Kagu Kudujad - meistrid peenes näputöös: 2020

"Päästame Eesti metsad!" kõlab loosung viimasel ajal aina tihemini ja üha rohkem inimesi tunneb, et loodus tõepoolest vajab meie abi, et metsade ja rabade hävitustöö ei jätkuks samasuguse hooga nagu viimastel aastatel ja varemgi.

Maidumäe hiies Räpina
Aianduskooli pargis

Kelle küüsist on vaja Eesti metsi päästa, tekib õigustatud küsimus. Kui pisut selle üle juurelda, siis jõuab kiiresti arusaamani, et need on inimesed ise, kes on endale suurimaks ohuks. Kui inimene lõpetaks igasuguse tegevuse ja läbikäimise loodusega, siis pikema või lühema aja pärast taastub mets oma täies võimsuses, erinevad ohustatud taime-, looma- ja seeneliigid saavad jõudu juurde ja nende populatsioon võtab taas optimaalse mõõtme. Rabadel läheb kauem, aga kosuvad nemadki. Isegi Tšerbobõli tuumajaama ümbruses on kasvama hakanud võsa, läbi betooni ja vaatamata kiirituse kõrgele tasemele. Loodus saab hakkama, loodus ei vaja inimest.

Linte Luhamäel hiiepuule
ande sidumas

Kui inimene tajub, et ta suudab elada siin planeedil Maa ainult siis, kui ta käitub ja toimib kui osake loodusest, on lootust, et teised osad suurest ja täiuslikust ökosüsteemist aitavad inimesel siin edasi elada.
Murest nende inimeste tegevuse ja selle laastava mõju üle, kes käituvad kui looduse kroon ja kuningas, kes arvavad, et ei vaja looduse armuande, vaid võivad neid piiramatus koguses lihtsalt võtta, ja terve elukeskkonna kaitseks on koondunud seltkond inimesi Räpina vallas.
Meie seltsi tuumiku moodustavad Eesti Looduskaitse Seltsi Räpina osakonna mõned liikmed, aga paljud on juurde tulnud ja märtsi alguses otsustasime moodustada oma mittetulundusühingu, mis sai nimeks MTÜ Tänu Loodusele. Nimevalik oli meie jaoks väga oluline ja õige leidmine võttis tükk aega. Me teame, et me soovime säilitada looduslikku mitmekesisust, liigirikkust ja puhast ning inimväärikat elukeskkonda ning seda paremaks muuta. Sellegipoolest tajusime, et ei soovi rõhutada mitte niivõrd oma tegevust ja päästmist vajavat halba olukorda, vaid olla tänulikud loodusele meie ümber ja selle andidele ning kaitsele, mis saadab meid iga päev ja annab meile jõudu ning vastupidavust.

Ahto Kaasik, Põlise Pere
reisijuht Räpina allikal,
esimene kohalik "apteek"

Jõudu on Eesti inimesele andnud tema esiisade maal ajast-aega elades ka pühad paigad looduses: hiied, põlispuud ja allikad, rändrahnud ning muud märgilised kohad. MTÜ Põline Pere korraldas 7. märtsil Räpina Kihelkonna pühapaikadesse hiieretke, kus osales suur bussitäis inimesi. Retk algas Sillapää lossi pargis, mis on kahjuks juba sajandeid tagasi ehitatud üsna ebaõnnestunud kohale. Seetõttu on arusaadav, miks mõisa ehitus kestis kõvasti üle poole sajandi kokku 4 mõisniku ajal. Sellel kaunil Võhandu pühajõe poolsaarel, Maidumäel on olnud ja on siiani põlisrahva püha hiis. Hiis on kõige vanem looduskaitseala; ammustel aegadel olid nende ümber tarad, et kaitsta neid ka koduloomade eest, sinna ei ehitatud midagi. Need olid puutumata looduse alad, sinna mindi harduses ja tänulikkuses, palvete ja andidega.
Üle 40 inimese, kelle seas oli paljusid meie MTÜ Tänu Loodusele liikmeid, võtsid õlg õla kõrvale ringi viieharulise väelise pärna all ja edastasid oma soove tolle päeva ja tuleviku kohta. Nii algas võimas rännak, mis viis meid Räpina terviseallikale, Linte Luhamäele ja Maarjamäele, Nahal Kõrveotsa hiiekünnapuu juurde. Peale lõunasööki peatusime Rahumäe ristimetsas, uudistasime Uku koobast ja Kalmatu müüri Võhandu pühajõe ääres. Lõpumõtiskluse tegime Võukülas Rehemetsa kivi juures. Bussiga sõitsime mööda Toolama ristimetsast, aga sealne hiljutine lageraie ja enamuse ristimetsa hävitamine ei väärinud meie peatust, laastamistööd ajasid lihtsalt südame pahaks.

