Üle lombi sidemed ehk kuidas Kagu kohtus Läänega

Kes just ei ole paadunud politikaan ja on üksjagu käsitöömaailmaga kursis, siis sellele ütleb Nancy Bushi nimi nii mõndagi. Neile, kes nüüd arusaamatusest silmi pilgutama hakkasid, ütlen selgituseks, et tegu on estofiilist ameeriklannaga, kes juba 1995. aastast alates on Eestit külastanud. Tema püsielukoht on Salt Lake City Utah osariigis Ameerika Ühendriikides, aga tema enda sõnul eelistaks ta meelsamini Eestis elada. Kuna asjaolusid on erinevaid, siis mõned neist ei ole võimaldanud tal oma unistuste maale asuda. Aga seda olukorda trotsides ja südame hääle sunnil, veedab ta juba aastaid vähemalt ühe suvekuu Eestis.

Eestile pühendab ta ka kodus elades palju aega. Kirgliku kudujana on ta kirjutanud vähemalt kaks Eesti käsitööteemalist raamatut, "Folk Knitting in Estonia" and "Knitted Lacy of Estonia". Peale nende on ta poole tosina Eesti autorite raamatute ingliskeelsete versioonide tõlketoimetaja. Tal on suurepärane kogu eestikeelsetest käsitööraamatutest ning käsitööesemetest. Igal võimalusel toetab ta Eesti käsitöölisi. Ta soovib kaasa aidata pitsimuuseumi loomisele Haapsalusse ja on olemasoleva Eesti Rahva Muuseumi sõber.

Teades kõike seda, ei ole vist arusaamatu, et mind valdas teatav ärevus temaga kohtumise eelõhtul. Paar aastat tagasi Ameerikas viibides lappasin esimest korda tema kirjutatud kirikinnaste raamatut. Nägin seda nii kohalike eestlaste raamaturiiuleis kui ka lõngapoodides, kus seda kudujatele vaatamiseks eksponeeriti. Oma esimese algelise ingliskeelse kudumisõpetuse kirjutasin samuti paljuski temalt õpetust võttes.

Eestis olles kuulsin Nancy kohta Aino Praaklilt, kes oli temaga mitmeid kordi kohtunud. Ainolt sain ka ta eposti aadressi ja siis ma talle lihtsalt enda tutvustamise mõttes kirjutasin. Esimese kirja eesmärgiks oli vaid talle oma tunnustuse avaldamine, sest nii palju pole ükski välismaalane Eesti käsitööst kirjutanud kui tema. Ma leidsin ta Interneti avarustest kerge vaevaga üles. Tema ettevõte Wooly West (www.woolywest.com) on muu hulgas ka koht, kust Aino Praakli kirikinnaste ja -sokkide ning teiste Eesti autorite inglise keelseid raamatuid Ameerikas tellida saab.

Foto: Liina Rees

Suure rõõmuga kuulsin temalt uudist, et ta taas Eestisse tulemas on. Haapsalu Pitsipäevad on ta oma 2012. a võistluse žüriisse palunud ning ta on suure hea meelega selle vastu võtnud. (Vt lisaks selle ürituse kohta Liina Reesi blogist.) See on tore, kirjutasin talle vastu, sest siis võib-olla avaneb mul võimalus temaga ka isiklikult tuttavaks saada. Ja nii läkski ...

See suvi oli minu jaoks kiire. Pea iga teine nädalavahetus möödus laadal. Vabad päevad veetsin koos abikaasaga Veriora korteri remonti nokitsedes, sest üsna varsti, veel sel sügisel soovin käsitöökoja juba avada. Köögivilja peenrad ja lille nõuavad oma aja. Kõik see tekitas ärevust. Kui tegemist ei oleks olnud mu oma ettevõttega, siis oleks stress mind haigeks teinud. Õnneks rabasin oma firma nimel ja see leevendas nii mõnegi terava ajanappusprobleemi.

 Nancyga kohtumise leppisime kokku Tartus. See asus meist mõlemast mõistlikus kauguses, Aino elamine Taaralinnas andis asjale ainult kaalu juurde. Et ei peaks nii väga kiirustama, otsustasime kohtumise lausa kahele päevale hajutada. Tõelise kuduja jaoks on kudumisele kulutatud aeg kõige olulisem. Kuna sellest mõnusam saab olla vaid koos kudumine, siis lootsime, et ka sellise aja kahe päeva jooksul leiame.

Kohtumine Tartu äärelinnas sujus mobiiltelefonide kaasabil valutult. Olles esimesest kohmetusest üle saanud, asusime kohe päeva korra juurde. Viisime asjad "Rändur 66" hostelisse Kuperjanovi uulitsas, nautisime lahke võõrustaja saatel ringkäiku nende aias (neil on Tartu suurim viinapuu - üks taim katab terve suure seina) ja suundusime õhtustama. Kuna tee peale jäi ka ERMi näitusemaja, siis otse loomulikult pidime ka sinna sisse astuma. Nancyt võeti vastu kui vana tuttavat. Meenetepoest valist ta hoolikalt välja kõik uued ja huvitavad trükised, mõned paarid kindaid-sokke ning muuseumi logoga t-särgid. Ja kõike seda muuseumi toetamise üllal eesmärgil. Selle aja peale oli meid märganud ka näitusemaja juhataja Kristjan Raba, kes lahkelt tervitama tuli.

Kui muuseum väisatud, oli aeg paras õhtusöögi jaoks. Vardad võeti teadagi kaasa ja küll oli tore niimoodi lobisedes, ühiseid tulevikuplaane tehes ja kududes head toitu ampsata. Jutt sujub nii hästi kui mõtted ja teemad nõnda kattuvad on. Kahju oli päevale kriips alla tõmmata. Seda leevendas vaid teadmine homsest päevast, mil taas saime Eesti käsitöö asja ajada.

