi täist. Üks põhjusi oli avalik üritus iseenesest ja oma turvalistest tegevuspiiridest välja astumine. Teiseks muidugi sõnavõtt avamisel, sest vastupidine oleks ju mõeldamatu. Kogu seda ärevust saatis sügavamatel tasanditel ka üldisem küsimus selle kohta, kas mul sedalaadi tegevuseks üldse pädevus olemas on. Müüa võib ostajate olemasolu korral  ju kõike. Näitus eeldab siiski teatavat taset. Kuigi suur esialgne huvi ainuüksi idee vastu oli olnud meeldivalt ja meeltitavalt laiaulatuslik. Aga kõik see eelpool nimetatu sundis mind muuseumisse jõudma kõva tunniajase varuga. Olles autoroolis kõnet harjutanud ja muuseumisse jõudnuna meeldivate inimestega kohtunud, rahunesin. Ülejäänud aja veetsin kohalikega kohvitades ja kindaid paitades.

Väljapanek oli meeldiv: raamide kerges kaares paigutus ja kinnaste pisuke heljumine neis tekitas sooja ja koduse, mitteametliku õhustiku. Lampide tekitatud valgus-südamed lisasid nende ümber justkui kehaliku kontakti: kindad onju kõik kandjatele kootud. Loodan, et ka kõik väljapandud paarid endale varem või hiljem uued omanikud leiavad.

Nii tore oli leida külalisteraamatust Siberi lillede näituse sissekannet. Loodan, et sinna tuleb järgneva kuu aja jooksul palju nimesid lisaks. Suur tänu Tiia Haugile Võrumaa Muuseumist Siberi setode lillemustriga kirikinnaste näituse võõrustamise eest!

Järgnevalt pakun teile vaatamiseks mõningaid pilte peategelastest avamise päeval. Head uudistamist ja tulge külla!

 

 

 

 

Foto: Marika Sepp

Foto: Marika Sepp

Näitus Võrumaa Muuseumis

Siberi lilled

Juba üle aasta tagasi lõi mulle ühel hetkel pähe kinnismõte Seto-teemalisest trükisest. Sellel polnud miskit kindlat kuju ega sisu, oli vaid mingi ebamäärane tunne või sundus. Püüdsin seda teistele selgitada, lootuses selle käigus ka ise selgust juurde saada. Üks neist tolleaegsetest "ohvritest" oli folklorist Andreas Kalkun, kes Eesti Kirjandusmuuseumis teadurina töötab ja Seto asjatundja on.

Ühel kohtumisel püüdsin talle oma mõtet selgitada, aga välja ei tulnud mul oma arust eriti midagi asjalikku, millest kinni haarata. Järsku turgatas Andreasele siiski pähe, et oma ekspeditsioonilt Krasnojarski Kraisse Haida küla setode juurde mõned aastad tagasi on tal tänini alles ports pilte ühe naise kindamustrite vihikust. Oma jutu järgi ei ole ta osanud neid kellelegi pakkuda, ega keegi pole enne neid ka küsida osanud ... mul hakkas sellise jutu peale jalg laua all pisut vabisema, aga jäin rahulikuks ja avaldasin soovi neid näha.

 

Ja kui need pildid siis mul arvutis avanesid, läks mu nägu laia naeru täis ja ma tundsin, et mu ammune mõte on küpsenud, idee on võtnud üpris selged piirjooned ja see on just see, millest olen unistanud.

 

Tänaseks päevaks on paljud neist mustritest kinnasteks kootud. Homme avaneb esimene näitus "Siberi setode lillemustrilised kirikindad" Võrumaa Muuseumis. Tulge külla imetlema Seto pärandit, mis on saabunud Uurali-tagant koju!

Edastan siin kohal folklorist Andreas Kalkuni kokkuvõtte näituse tutvustuseks.

 

=============

Siberi lilled

 



Ansambel Lill pidulauas.
Anna Kutšarenko, Liidia Kondratjeva ja
Maria Ossipova.
Foto: Andreas Kalkun, 2007

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lahkus ülerahvastatud setode asualalt kaugele Siberisse Jenisseiski kubermangu tuhandeid peresid. Kõik selleks, et saada tasuta maad. Töökad setod seadsid end peagi hästi sisse ja kohanesid uute olude ja kliimaga. Vaatamata stalinistlikele repressioonidele ja mitmetele viletsustele, on mõned külagrupid siiani säilinud setokeelsetena. Täna on umbes 200 inimesega Haida küla Krasnojarski krais suurim seto küla Siberis. Haidas on uhke seto muuseum, setokeelne naiste- ja lastekoor ja ka vanad käsitööoskused pole kadunud.

