Thursday, December 17, 2015

Piusa dessant

ehk "Kuidas kindanäitus Eesti-Vene piiri ületas ja õnnelikult pärale jõudis"
Soome-Ugri pealinna TSIRK

Petseris, Setomaa pealinnas on valmis saanud biznes inkubator. Maja on siin pool piiri tuntud ka kui Petseri Seto Maja: kenasti remonditud ja külalistele ning seltsitegevuseks avatud. Siberis Krasnojarski krai Haida külas elava Ossipova Manni mustrivihikust pärit motiivide järgi kootud lillelised kirikindad, "Siberi lilled", olid raamidesse kenasti valmis sätitud ja ootasid minu auto pagasiruumis. Kell 15 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi kell 14) pidi toimuma pidulik näituse avamine. Oli laupäev, 12. detsember 2015.
Kala Ingrit, Sarve Õie ja Tulluse Kaja Eesti poole peal
Kõik oli aegsasti kokku lepitud, ettenägematute viperuste tarvis piiril pool tundi ajavarugi jäetud. Piiriületamise sujuvamaks muutmise lootuses broneerisin autole piiriületusaja. Koidula piiripunktis toimub selline "vahva" legaalne väljapressimine: vajad sa mingit teenust või ei vaja, kõigilt kassseritakse 6,50 eurot ja palutakse "lahkelt" ootealast läbi sõita. Justkui Sul oleks ka mingi muu võimalus.
Sarve Õie, kombekalt Seto rõivis, ja Tulluse Kaja ootasid meid Koidulas. Mina ja Kala Ingrit tulime koos Värska poolt. Neljakesti pidime minu autoga Petserisse sõitma. Kauksi Ülle ja Kalkuni Andreas olid juba jalgsi piiri ületamas. Selline oli Eesti-poolne esinduslik delegatsioon Petseri Seto Maja esimese näituse avamiseks. Tuju oli ülev ja rõõmus.
Sarve Õie, Kala Ingrit ja Tulluse Kaja
Kunichina Gora bussipeatuses Petseris
Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut imelik, et miks tabloo peale minu auto number sugugi ei ilmu, mis kutsuks ootealalt piirile. Üldse tilkus kuidagi kahtlaselt vähe autosi piiri suunas, ootajate mass parklas aga muudkui kasvas. Pärast meeleolukat paari tundi niiskes ja uduste akendega autos, kus Õie lemmik "Komeet" tekkiva näljatunde pisut vaigistada suutis, suundus Kaja ametnike käest infot nõutama. Tuli välja, et Eesti-Vene piiril olla mingi ummik. Ooteala töötaja, kes kontrollis viimast schlagbaumi, soostus meid siiski palumise peale piirile lubama.
Sõitsime ootealalt välja. Nüüd asusime juba piiritsoonis. Eesti poole peal ootas 8 autot, kell tiksus juba 12. tundi. Meile hakkas närv sisse tulema. 22 raami ootasid autos, et neid näitusesaali seinale riputataks. Meie oleme aga eesmärgist sama kaugel kui 2 tundi tagasi. Kaja järjekordse isikliku vestluse tulemusena piirivalvuritega sai selgeks, et isegi kui me piiriks oleva Piusa jõeni jõuame, siis üle selle meid eelisjärjekorras ikkagi ei lubataks. Vene poole peale minekut ootas üle 10 auto ja tempo oli olematu.
Sarve Õie ja Jacobsoni Külli bussis
Mis siis ikka - eesmärk pühitseb abinõu. Auto lubati piiritsooni parkida. Krapsid prouad haarasid raamid käevangu ja marss Piusa suunas algas. Kindad olid küll koledal kombel rippu kui kuivan'd särjed, aga Õie teatas, et see just ongi see kõige õigem kvaliteedikontroll ja mul tuli temaga nõustuda. Sportlasehing Ingrit võttis tempo üles ja nii me siis jalgsi piiri ületama suundusimegi.
Esimene Vene putka on köki-möki, seal jagatakse vaid blankette. Vaat teine, see on juba tõsisem ülevaatus. Täitsime kõik nõutud vormid ja jäime sõbralikult naeratades oma aega ootama. Jumal tänatud, et ei olnud vahetuse aeg. Mingit söögikorda ka ei paistnud olevat. Asi sujus, templid saime passidesse ja loa tolliputka juurde astuda samuti.
Kauksi Ülle ja Kala Ingrit joovad teed
"Što tam u vas?"
"A unas võstavka budjet, v Petchore."
"No što, kakaja võstavka?"
"A vot takaja!" (näitame raame)
"A gde kartinki?"
Hambad ristis surume alla kohutavat naeruhoogu, tehes tollitöötajale selgeks, et meil ei olegi täna pilte, vaid näitus on kinnastest. Selle peale uurib ta, kas me need ikka tagasi ka viime. Kui me lubame pühalikult need kohutavalt ebamäärased tooted ka tagasi Eestisse viia, siis viipab ta kergenduseks käega ja laseb meil üle piiri minna, ilma kogu seda väga keeruka kauba deklareerimist. Issake, ole tänatud! Me kõik ohkasime kergandatult.
Sarve Õie ja Kalkuni Andreas söövad küpsist
Kaja oli püüdnud juba Koidulast alates saada kedagi Petserist telefoni teel kätte, et paluda meile piiri peale autoga vastu tulla. Pärast selgus, et linna peal oli samal ajal mitmeid teisigi üritusi ja kedagi ei õnnestunud ära rääkida. Õnneks oli kohe-kohe liinibuss tulemas. Vahe võib teinekord kuni tunnini ulatuda. Jäime rõõmsalt peatusesse ootama, teades, et olime päästetud. Kui nüüd kippelt teeme, siis on näitus kella kolmeks üleval niikui naksti.
Vastuvõtt uhiuues Seto Majas oli lahke. Pererahvas ootas tee ja küpsistega, kinnaste jaoks olid vastselt seina keeratud kruvid ootamas. Kuna tragisid kätepaare oli meil kaasas mitmeid, siis näitus kerkis justkui võluväel. Ilus tuli! Pärast oli veel ametlik avamine rohkete sõnavõttude ja kiidulauludega, pildistamine ja tee joomine. Kõik läks väga hästi. Aitjumakest Hõrna Aarele, kes idee õhku viskas, Pihkva Eesti konsulile, kes meid tagasi piirile viskas, Helju Majakile mind tõlkimast ja suurimad tänud kõigile nimepidi mainitud peaosalistele ning mainimata jäänud episoodilistes rollides figureerinutele.
Setomaa ajalehe peatoimetaja Kauksi Ülle kõnelemas