Kolm kanget kudujat ERMi pargis Raadil

Kõige olulisem oli nüüd kohtuda Ainoga. ERMist soovitati meile Raadi Jääkeldris kinda näitust külastada. Seda koos Ainoga teha tundus üsna loogiline. Näitus oli väike, aga see oli vaid plussiks, sest seetõõtu oli ta hoomatav ja kõik sai ära vaadatud ning loetud. Nii vahvalt sümboolne oli meie kollektiivne külastus. Oleme ju kõik südamega selle teema küljes kinni. Soe ja päikseline päev läks tänu meeleolukalt koosviibitud ajale veelgi rõõmsamaks. Ma usun, et me kõigi hinges oli rahulolu ja veendumus, et küll meie töö ühel päeval rohket ja tüsedat vilja kannab.
Aitüma, Nancy, Eestisse tulemast. Sinuga oli meeliülendav kohtuda ja joovastav aega veeta.
Peatse kohtumiseni!

XIX Seto Kuningriigipäev ja Seto Kimmäs

Läinud laupäeval peeti Värskas järjekordne kuningriigipäev. Olen külastajana Kuningriigis ennegi käinud, aga sel  korral oli eriline. Olin osaline. Seto Käsitüü Kogo kaudu olin üks priviligeeritud vähestest, kes seespool tara kaubelda sai. Kohalikud toidutegijad ja kutsutud sõbrad Vanalt Võromaalt olid samuti platsi peal, muudel tuli tagasihoidlikuma teeäärse alaga leppida.

Olin välja pannud parima valiku labakutest ja vikerkaarevärvillised lõngavanikud. Sõrmkinnaste sortiment oli kõhn ja koosnes kahest
paarist vaid. Nonde muster oli muust Eestimaa kandist kui Setomaa. Ülejäänud, Seto kirjalised, olid auliku Seto Kimmä komisjoni käes uurimise ja vaagimise all. Heakskiidu korral pidi nad koos tunnuskirjaga lava peal tagasi saama. Olin seda hetke südame värinal oodanud, sest mul oli nii hea meel, et just Kuningriigipäeval uue tunnuskirja saada võin.
 
Enne pidulikku momenti oli aga päevas veel palju "päikest". Kõigepealt oli tore, et sain koos perega peole minna. Kuna auto oli müügitavaari nii täis topitud, siis vajasime välist abi ülejäänud kodakonste kohale veoks. Suur tänu Kirmsi soomlastele Leenale ja Ahtile, kes oma ja minu pere nii vahvalt enda autosse ära mahutasid, et mul ei tulnud ei järelkäru rentida ega ka kaks korda edasi-tagasi sõita.
 
Aegsalt Värskas kohal, hakkasin müügiputkat korda sättima. Sain laua kaetud ja rõuguredeli lõnga tarvis üles. Kõik sujus justkui lepase reega. Ilm oli kena ja hommikusest vihmas nii värske. Päike piilus pilve tagant - tõotas tulla imeline päev. Siis tuli minu poole Aino Praakli, kes oli juba aegsasti vallarahvaga plaani pidanud ning tädi Maali pataljon oli planeritud sõjaväeparaadil osalema. Au oli suur, et ka mind sinna autosse lahkesti paluti. Suur tänu, Aino!

Rahvast aina tuli ja tuli ... sain kiitust kaunite kirjade eest ja palju naeratusi. Ilm oli küll soe, aga minu rõõmuks soetas nii mõnigi endale juba talvele mõeldes soojad kindad.
Järgmise rõõmsa kingituse tõi Andreas Kalkun. Ta viis Siberisse ühe minu paari Seto kirjalisi kindaid kingituseks naisele, kelle kindakirja vihikut neil oli võimalus 4 aastat tagasi pildistada. Tol korral käisid nad Siberi Setode folkloori kogumas. Selle aasta mais käisid nad oma suurt ja põhjalikku kogumikku Siberis tutvustamas. Selle sama reisi ajal saatsingi kaugele kudujale enda poolt kingituse. Andreas tuli Siberist tagasi kingitusega minule. Suur tänu kirev ja rõõmsa pearäti eest!

Kell lõi 16 ja oli aeg seada sammud lavale. Kutsusin Piiri Aini fotoaparaadiga ka kaasa ja siis juba hõigatigi Jacobsoni Küllit välja tunnuskirja vastu võtma. Jalad pisut värisesid rahva vahelt püüne poole rutates ja nägu kiskus ka krampi (sellest see rõõmus/õudne irve), aga kõrgetest astmetest üles ma jõudsin ja uhke kirja vastu võtsin. Aitüma, kallis tekstiiliala Kimmä komisjon minu tüüd hindamast!
Minuga samal ajal said tunnustust veel Kõivo Anne, Vabarna Maret, Kuremäe Anni ja Reidla Angela - kõik kõvad ja kuulsad käsitöölised.

Pärast sain veel ostjatele nalja heita, et nüüd on kahjuks kõik hinnad 20% kõrgemad kuna tegija nii kuulus on ja tooted ehtsaks hinnatud. Siis pidingi juba muuseumi poole lippama, et jõuaks paraadi alguse ajaks oma automobiilis koha sisse võtta. Tädi Maali pataljonile oli eraldatud vana kuid üsna töökorras Willis. Võrreldes ees liikuva ja sinist tossu välja ajava miniveokiga, sujus meie sõit mahedalt, välja arvatud mõningad rappumised. See aga lisas vaid kiljeid ja hõiskeid, nii et rongikäik oli vägev. Rahvast oli tee ääres murdu, fotokad vaid sähvisid ja muudkui tuli Hurraaa hüüda. Meeleolu oli äärmiselt ülev, mida aitas üleval hoida ka taga sammuv Mulgi vägi. Jõudsime vast valitus ülemsootska manu, kelleks oli Leima Aarne. Aino andis lühikese kuid lööva raporti ja oligi läbi. Meistrid ja sootskad läksid nüüd kungalauda einet võtma ja lihtrahvas sai Klappi saatel tantsu lüüa.