Maria Ossipova oma talledega.

Taustal Manni õde Lidia Ponomartšuk,

kes püüab mobiililevi.

Foto: Andreas Kalkun, 2012

Ka Ossipova Manni (Maria Ossipova, snd 1942) esivanemad lahkusid Setomaalt Siberisse, et leida paremat maad. Manni emapoolsed esivanemad rändasid välja Kito külast ja isapoolsed Tendüvä külast. Reisidokumente tehes anti seni perekonnanimedeta setodele nimed. Need pandi enamasti perepea eesnime järgi ja nii on Siberi setodel väga tavalised õigeusklikest mehenimedest tuletatud perekonnanimed.

Manni ema Kito Nasta oli hea laulja ja suur käsitöö tegija. Oskused on pärandunud ka tütardele. Manni laulab koos oma õe Liidega kultuurimaja ansamblis Lill ja on Haida külamuuseumile annetanud suure hulga imelist käsitööd. Siberi talved on külmad ja seepärast elab siiani kirikinnaste kudumise ja kandmise traditsioon. Siberi setod tunnevad oma rahvast kindakirjade järgi, aga teevad vahet ka venelaste ja setode kudumistehnikal.

Andreas Kalkun ja Maria Ossipova.

Foto: Tiit Sibul, 2008

2007., 2008. ja 2012. aastal külastasid Ossipova Mannit ja teisi Haida küla naisi Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid. Pildistasime üles ka Manni kindamustrite vihiku, milles oli nii vanu geomeetrilisi kirju, kui imelisi lillkirju. Igal kudujal on oma lemmikkirjad ja nii mõnelgi Haida naisel on sahtlis koolivihikutäis elu jooksul kogutud kindakirju. Kui kohtusin Külli Jacobsoniga, sain kohe aru, et Manni kirjavihik võiks teda inspireerida. Nüüd ongi valminud väike valik Siberi naiste lillkirjadega kindaid – värske sõõm Haida küla metsade ja põldude lõhna.

Üle lombi sidemed ehk kuidas Kagu kohtus Läänega

Kes just ei ole paadunud politikaan ja on üksjagu käsitöömaailmaga kursis, siis sellele ütleb Nancy Bushi nimi nii mõndagi. Neile, kes nüüd arusaamatusest silmi pilgutama hakkasid, ütlen selgituseks, et tegu on estofiilist ameeriklannaga, kes juba 1995. aastast alates on Eestit külastanud. Tema püsielukoht on Salt Lake City Utah osariigis Ameerika Ühendriikides, aga tema enda sõnul eelistaks ta meelsamini Eestis elada. Kuna asjaolusid on erinevaid, siis mõned neist ei ole võimaldanud tal oma unistuste maale asuda. Aga seda olukorda trotsides ja südame hääle sunnil, veedab ta juba aastaid vähemalt ühe suvekuu Eestis.

Eestile pühendab ta ka kodus elades palju aega. Kirgliku kudujana on ta kirjutanud vähemalt kaks Eesti käsitööteemalist raamatut, "Folk Knitting in Estonia" and "Knitted Lacy of Estonia". Peale nende on ta poole tosina Eesti autorite raamatute ingliskeelsete versioonide tõlketoimetaja. Tal on suurepärane kogu eestikeelsetest käsitööraamatutest ning käsitööesemetest. Igal võimalusel toetab ta Eesti käsitöölisi. Ta soovib kaasa aidata pitsimuuseumi loomisele Haapsalusse ja on olemasoleva Eesti Rahva Muuseumi sõber.

Teades kõike seda, ei ole vist arusaamatu, et mind valdas teatav ärevus temaga kohtumise eelõhtul. Paar aastat tagasi Ameerikas viibides lappasin esimest korda tema kirjutatud kirikinnaste raamatut. Nägin seda nii kohalike eestlaste raamaturiiuleis kui ka lõngapoodides, kus seda kudujatele vaatamiseks eksponeeriti. Oma esimese algelise ingliskeelse kudumisõpetuse kirjutasin samuti paljuski temalt õpetust võttes.