Seto Käsitüü Kogo tegevjuht Kala Ingrit kõnelemas

Delegatsioon Eestist

Näituse autor Külli Jacobson
Petseri linna välissuhete osakonna juhataja Juliaga

Eesti delegatsioon täies koosseisus

Julged piiriületajad

Helju Tsopatalo ja teised kohalikud külalised
Päev Petseris jääb kauaks meelde!
Külli Jacobson

Friday, May 29, 2015

Sallivuse poolt

Kui gümnasistide käest küsida Eesti elu kohta, siis on liiga palju neid, kes soovivad kahjuks Eestist lahkuda. Kui hakata lähemalt uurima nende motiivide kohta, siis selgub, et neid härib eelkõige kohalik kaasinimeste suhtumine. See ei ole nende jaoks piisavalt sõbralik, tolerantne, toetav ja julgustav. Nad loodavad kõike seda leida mõnelt muult maalt. Miks mitte Rootsist või Soomes, Hollandist või Saksamaalt, rääkimata Uuest Maailmast ja Austraaliast.

Olen suur Eesti patrioot, aga pean ennast ka kosmopoliidiks. Peale aastaid välismaal elamist, soovisin edasi elada Eestis. Mul on siin palju rohkem positiivset kui negatiivset. Küll aga mõistan neid, kellel see nimekiri miinuste poole kaldu on.

Mu väga Eesti-meelne abikaasa Joshua on ammu kurtnud, et tema eesti keele õpe on nii aeglane ka tänu sellele, et eestlased tihti tema kohmaka kõnelemise peale muigavad, mõned lausa naeravad .... toetav ja julgustav ei ole see suhtumine kunagi olnud. Kummalisel kombel ka mitte nende poolt, kes ise ühtki võõrkeelt ladusalt ei räägi. Ma ei mõistagi täpselt, kas keegi on tõesti kunagi kuskil võõrkeelt kohe paugupealt perfektselt kõnelema hakanud ... või millest see naeruvääristamine.

Noored inimesed, kes üldjuhul on a priori edu- ja uuendusmeelsemad, ilmselt tajuvad ka seda sama üleoleku ja erinevate talumatuse õhkkonda kõikjal enda ümber Eestis viibides. Tunnen väga teravalt, et täiskasvanute kohustus on astuda esimene samm ja püüda seda paremuse suunas muuta.

Miks ma arvan, et immigrantide tulek Eestisse on hea mõte?
Esiteks, see oleks suurepäraseks võimaluseks kasvatada oma sallivust ja õppida hindama teisi kaugeid kultuure.
Teiseks, kohalikud elanikud saaksid sisserändajaid Eesti ellu lõimides tööd juurde. Saab olema palju uusi võimalusi kirjutada Euro-projekte, luua uusi abistajate ja õpetajate töökohti, edendada elu maakohtades ehitades ja arendades sisserändajate jaoks mõeldud esialgseid asumeid.
Kolmandaks, saaksime olla tänulikud oma kaasmaalaste eest, keda erinevate sõdade ajal ja nende vaheaegadel on teistes maailma riikides vastu võetud ja uuele elule aidatud. Saaksime teha nii öelda vastuteene.

Paljudes meie meelest edukates Euroopa riikides on sisserändajatega probleeme. Meile kaugelt vaadates tundub, et nad on lausa pidevas mures ja probleemide sasipuntras. Olen päris kindel, et see on suures osas ka meiepoolne "soovmõtlemine" ja heaks põhjenduseks endale, miks meil ei oleks vaja kedagi aidata.

Aga olgem lõpuni ausad ... kõik need artikli alguses loetletud riigid on ikkagi majanduslikult ja sotsiaalselt paremini hakkama saanud kui Eesti praegusel hetkel. Vaatamata Rootsis toimuvale "jubedale pagulaste ujutusele" (vihjan siin teatavale klassipildile, mis FB levib, kus on vaid tüüpilise rootslase välimusega  õpetaja ja 1  tüdruk) on see siiski tore ja turvaline riik, kus paljud eestlased elada tahaksid ja paljud seda juba teevadki. Erinevates riikides on kogu aeg mingeid probleeme ja rahulolematuid. Elu läheb edasi ja olen päris kindel, et mida sallivam ise olla, seda õnnelikum on Su elu.

Väga rõõmsa meelega toetan koos lastega Põlvamaa Koolijuhtide Ühenduse algatust Kulikovka regiooni koolide toetuseks Ukrainas (vt ka http://www.polvamaa.ee/haridus/-/asset_publisher/ccmqLakt3F9v/content/polvamaal-asutakse-ukraina-sopruspiirkonna-heaks-toetusi-koguma ). Ka meist kaugel olevate inimeste abistamine teeb ennast hingelt suuremaks. Soovin seda eeskuju kaudu oma isiklikele ja koolilastele õpetada.

Külli Jacobson