Nalja sai ja kaupa sai ja kokkuvõtes oli üks meeldejääv ja lõbus päev. Suur tänu kõrraldajaile!

Muide, need kenad poissa kapud, mis Kuremäe Annil juuresoleval pildil õlal on, olid nii ülimalt kenad ja kvaliteetsed, et need üleandmisele järgneva tunni jooksul ära osteti. Kuigi ... ma tellisin need temalt kui kunstkudujalt Nancy Bushi tarvis. Midagi ei jää üle, tuleb taas uus paar valmis kududa. Suurepärane töö, kallis Anni!

Heimtali laat ning ajalooline Käi & Koo võistlus

Viljandimaal toimusid 11.-12. mail üle-Eestilised käsitöö päevad ning selle raames esinduslik kästiöö laat Heimtalis muuseumiesisel platsil. Seto Käsitüü Kogo organiseeris sinna oma liikmete ühise mineku. Mina oma kinnaste ja lõngadega hüppasin bussi alles Võrus, enne seda oli Setomaale ring peale tehtud ja kõik see seltskond kokku kogutud.

Peale minu suundusid Viljandimaile kolm prouat Värska KIRÄVÜÜst, Signe Krigul Piusa Savikojast, sepp Raivo Jänesmägi ning Kogo büroojuhataja Vilve Oja juhatas vägesid. Vihma tibutas ja temperatuur aina langes.

Ilmad olid hommikuti soojad olnud ja päeva peale täitsa palavaks läinud. Ei tea mis mind sundis mantlit selga panema.  Aga kui Võrus autokraadiklaas ainult 11 pügalat näitas, siis tekkis kahtlus, kas ma niimoodi jupakalt riides olles terve päeva laadaplatsil vastu pean.Sõites selgus, et ega keegi täpselt teagi kuidas Heimtalisse jõuda.

Õnneks leidus Viljandi lähistel teadlikke inimesi ja nii me täitsa õigel ajal ja tervelt kohale saabusime. Meid tervitasid Heimtali muuseumi juhataja Merle, paljud kaaskäsitöölised ja tohutult kõva tuul.

Juba eelnevalt oli teada, et väljapaneku tarvis on kohapeal saadaval rõuguredelid. Muu vajalik tuli endal kaasa võtta. Kuna mul sellist head ja  kokkukäivat lauda pole, siis pidasin plaani kuidas oma tooteid rõuguredelil esitleda. Mõtlesin, et riputan nad nööri ja pesulõksude abil üles. Vedas! Sellise tuulega nagu tol päeval oli, ei olnud laual ega ka mu kindapuul selliste kergete toodete puhul nagu kindad, miskit šanssi kohapeal püsida. Tuul keerutas platsil ringi ka palju raskemaid asju, kurvastuseks lendas uperkuuti ka üks rõuguredel koos täiega.

Et kuidagi sooja sees hoida mässisin ennast ühte laudlinasse, neid olin õnneks mitu kaasa võtnud. Üllatuseks leidsin kind kohvrist ka mu ainsa kirjatud mütsi, mille paarilised labakud Otepääl L.U.M.I. laadal uue omaniku leidsid. Vedas, et poolel teel Heimtalisse oli vihm üle jäänud ja pilvede vahelt piilus välja ka päike.

Laadamelu oli lõbus. Muuseumi ees esinesid tantsijad, meie Sigre mees Ain tõmbas paar lugu lõõtsa ja rahvast oli palju. Süüa pakuti suppi ja leiba ja muud head-paremat. Kuna tegemist oli igati esindusliku käsitöölaadaga, mida Eesti käsitööliste keskselts korraldas, siis oli toimkonnal välja mõeldud üks väga eriline võistlus "Käi ja Koo".

Nimelt soovisid nad tõestada, et ka tänapäeval leidub tublisid kudujaid, kes ühtki minutit ei lase päevast raisku minna. Vanasti olla taluperenaine ka toast lauta minnes vardad kätte võtnud.

Nüüd aga pidid neljaliikmelised võistkonnad enne strati üles looma 4x10 silma neljale vardale. Võistluse ajal pidi iga liige käies kuduma parempidist kudet. Distants oli ca 100 meetrit. Hinnati käimise kiirust, kudumise kiirust ning koe kaunidust. Võistlusele sai ka eelregistreerida, aga kohapeal moodustati üksikutest veel kolmaski võitskond. Mina kamraadide puudumise tõttu just sinna sattusingi. Võistkonnakaaslaseks oli Age Raudsepp ERMist, sealne tekstiilikogu hoidja ja veel kaks nobedat naist.

Ma sain endale esimese vahetuse. Kuna olen käies kudumist ka enne harjutanud, siis see ei olnud minu jaoks väga uudne. Meil on Veriora naisrahvatantsurühmas isegi sellline tants, "12 kapukat", kus meil vardad kogu tantsu ajal käes on. Võtsin paraja hoo sisse ja jätsin konkurentid selja taha maha. Võistluse lõpuks finišeeris meie naiskond teisena. Žürii võttis pool tundi aruteluks aega ja kuulutas seejärel välja võistkondade paremusjärjestuse. Peab tunnistama, et kingitused olid kõigile väga väärtuslikud. Meie võidukas naiskond sai kingituseks uhiuue autori autogrammiga raamatu Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini sulest "Kirjatud teekond", Lossi gildi käsitööliste nikerdatud vaselistest prossi ja väga värvika võtmehoidja. Suur tänu korraldajatele!  