Eestis olles kuulsin Nancy kohta Aino Praaklilt, kes oli temaga mitmeid kordi kohtunud. Ainolt sain ka ta eposti aadressi ja siis ma talle lihtsalt enda tutvustamise mõttes kirjutasin. Esimese kirja eesmärgiks oli vaid talle oma tunnustuse avaldamine, sest nii palju pole ükski välismaalane Eesti käsitööst kirjutanud kui tema. Ma leidsin ta Interneti avarustest kerge vaevaga üles. Tema ettevõte Wooly West (www.woolywest.com) on muu hulgas ka koht, kust Aino Praakli kirikinnaste ja -sokkide ning teiste Eesti autorite inglise keelseid raamatuid Ameerikas tellida saab.

Foto: Liina Rees

Suure rõõmuga kuulsin temalt uudist, et ta taas Eestisse tulemas on. Haapsalu Pitsipäevad on ta oma 2012. a võistluse žüriisse palunud ning ta on suure hea meelega selle vastu võtnud. (Vt lisaks selle ürituse kohta Liina Reesi blogist.) See on tore, kirjutasin talle vastu, sest siis võib-olla avaneb mul võimalus temaga ka isiklikult tuttavaks saada. Ja nii läkski ...

See suvi oli minu jaoks kiire. Pea iga teine nädalavahetus möödus laadal. Vabad päevad veetsin koos abikaasaga Veriora korteri remonti nokitsedes, sest üsna varsti, veel sel sügisel soovin käsitöökoja juba avada. Köögivilja peenrad ja lille nõuavad oma aja. Kõik see tekitas ärevust. Kui tegemist ei oleks olnud mu oma ettevõttega, siis oleks stress mind haigeks teinud. Õnneks rabasin oma firma nimel ja see leevendas nii mõnegi terava ajanappusprobleemi.

 Nancyga kohtumise leppisime kokku Tartus. See asus meist mõlemast mõistlikus kauguses, Aino elamine Taaralinnas andis asjale ainult kaalu juurde. Et ei peaks nii väga kiirustama, otsustasime kohtumise lausa kahele päevale hajutada. Tõelise kuduja jaoks on kudumisele kulutatud aeg kõige olulisem. Kuna sellest mõnusam saab olla vaid koos kudumine, siis lootsime, et ka sellise aja kahe päeva jooksul leiame.

Kohtumine Tartu äärelinnas sujus mobiiltelefonide kaasabil valutult. Olles esimesest kohmetusest üle saanud, asusime kohe päeva korra juurde. Viisime asjad "Rändur 66" hostelisse Kuperjanovi uulitsas, nautisime lahke võõrustaja saatel ringkäiku nende aias (neil on Tartu suurim viinapuu - üks taim katab terve suure seina) ja suundusime õhtustama. Kuna tee peale jäi ka ERMi näitusemaja, siis otse loomulikult pidime ka sinna sisse astuma. Nancyt võeti vastu kui vana tuttavat. Meenetepoest valist ta hoolikalt välja kõik uued ja huvitavad trükised, mõned paarid kindaid-sokke ning muuseumi logoga t-särgid. Ja kõike seda muuseumi toetamise üllal eesmärgil. Selle aja peale oli meid märganud ka näitusemaja juhataja Kristjan Raba, kes lahkelt tervitama tuli.

Kui muuseum väisatud, oli aeg paras õhtusöögi jaoks. Vardad võeti teadagi kaasa ja küll oli tore niimoodi lobisedes, ühiseid tulevikuplaane tehes ja kududes head toitu ampsata. Jutt sujub nii hästi kui mõtted ja teemad nõnda kattuvad on. Kahju oli päevale kriips alla tõmmata. Seda leevendas vaid teadmine homsest päevast, mil taas saime Eesti käsitöö asja ajada.