Kuidas Setod väljanäitust üles panid ... 2. osa

Nagu eelmises osas sai öeldud, siis kaasas olid meil veel Kauksi Ülle ja Sigre Anderson  ja Evar Riitsaar ja Merlin Lõiv ja Ingrit Kala. Sigre ja Ülle peamurdmine, et kuidas Ülle pakutrüki tehnikas kaunistatud päerätid kõige paremini mõjule pääsevad, lõppes sellega, et need riputati laest all. Tulemus oli väga lahe!

Pakud olid puust lõiganud Evar Riitsaar, kes ise oli hõbeehteid rahvale väljanäitamiseks klaasi alla seadnud.

Kui kell hakkas lähenema keskpäevale, siis olime me enda suureks rahuloluks enam-vähem valmis. Jäi veel kompsud nurgast koristada, põrand puhtaks, söögid-joogid välja võtta ja külaliste tarvis lauale seda.

Kolme keraamiku tööd said ka kenasti paika. Signe Kriguli vaasid on väga omanäolised ja kenad.

Ma sättisin veel silte raamidele alla, kui esimesed külalised olid juba platsis. Varsti hõikaski Ingrit, et tulgu kõik meistrid nüüd kenasti rahva ette ja ütles paar sõna sissejuhatuseks. Oma tegemistest ja töödest pidid käsitöölised ise pajatama. Tervitussõnad lausus ka Liivi Soova ja kinkis tänutäheks kaugelt tulemise puhul Kogole paar head raamatut.

Aitäh veelkord Merlin Lõivule, kelle mõningaid pilte kasutasin ja kelle abita oleks olnud raske mul raame seinale seada.

Näitus jääb avatuks 22. maini 2012.a.

Kuidas Setod väljanäitust üles panid ... 1. osa

... ja mis sellest kõigest lõpuks sai.

Räägin teile täna sellest, kuidas me Eesti Käsitöö Maja galeriis Tallinnas, Pikk 22 Seto Käsitüü Kogo ülevaatenäitust välja panime.

Väljasõit Tallinna suunas algas juba varavalges. Võru-Räpina maantee teetööd ei ole ikka veel lõppenud, aga mina ei olnudki teadlik sellest suuremat sorti tuhnimisest. Seega jäin väga piinlikult kohtumispaika Kääpa kooli juures 10 minutit hiljaks. Õnneks mahtus mu ülisuur printerikast, mis triiki pildiraame täis oli, kenasti pakiruumi. Hiljem kahjuks selgus, et selle kobaka tõttu jäi viimasele reisijale Merlinile, kes Tartust peale tuli, vaid 20 cm istumispinda. Kuna Merlini kahandamine sellele ruumile ei õnnestunud, ohverdasid perekond Kauksi/Riitsaar enda jalaruumi ja istusid viksilt kuni Tallinnani välja sirge selja ja koos jalgadega. Ma püüdsin tekitatud kahju korvata sellega, et tõlkisin nende elulood järgmise ürituse jaoks kenasti inglise keelde. Loodan, et kõik jäid kompromissidega rahule.
Kui Kükita silla juures kiire kohvitamine välja arvata, siis olime niikui naksti paari tunni pärast ja kena varuga Tallinna vanalinnas Eesti Käsitöö Maja ees tavaari maha laadimas.

Selle aastasel näitusel olid kaasas Kõivo Anne suured kootud tekid, Kauksi Ülle pakutrüki tehnikas erinevad tekstiilid, Evar Riitsaare hõbeehted, keraamikat Signe Krigulilt, Aili Palmilt, Meelis Krigulilt ja Kagu Kudujate kirikindad.

Pakid sai kenasti Pikk 22 asuva Eesti Käsitöö Maja tahakambrisse tasitud, ruumi seinad vennalikult ära jaotatud - ülespanek võis alata.
Mul oli õnneks suur ettevalmimustustöö kodus ära tehtud. Nimelt, olles saanud kutse osaleda selle aastasel ülevaate näitusel, hakkasin kohe plaani pidama, et kuidas mu kallikesi-kindakesi vaatamiseks välja seada. Eelmisel talvel oli sõpradega jutuks tulnud mu kinnaste esitlemine Otepää L.U.M.I. kohvikus. Selle näituse idee faasis käis sõbranna Mari Rell välja mõtte kinnastest raamides. Siis ei saanud sellest asja, aga nüüd oli see ülihea mõte justkui varnast võtta. Suur tänu, kallis Mari ja palju õnne veelkord pisipoja sünni puhul 10. mail.

Minu sõrmikud Andres Alvela tehtud raamis

Idee oli seega olemas ja tuli leida teostaja. Seda ei olnud vaja kaugelt otsida, sest juba oli minu kõrvu kostnud kuuldused oskuslikust puutöömehest Andres Alvelast meie naaberkülas Pähtpääl. Saimegi kokkuleppele nii, et mina toon materjali ja tema ehitab valmis. Ja kui ma siis neile raamidele järgi läksin, pidin meeleliigutusest peaaegu et nutma hakkama.

Need olid nii kaunisti tehtud, täpselt sellised nagu vaja ... ja paremad veel. Materjaliks oli meie talumaja otsaseina laudiselauad, mis lähevad väljavahetamisele. Nad olid elementidest räsitud, naela ja oksaauke täis, mõned tumeda, mõned helededad, mõnel paistmas veel vana punakas värv.

Enne näitus oli vaja veel kindad raamidesse kinnitada. Sellega tegelesin terve laupäevase päeva, sõrmed olid õhtuks sellest traadi keerutamisest väga hellad. Enamus kindaid riputasin öles väikeste naelakeste otsa, mis Andres oli mu palve peale raami siseservadesse igasse kanti löönud. Osad kindad paigutasin aga hoopis laiupidi ja väljapaneku keskmeks jäi kompositsioon kahest paarist kolmes raamis. Jäägu see vaataja lahti mõtestada ...

Ingrit riputab Anne vaipa

Peale minu aga toimetasid usinalt ka teised käsitöölised ja Seto Käsitüü Kogo ja selle juhatuse liikmed Ingrit Kala ja Sigre Anderson. Ingrit oli usinasti ametis Kõivo Anne massiivsete kootud vaipade ülesriputamisega. Need olid nii kaunid ja imeliste värvide ja mustritega. Nad täitsid kogu ruumi oma pehme ja sooja täiuslikkusega.
 
Samal ajal oli Kauksi Ülle ja Sigre Anderson paed murdmas, et kuidas Ülle pakutrüki tehnikas kaunistatud pearätid kõige paremini mõjule pääsevad. Pakud olid puust lõiganud Evar Riitsaar, kes ise oli hõbeehteid rahvale väljanäitamiseks klaasi alla seadnud.

Aitäh Merlin Lõivule, kelle mõningaid pilte olin kasutanud ja kelle abita oleks olnud raske mu raame seinale seada.

Näitus jääb avatuks 22. maini 2012.a.

... jätkub

Palun tulge Eesti Käsitöö Majja näitusele

8. mail avatakse Tallinnas Pikk tn 8 Eesti Käsitöö Majas Seto käsitöö näitus-müük. Kutsun kõiki huvilisi näituse avamisele kell 13. Kui Te ei jõua vanalinna selleks ajaks, siis muretsemiseks pole põhjust. Näitus jääb avatuks kuni 21. maini ja kõigil on võimalik endale sobival päevasel ajal ehedaid käsitöö esemed Setomaalt uudistada. Soovi ja sobivuse korral saab teoseid ka kaasa osta.
Teretulemast!

Elagu elukestev õpe!

Kõivo Anne

Värska käsitööseltsis Kirävüü olen ennegi külas käinud. Seal heljuv loominguline ja meistredamist täis õhkkond on just see, mille laintel ka mina hetkel tuhet-nelja kihutan. Ja selge see, et samal lainepikkusel inimestega on kerge ja viljastav läbi käia.

Valik Kirävüüsid

Siis on lootus millegi suurega hakkama saada. Seda suurt muidugi ei juhtunud, sest sel korral läksin Kirävüüsse vööde meisterdamist õppima. Kui lähed asjaga esimest korda tutvust tegema, on mõistlik ootused ja lootused tulemuse koha pealt madalale seada.
Sissejuhatuseks ütlen, et ma ei ole kunagi ühtegi vööd kudunud ja kangastelgi olen vaid lähedalt näinud. Nendega ühtki kangast ega muud juppi kudunud ei ole. Vanaema oli ilmselt päris kõva käsi kangakudumises, sest tal olid need nooruses olemas. Aga kui nad linna kolisid, siis kummitas ruuminappus ning minu suureks kurvastuseks otsustati need ladustamise asemel ära kütta.

Viire õpilasega

Ähmane mälestus on ka väikestest lastetelgedest, aga kuna mingit õpetust nende kasutamise koha ei pakutud, siis ei ole alles ühtegi kangajupikest, mis sealt välja oleks tulnud.

Aga ... reede hommikul võtsin kohe varakult suuna Värska poole ja krebisin kiiruga vallamaja kolmandale korrusele, kus Kirävüül on soojad ja valgusküllased kenasti remonditud ruumid. Rahvast oli vaatamata varajaselt ajale juba palju kohal. Õpetajaid jagus Kirävüü liikmete seast kõigile huvilistele. Esimeses toas olid lauale välja pandud vajaminevad tööriistad: jäme pulk, peenike pulk ja mõõk.



Valida võis kohalike lõngade seast, aga võis kasutada ka omi lõngu. Lõime pakuti samuti mitmes jämeduses ja nii valget kui ka linast halli. Rahvas tutvus mustritega ja vaatamiseks-imetlemiseks lauale asetatud valmis vöödega. Samuti oli võimalus uurida vöötegemise alust, mis on alternatiiviks 'ümber keha' tehnoloogiale. Aga sellest pisut hiljem. 

Veera lõime loomas



Kus palju rahvast koos, sinna tuleb tavaliselt juurde. Saabus veel üks kuduja, sel korral mees koos enda tehtud vööalusega, mida ta lahkelt ka kohalviibijatele demonstreeris. Et tööasend muguvam oleks, oli ta alusele taburetijalad alla konstueerinud. Samuti oli peentele pulkadele toeks ühe plaadi paigaldanud, et nood ei painduks ja järel ei annaks. Igati asjalik ja ülitrendikas massin oma taaskasutuslikus olemuses.

Vöö kudumine käib ümber keha

Teises toas käis juba lõime vedamine. Veera istus ja õpilane jooksis tema ja ukselingi vahet, kuhu lõimed kinni veeti. Veera oli aastakümneid Värska Gümnaasiumi õppealajuhataja ja matemaatikaõpetaja olnud. Vöötegemise oli ta ema õpetusi ja lapsepõlves nähtut meenutades ise endale mingil ajal selgeks teinud. Tänaseks päevaks on ta oma jutu järgi pea tuhat vööd kudunud. Ja see tuleb tal tõesti kenasti välja ning suhteliselt keeruka lõimevedamise ajal sai ta vabalt lobiseda.