Kolm kanget kudujat ERMi pargis Raadil

Kõige olulisem oli nüüd kohtuda Ainoga. ERMist soovitati meile Raadi Jääkeldris kinda näitust külastada. Seda koos Ainoga teha tundus üsna loogiline. Näitus oli väike, aga see oli vaid plussiks, sest seetõõtu oli ta hoomatav ja kõik sai ära vaadatud ning loetud. Nii vahvalt sümboolne oli meie kollektiivne külastus. Oleme ju kõik südamega selle teema küljes kinni. Soe ja päikseline päev läks tänu meeleolukalt koosviibitud ajale veelgi rõõmsamaks. Ma usun, et me kõigi hinges oli rahulolu ja veendumus, et küll meie töö ühel päeval rohket ja tüsedat vilja kannab.
Aitüma, Nancy, Eestisse tulemast. Sinuga oli meeliülendav kohtuda ja joovastav aega veeta.
Peatse kohtumiseni!

XIX Seto Kuningriigipäev ja Seto Kimmäs

Läinud laupäeval peeti Värskas järjekordne kuningriigipäev. Olen külastajana Kuningriigis ennegi käinud, aga sel  korral oli eriline. Olin osaline. Seto Käsitüü Kogo kaudu olin üks priviligeeritud vähestest, kes seespool tara kaubelda sai. Kohalikud toidutegijad ja kutsutud sõbrad Vanalt Võromaalt olid samuti platsi peal, muudel tuli tagasihoidlikuma teeäärse alaga leppida.

Olin välja pannud parima valiku labakutest ja vikerkaarevärvillised lõngavanikud. Sõrmkinnaste sortiment oli kõhn ja koosnes kahest
paarist vaid. Nonde muster oli muust Eestimaa kandist kui Setomaa. Ülejäänud, Seto kirjalised, olid auliku Seto Kimmä komisjoni käes uurimise ja vaagimise all. Heakskiidu korral pidi nad koos tunnuskirjaga lava peal tagasi saama. Olin seda hetke südame värinal oodanud, sest mul oli nii hea meel, et just Kuningriigipäeval uue tunnuskirja saada võin.
 
Enne pidulikku momenti oli aga päevas veel palju "päikest". Kõigepealt oli tore, et sain koos perega peole minna. Kuna auto oli müügitavaari nii täis topitud, siis vajasime välist abi ülejäänud kodakonste kohale veoks. Suur tänu Kirmsi soomlastele Leenale ja Ahtile, kes oma ja minu pere nii vahvalt enda autosse ära mahutasid, et mul ei tulnud ei järelkäru rentida ega ka kaks korda edasi-tagasi sõita.
 
Aegsalt Värskas kohal, hakkasin müügiputkat korda sättima. Sain laua kaetud ja rõuguredeli lõnga tarvis üles. Kõik sujus justkui lepase reega. Ilm oli kena ja hommikusest vihmas nii värske. Päike piilus pilve tagant - tõotas tulla imeline päev. Siis tuli minu poole Aino Praakli, kes oli juba aegsasti vallarahvaga plaani pidanud ning tädi Maali pataljon oli planeritud sõjaväeparaadil osalema. Au oli suur, et ka mind sinna autosse lahkesti paluti. Suur tänu, Aino!

Rahvast aina tuli ja tuli ... sain kiitust kaunite kirjade eest ja palju naeratusi. Ilm oli küll soe, aga minu rõõmuks soetas nii mõnigi endale juba talvele mõeldes soojad kindad.
Järgmise rõõmsa kingituse tõi Andreas Kalkun. Ta viis Siberisse ühe minu paari Seto kirjalisi kindaid kingituseks naisele, kelle kindakirja vihikut neil oli võimalus 4 aastat tagasi pildistada. Tol korral käisid nad Siberi Setode folkloori kogumas. Selle aasta mais käisid nad oma suurt ja põhjalikku kogumikku Siberis tutvustamas. Selle sama reisi ajal saatsingi kaugele kudujale enda poolt kingituse. Andreas tuli Siberist tagasi kingitusega minule. Suur tänu kirev ja rõõmsa pearäti eest!

Kell lõi 16 ja oli aeg seada sammud lavale. Kutsusin Piiri Aini fotoaparaadiga ka kaasa ja siis juba hõigatigi Jacobsoni Küllit välja tunnuskirja vastu võtma. Jalad pisut värisesid rahva vahelt püüne poole rutates ja nägu kiskus ka krampi (sellest see rõõmus/õudne irve), aga kõrgetest astmetest üles ma jõudsin ja uhke kirja vastu võtsin. Aitüma, kallis tekstiiliala Kimmä komisjon minu tüüd hindamast!
Minuga samal ajal said tunnustust veel Kõivo Anne, Vabarna Maret, Kuremäe Anni ja Reidla Angela - kõik kõvad ja kuulsad käsitöölised.

Pärast sain veel ostjatele nalja heita, et nüüd on kahjuks kõik hinnad 20% kõrgemad kuna tegija nii kuulus on ja tooted ehtsaks hinnatud. Siis pidingi juba muuseumi poole lippama, et jõuaks paraadi alguse ajaks oma automobiilis koha sisse võtta. Tädi Maali pataljonile oli eraldatud vana kuid üsna töökorras Willis. Võrreldes ees liikuva ja sinist tossu välja ajava miniveokiga, sujus meie sõit mahedalt, välja arvatud mõningad rappumised. See aga lisas vaid kiljeid ja hõiskeid, nii et rongikäik oli vägev. Rahvast oli tee ääres murdu, fotokad vaid sähvisid ja muudkui tuli Hurraaa hüüda. Meeleolu oli äärmiselt ülev, mida aitas üleval hoida ka taga sammuv Mulgi vägi. Jõudsime vast valitus ülemsootska manu, kelleks oli Leima Aarne. Aino andis lühikese kuid lööva raporti ja oligi läbi. Meistrid ja sootskad läksid nüüd kungalauda einet võtma ja lihtrahvas sai Klappi saatel tantsu lüüa.

Nalja sai ja kaupa sai ja kokkuvõtes oli üks meeldejääv ja lõbus päev. Suur tänu kõrraldajaile!

Muide, need kenad poissa kapud, mis Kuremäe Annil juuresoleval pildil õlal on, olid nii ülimalt kenad ja kvaliteetsed, et need üleandmisele järgneva tunni jooksul ära osteti. Kuigi ... ma tellisin need temalt kui kunstkudujalt Nancy Bushi tarvis. Midagi ei jää üle, tuleb taas uus paar valmis kududa. Suurepärane töö, kallis Anni!

Heimtali laat ning ajalooline Käi & Koo võistlus

Viljandimaal toimusid 11.-12. mail üle-Eestilised käsitöö päevad ning selle raames esinduslik kästiöö laat Heimtalis muuseumiesisel platsil. Seto Käsitüü Kogo organiseeris sinna oma liikmete ühise mineku. Mina oma kinnaste ja lõngadega hüppasin bussi alles Võrus, enne seda oli Setomaale ring peale tehtud ja kõik see seltskond kokku kogutud.

Peale minu suundusid Viljandimaile kolm prouat Värska KIRÄVÜÜst, Signe Krigul Piusa Savikojast, sepp Raivo Jänesmägi ning Kogo büroojuhataja Vilve Oja juhatas vägesid. Vihma tibutas ja temperatuur aina langes.

Ilmad olid hommikuti soojad olnud ja päeva peale täitsa palavaks läinud. Ei tea mis mind sundis mantlit selga panema.  Aga kui Võrus autokraadiklaas ainult 11 pügalat näitas, siis tekkis kahtlus, kas ma niimoodi jupakalt riides olles terve päeva laadaplatsil vastu pean.Sõites selgus, et ega keegi täpselt teagi kuidas Heimtalisse jõuda.

Õnneks leidus Viljandi lähistel teadlikke inimesi ja nii me täitsa õigel ajal ja tervelt kohale saabusime. Meid tervitasid Heimtali muuseumi juhataja Merle, paljud kaaskäsitöölised ja tohutult kõva tuul.

Juba eelnevalt oli teada, et väljapaneku tarvis on kohapeal saadaval rõuguredelid. Muu vajalik tuli endal kaasa võtta. Kuna mul sellist head ja  kokkukäivat lauda pole, siis pidasin plaani kuidas oma tooteid rõuguredelil esitleda. Mõtlesin, et riputan nad nööri ja pesulõksude abil üles. Vedas! Sellise tuulega nagu tol päeval oli, ei olnud laual ega ka mu kindapuul selliste kergete toodete puhul nagu kindad, miskit šanssi kohapeal püsida. Tuul keerutas platsil ringi ka palju raskemaid asju, kurvastuseks lendas uperkuuti ka üks rõuguredel koos täiega.