 

Nitseaasa kinnitamine pöidla abil pulgale



Matemaatikul on ikka raudne loogika ja vedamine on tegelikul vägagi loogiline tegevus. Teatud rütmi järgi (sõltuvalt valitud mustrist) tuleb tõmmata kas taustalõim või mingit värvi lõimelõng, peost läbi ja üks kord keerata üks kord pealt poolt, teine kord alt poolt paksule pulgale ümber. Vöö lõplik pikkus koos narmastega tuleb kaks korda nii pikk, kui kaugel 'ukselingist' istuda.

Algajatele soovitati võtta kiri, mida peab vaid ühelt poolt 'korjama'. See tähendab, et värvide vahele veeti kas kolm või üks tasutalõim, et kudumisel lõimede vahetamisel värvi- ehk mustrilõngad alati koos ühele poole satuksid.

Nitsed tõmbavad üles õiged lõimed

Kui lõimed veetud, siis lasi Veera peos oleva pundi lahti ja pani kogu selle krempli omapoolse otsa endale ümber kere. Järgmisena otsis ta kätte kõikide värvide ja taustalõime mõlemad otsad ja sõlmis nad lipsu abil korralikult värvide kaupa kokku.

Lõimed olid sellega valmis.
Seda tüüpi vöö kudumisel hoiab kuduja lõimesid ümber oma keha, et saaks nad kogu aeg hästi pigul hoida ja vöö tuleks kõva ning korralik. Seto keeli on see kimmäs vüü.

Paar labast rida enne mustrit

Sellist me tegema õpimegi. Kuna kangastelgi ei kasutata, siis tuleb järgmisena endale konstrueerida midagi, mis tallalaudu asendaksid. Nüüd näitab Veera kuidas nitsesid panna. Selleks kasutab ta hästi libedat nailonnööri,sest neil aasakestel tuleb pidevalt lõimede vahel liikuda ja õigeid lõimi üles tõsta. Libe materjal jääb kehvemini lõngade külge kinni ja töö sujub paremini.

Lõuna ajal pakuti süüa ja juua

Nitsede nokkimine on küll paras peenmehaanika. Nimelt tuli täpselt üle ühe iga lõim, mis sai altpoolt ümber jämeda pulga keeratud, üles otsida, näpuga pundist üles tõsta, libe nitsenöör alt läbi vedada, nitsenöör kaks korda ümber peene pulga sõlmida ja järgmise juurde minna. Selle töö tulemusena valmis narmaid meenutav punutis, mida tallalaudade asemel hakatakse kasutama lõimelõngade vahetamiseks.
Sellega sai ettevalmistav töö läbi. Aeg on otsustada, millega hakatakse vööd kuduma. Selle materjaliga kududagi paar labast rida vöö algusesse. Siis võib mustri juurde asuda.

Esimesed iseseisvad katsetused

Ma kardan, et mustri kudumise kirjeldamiseks olen ma ise liiga algaja. See tundub mulle peaaegu võimatu tegevus. Paari sõnaga püüan seletada: mõõgaga tuleb kootud lõng töösse kinni lüüa; peale lõnga panemist üks kord ja lõime vahetamise järel kaks korda, päris jõuga kohe. Nitseda abil tuleb lõimi kogu aeg vahetada. Ühel korral tõstad nitsed üles ja mõõga otsaga nokid valed alumised lõimed ülemiste küljest ära. Teine kord ei tõmba nitsesid üles, vaid ajad mõõga jämeda pulga juures lõimede vahele. Keerad seejärel mõõga laiupidi, et lõimed ka nitse ees lahku läheksid, ja siis pistad näpud õigesse kohta nende vahele.

Viie tunni töö tulemus, muster ja mõõk

Siin pildi on mu viie tunni töö tulemus ja palun ka seda arvestada, et õpetaja Veera kudus 5 cm ise ära. Algaja jaoks on ka vöö laius probleemiks, sest pidevalt kipub see minema kitsmaks või laiemaks kui vaja. Mustril järje vedamiseks kasutasin teist lehte, mille sättisin vastava rea kohale, mida parasjagu korjasin. Valesti läks ikka vahest ka, aga see ei olegi nii hull, sest vigadega õpib veel paremini kui kududes. Tuleb aru saada sellest, et mustril märgitud ruuduke tähendab, et seda värvi lõng parasjagu jookseb töö peal. See ei tähenda alati pealt korjamist, sest sõltuvalt sellest, mis komplekt lõimi on peal, tuleb kas muster peale korjata või siis 'mittemuster' alt eest ära korjata.

Peale teist õppepäeva tõin töö koju. Kõigepealt peab parem käsi taastuma, sest sundasendis keha ja kaaluka mõõgaga korjamine väsitas ta pisut ära.

Kanged käsitöölised väisasid Veriora

Ütleme siis nii, et sellest ajast saati kui me Aino Praakliga tutvusime, oleme ikka teineteise tegemistel silma (ja kõrva) peal hoidnud. Seega pole ime, et temalt tuli mõte ja huvi tulla mulle Veriorale külla, et lähemalt meie elu ja tegemisi siinkandis uurida. Ei takistanud teda ei käre külm ega bussiga tulemine. Aino on tubli ja ettevõtlik!
Ega Veriorale ei ole Tartust kerge hommikuks kohale jõuda, aga http://www.bussireisid.ee/ kaudu saime jälile, et läbi Võru saab 9:42 kohal olla. Mõeldud tehtud ... neljapäevane päev sai valitud ka just selle pärast, et siis on nii Verioral kui ka Leevil käsitööringi kogunemised.
Hommikul läheb ikka vahest kiireks ja siis ununevad mõned asjad maha või tegemata. Nii ka sel korral - kodusesse külmkappi jäi lõunasöök, mida külalisele serveerida soovisin. Ega siin kandis ju restorane väga laialt pole. Autoga lapsi kooli sõidutades tuli küll meelde, aga ei siis olnud mahti tagasi pöörata. Kool algab ikka 8:00 ja mulle väga ei meeldi hiljaks jääda. Ise veel mõtlesin ja sisendasin maailmaavarustesse nõudmise, et oleks ometi Inteneti poes midagi maha müüdud. See tekitaks vajaduse koju kauba järele minna ja siis saaks ka lõuna kapist kaasa haarata.
Ja oh mis imet, külakeskuses tööpäeva alustades selguski rõõmus tõsiasi, et üks paar sokke oli endale Belgiasse uue omaniku leidnud. Nüüd ei olnud muud kui autole taas hääled sisse ja kodu poole ajama!

Kui mina tagasi külakeskusesse jõudsin, oli Aino buss juba saabunud ja tegus proua tuli mulle raamatukogu uksel vastu. Ta oli juba iseseisvalt kõik vajalikud kohad kätte leidnud, mobiiltelefoni laadima pannud ning raamatukoguhoidjagagi tutvust sõlmides järgi uurinud, kuidas läheb tema raamatul "Tädi Maali jutud". Heameel oli ilmselt tõdeda, et see välja laenutatud oli.

Kuna üleriided, ja külma ilma tõttu päris palju, olid ikka veel seljas ja plaan minna mu korteriremonti kaema, kuhu käsitöötuba tulema pidi, oli niikuinii päevakorras, siis suundusimegi küla peale. Tee viis esmalt postkontorisse, et kaunid sokid Marietile teele saata ja sealt edasi Uuele tänavale. Ilm oli tõesti krõbe, ja tee libe, aga Aino on kui kepsakas tütarlaps - teda ei takista miskid elemendid oma eesmärke täide saatmast.

Postkontori uksel kohtasime õnneks Tiiut, kes küll kurvastuseks meile teatas, et nii külma ilmaga koovad ja tikivad Veriora käsitööharrastajad kodus ahjusuu ees. Nüüd toimus plaanides pisuke muutus, aga seda rohkem aega jäi meil külakeskuses internetist (vt ka ERMi kogusid http://www.muis.ee/ ) kindaid uurida. Ka lõuna saime rahulikult naha vahele pista ja kohviga allagi loputada. Pärast tuli muidugi välja, et kõik see söömine ja kohvitamine küll ennetlik oli, aga seda me siis veel ei teadnud.

Kui energiavarud täiendatud asusime Leevi poole teele. Aino oli Leevi ja Veriora metsades ammu aega tagasi oma aianduskooli õpiaegadel marjul ja seenel käinud, nii et kohad olid tuttavad. Leevi auväärne rahvamaja sai hiljuti 80-aastaseks ja kohalikud tantsuringid käisid pidutsejatel meelt lahutamas. Leevile on alati hea meel minna. Maja ees sattusime käsitööringi raudvarade Laine ja Hiljaga koos sisenema ning nemad juba sosistasid, et täna olla juubelitähistamine. Ja meie suureks rõõmuks ning üllatuseks kostitati meid tõesti lisaks meeldivale seltskonnale ka lookas peolauaga. Söödud ja joodud sai, nagu ikka, liiga palju, aga selleks peab väga tugev iseloom olema, et nii maitsvatest küpsetistest ära öelda. Aitäh, Linda, kostitamast, ja palju õnne edaspidiseks!

Päev aga muudkui veeres ja heas seltskonnas lähevad tunnid kiiresti. Oli aeg haarata lapsed koolist ja lasteaiast ning minna Leppojale oma kodu tutvustama. Taimetee kõrval sai mitmes keeles kõneldud ja raamatuid arvustatud. Mu kalli abikaasa ütlemine sobib kenasti lugu lõpetama. "Su raamatud on meil kodus nii kaua ja tähtsa koha peal olnud, Sa oleks justkui me pere liige!"

Viljandi - II osa: Kuidas setode saadikud Anu Raua juures käisid

Jätkan siinkohal oma meenutusi paari nädala tagusest külaskäigust Sakala maile. Eelmisel korral jäi jutt pooleli seal, kus setode saadikud olid Olustverega tutvust teinud, kõhu lõunasööki mõnusalt täis puginud ning kõigil oli taas piisavalt energiat, et krõbedat talve ilma ja peatselt saabuvat Heimtali täiel rinnal nautida.

Heimtali muuseumi, ehk ametlikult Eesti Rahva Muuseumi Heimtali muuseumi leidis bussijuht kätte kerge vaevaga. Väljast jättis maja esmakordsele külastajale üpris väikse mulje. Siis ei teadnud veel mis varandus seal sees end peidab ja et kord sees, välja üldse enam minna ei tahaks.

Muuseumis tervitas meid vaatamata esimese ruumi üsna kargele kliimale soe ja lahke muuseumitöötaja Merle Puusepp. Võimsa meeleavaldusena mõjust tema seljas kaunis kolmevärviline kirjatud maani mantel. Ma loodan, et see oli masinaga kootud, kuigi värviline äär jättis väga käsitsi kootud mulje. Uskumatult imeline!

Kõigil paluti endises koolitoas istet võtta ja sissejuhatus võis alata. Anu Raud pidi varsti kodust saabuma, seni aga soovis Merle meile tutvusmisega algust teha ja see oli huvitav. Saime teada, et vanasti oli muuseumis olnud külakool, mis enne asus sama koha peal puitehitises.