Et kuidagi sooja sees hoida mässisin ennast ühte laudlinasse, neid olin õnneks mitu kaasa võtnud. Üllatuseks leidsin kind kohvrist ka mu ainsa kirjatud mütsi, mille paarilised labakud Otepääl L.U.M.I. laadal uue omaniku leidsid. Vedas, et poolel teel Heimtalisse oli vihm üle jäänud ja pilvede vahelt piilus välja ka päike.

Laadamelu oli lõbus. Muuseumi ees esinesid tantsijad, meie Sigre mees Ain tõmbas paar lugu lõõtsa ja rahvast oli palju. Süüa pakuti suppi ja leiba ja muud head-paremat. Kuna tegemist oli igati esindusliku käsitöölaadaga, mida Eesti käsitööliste keskselts korraldas, siis oli toimkonnal välja mõeldud üks väga eriline võistlus "Käi ja Koo".

Nimelt soovisid nad tõestada, et ka tänapäeval leidub tublisid kudujaid, kes ühtki minutit ei lase päevast raisku minna. Vanasti olla taluperenaine ka toast lauta minnes vardad kätte võtnud.

Nüüd aga pidid neljaliikmelised võistkonnad enne strati üles looma 4x10 silma neljale vardale. Võistluse ajal pidi iga liige käies kuduma parempidist kudet. Distants oli ca 100 meetrit. Hinnati käimise kiirust, kudumise kiirust ning koe kaunidust. Võistlusele sai ka eelregistreerida, aga kohapeal moodustati üksikutest veel kolmaski võitskond. Mina kamraadide puudumise tõttu just sinna sattusingi. Võistkonnakaaslaseks oli Age Raudsepp ERMist, sealne tekstiilikogu hoidja ja veel kaks nobedat naist.

Ma sain endale esimese vahetuse. Kuna olen käies kudumist ka enne harjutanud, siis see ei olnud minu jaoks väga uudne. Meil on Veriora naisrahvatantsurühmas isegi sellline tants, "12 kapukat", kus meil vardad kogu tantsu ajal käes on. Võtsin paraja hoo sisse ja jätsin konkurentid selja taha maha. Võistluse lõpuks finišeeris meie naiskond teisena. Žürii võttis pool tundi aruteluks aega ja kuulutas seejärel välja võistkondade paremusjärjestuse. Peab tunnistama, et kingitused olid kõigile väga väärtuslikud. Meie võidukas naiskond sai kingituseks uhiuue autori autogrammiga raamatu Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini sulest "Kirjatud teekond", Lossi gildi käsitööliste nikerdatud vaselistest prossi ja väga värvika võtmehoidja. Suur tänu korraldajatele!  

Kuidas Setod väljanäitust üles panid ... 2. osa

Nagu eelmises osas sai öeldud, siis kaasas olid meil veel Kauksi Ülle ja Sigre Anderson  ja Evar Riitsaar ja Merlin Lõiv ja Ingrit Kala. Sigre ja Ülle peamurdmine, et kuidas Ülle pakutrüki tehnikas kaunistatud päerätid kõige paremini mõjule pääsevad, lõppes sellega, et need riputati laest all. Tulemus oli väga lahe!

Pakud olid puust lõiganud Evar Riitsaar, kes ise oli hõbeehteid rahvale väljanäitamiseks klaasi alla seadnud.

Kui kell hakkas lähenema keskpäevale, siis olime me enda suureks rahuloluks enam-vähem valmis. Jäi veel kompsud nurgast koristada, põrand puhtaks, söögid-joogid välja võtta ja külaliste tarvis lauale seda.

Kolme keraamiku tööd said ka kenasti paika. Signe Kriguli vaasid on väga omanäolised ja kenad.

Ma sättisin veel silte raamidele alla, kui esimesed külalised olid juba platsis. Varsti hõikaski Ingrit, et tulgu kõik meistrid nüüd kenasti rahva ette ja ütles paar sõna sissejuhatuseks. Oma tegemistest ja töödest pidid käsitöölised ise pajatama. Tervitussõnad lausus ka Liivi Soova ja kinkis tänutäheks kaugelt tulemise puhul Kogole paar head raamatut.

Aitäh veelkord Merlin Lõivule, kelle mõningaid pilte kasutasin ja kelle abita oleks olnud raske mul raame seinale seada.

Näitus jääb avatuks 22. maini 2012.a.