Selle olla üks koolivihkajalik poisslaps põlema pannud, aga külaelanikud polnud tollest arusaamatusest ennast heidutada lasknud ning ehitasid asemele hoopis tänaseni säilinud kivist koolimaja. Too ruum ei olla olnud talvel eriti palju soojem. Meie külaskäigupäeval võis seal ehk 10 kraadi sooja olla. Seetõttu olla lapsed alati vahetundides välja  mängima saadetud, et siis tuppa tulles see taas soe tunduda võiks.

Kooliõpetaja elas samas majas teises tiivas ning mõnelpool olla külarahvas õpetaja suvevaheajal karja saatnud. Palka sai ta vaatamata sellele, et lapsi suvel polnud - nii tunduski puhkuse pidamine külarahvale liigse priiskamisena ja õpetaja suunati ajutiselt teisele tööle.
Kool kolis enne sõda mõisamajja ja asemele rajati terve trobikond kortereid vaestele. Muuseum loodi majja siiski juba nõukaajal. Maja päästeti uue katuse panekuga täielikust hävingust. Viimane pere lahkust sealt alles siis, kui nende toast juba otseteed taevatähti näha oli. Tehti ka muid pakilisi töid, vahetati aknaid ja põrandaid. Kvaliteet oli küsitav, aga maja ei lagunenud vähemalt edasi.
Okupatsiooni lõppemisega tuli kahjuks lõpp ka majas asunud muuseumile. Täpset aastat ei mäleta, aga järgmisena päästis maja lagunemisohust tekstiilikunstnik Anu Raud, kes selle saadud kultuuuripreemia eest endale ostis. Aastaid majandas ja kogus rahvakuultuuri pärandisse kuuluvaid tekstiile kuulus kunstnik ise. Mingil hetkel aga tuli maja tulevik enam kindlustada ja siis otsustaski vaibakunstnik ja õppejõud pr Raud Heimtali muuseumi koos muljetavaldavate kogudega Eesti Rahva Muuseumile kinkida. Et see pika ajalooga maja elu keerdkäikude tormis taas katuseta vaenulike elementide ohvriks ei langeks.

Kui ajalugu kuulatud asuti seda imetlema. Nimelt, Merle lõi valla esimese just sealsamas toas seisva uhke tammise kapi uksed ja nähtavale ilmusid esimesed iludused Heimtali vaipade kollektsioonist. Kõrvalpõikena mainin, et ERM on oma vaipade kogu in corpore kenasti Interneti vahendusel kogu maailmale imetlemiseks välja pannud. Huvilistel soovitan külastada http://vaibad.erm.ee/

Hemtali kapist hakkasid aga välja tulema erinevad kaunitarid. Näidati palju erinevaid, aga meelde jäid mõned: kirgas punastes toonides heegeldatud vaip, pisut luitunud laia kootud äärega vaip, mis oli käinud Siberis ja sealt ka tagasi jõudnud.

Väga eklektiline taaskasutust propageeriv vaip vaimupuudega kunstnikult ja beež/roheline kahekordne vaip, mis oli keerukalt värvi vahetumise kohalt risti kootud ja nii oli kaks poolt kokku ühendatud.

Selle demonstratsiooni ajal oli saabunud ka kunstnik Anu Raud ise ja rõõmsalt juhatas ta meid kõiki järgmise päevakorra punkti juurde, milleks oli Rootsist saabunud annetusega tutvumine. Kahes suures kotis oli enamuses Seto aladelt korjatud esemeid, mis sõja keerises koos kogujaga Rootsi olid rännanud, et nüüd peale omanike surma tee taas kodumaale leida.

Kõigi ekskursantide silmad lõid särama ja imetlusega vaadati, kuidas aina uued ja uued hamede käisekirjad ja pearäti otsad vaatajate ette tõsteti. Suur tänu meid külla kutsumast!

Rootsist saabunud pärand üle vaadatud, suundusime teisele korrusel loomaaeda. Vahepeal olin proua Anu Raua kõrvale kutsunud, et talle oma kootud kirikindaid näidata. Olin juba kodus parimast parima valiku teinud ja kaasa pakkinud. Tundus, et olinud õigesti valinud, sest minu näidatu avaldas muljet. Selle üle olin muidugi väga õnnelik ja liigutatud ning hea meelega jätsin kuntsniku palvel neli väljavalitud paari muuseumi poodi müügile.

2. korruse loomaaed

Taas kord pidi proua kunstnik meid maha jätma, et koju tormata ja lammaste jõusööt vastu võtta. Aga lahkudes pani meile südamele enne kojupöördumist kindlasti ka tema kodust Käärikult läbi astuda ja uue vaiba kudumist vaadata. Nii tegimegi ja saime taas väga huvitava kogemuse osaliseks.

Vaiba sünd

Nimelt oli kunstnik väga rõõmus selle üle, et tal palju tellimusi ja saab seetõttu nüüd teistelgi tööd anda. Hetkel töötas tema kodus kaks kudujat tema kavandi järgi kootava vaiba kallal, mis läheb Hiinasse Eesti saatkonda suursaadiku residentsi. Küll oli huvitav vaadata, kuidas kunstiteos valmib ja millise higi ja vaevaga, peene ja täpse põimimise tulemusena see sünd aset leiab.

Lõpuakordiks oli kunstniku Rakverre näitusele rändava vaibakollektsiooni esitlus kunstniku enda seletuste saatel. Küll see oli vägev. Suur tänu, austatud Anu Raud ja jõudu tööle ning head tervist!