Linte Maarjamäe iidne hiiepärn

Pühapaikades tervitasime ja kummardasime metsale, nii mõneski kohas laulsime regilaulu. Ahto Kaasik rääkis paigaga seotud lugusid ning Liisa Kaasik pakkus meile ja jättis anniks ka hiiele maitsvat tatraleiba.
Armas lugeja, kas tunned, et soovid samuti kaasa lüüa järgmistes tegevustes:
- avalikkuse teavitamine elurikkust ohustavatest otsustest ja tegudest;
- avalikkuse huvi äratamine keskkonnaalaste teemade vastu, tuues esile keskkonnahoidlikku, jätkusuutlikku ja kodanikuaktiivsust väärtustavat eluviisi;
- osalemine kohalikul tasandil Eesti looduskeskkonna, selle probleemkohtade ja vastavate otsustusprotsesside jälgimises;
- teha koostööd kohaliku omavalitsuse ja teiste ametkondade ning organisatsioonidega, et viia ühiskonna iga liikmeni arusaam loodushoiust kui säästva arengu vältimatust eeldusest.

Rahumäe ristimetsas

Kui need punktid sind kõnetavad, siis võta meiega ühendust minu kaudu: kulli.jacobson@gmail.com või 5034386

Külli Kõppo-Jacobson
MTÜ Tänu Loodusele juhatuse liige
Eesti Looduskaitse Seltsi liige

Rootsi õppe- ja tööreisi plaani hakkasime pidama juba kolm aastat tagasi. Siis oli see üsna ebamäärane osa suurest tootearenduse projektist, mille raames käis EKA õppejõud ja Eesti disainiema Merike Rehepapp meid kahe aasta jooksul korduvalt koolitamas. Eelmisel aastal hakkas vormuma juba täpsem ettekujutus, kuis me oma uute toodetega Rootsi Kuningriigi pealinna lummame. Reis ise kujunes aga tõepoolest vägevaks lõppakordiks meie pikale koolitusprogrammile.

Võimas Seto Võro käsitöö ühislett

Paar päeva oli lahkumiseni jäänud, kõik oli säetud, osalejad pakkisid kohvreid. Järsku potsatas mu ekirjakasti teavitus Tallinkilt, et meie teisipäevane laev sel päeval ei väljugi. Püha müristus, mis me siis nüüd teeme! Pakutud päev hiljem ei saanud kuidagi minna, programm oli tihe ja kõigiga kokkulepped sõlmitud. Pakuti väljumist Riiast.

Reisiseltskond oli suurem veel. Lisaks
tekstis mainituile olid veel
Pille Kruustik, Galina Liivago,
Kairi Orav, Annika Kivit
ja Sirje Pakler.

Üsna kerge vaevaga sain bussile korje nimekirja ümberpöörata, Meremäe inimestel vedas. Kahjuks pidid Tartu ja Põlva rahvas end kuidagi Räpinasse saama. Asi sujus ilma suuremate viperusteta ning isegi Riia linna teederemont ei takistanud meid enam. Jõudsime kenasti laeva ja pidusöök võis alata.

Kolmapäeva hommikul tervitas Stockholm meid päikesepaiste ja sooja kevadise ilmaga. Sära ja värvikirevust tuli peatselt rohkelt juurde, sest esimese huviväärsusena ootas meid Kristina Viira "Svenskt Tenni" firmapoes, et kõnelda meile selle saamisloost ning anda ajaloolist vürtsi juurde kuulsale kallile poele.

Kristina Viira jutustamas
Svenskt Tenn'i ajaloost

Kogu firma kuulub nüüd hoopis ühele MTÜle, mis annetab terve kasumi kuninglikule filmi- ja kunstiakadeemiale. Ettevõtte asutaja Estrid Ericson ja hilisem peakunstnik Josef Frank tegid moodsa Rootsi sisekujunduse maailmakuulsaks. Võluvad kirevad tekstiilid, lihtsa joonega nipsasjad, kerge mööbel ja väga hubane interjöör on mõned märksõnad nende stiilist.

Läbi kesklinna ja vanalinna sõitsime edasi lõunapoole ning külastasime käsitöökauplust "Konsthantverkarna" ning seal piirkonnas asuvaid teisi galeriisid, kunstipoode ja -salonge ning maandusime lõpuks väikses bistroos, kus saime maitsta erinevaid türgipäraseid ampse. Meie hotell asus meeldivalt messikeskuse läheduses. Värskelt pidurõivis võtsime suuna Stockholmi Eesti Maja poole, kus toimus kohtumisõhtu Eesti Käsitööseltsi TRIINU rahvaga.

Stockholmi Eesti Majas piduõhtul

Nädal tagasi olid nad just samas kohas avanud oma ülevaatenäituse, millega saime samuti tutvust teha. Ühine kirg käsitöö vastu sulatas hetkega jää ning kogu õhtu möödus kui vanade sõprade seas. Õhtustasime meeldivalt lobisedes ning oma tegemisi teineteisele tutvustades. Vabarna Maret ütles eest ja Kogo Kogo Koorikõne leelotas takka, Kala Ingrit rääkis sündmustest Setomaal ja kutsus külla oma silmaga kaema. Karin Otsus ja Ulve Kangro rääkisid Räpina tekstiiliõppest ja Liis Kogerman Setomaa Muuseumitest andis huvilistele proovida virtuaalprille, millega sai koheselt Setomaa peal tuuri ära teha.

Carl Millese skulptuur

Neljapäeval oli taas päikseline päev. Meil oli hommikul kavas minna Millesgardenisse. See on kunstnikepaari Carl ja Olga Millese loodud vägev astanguline ansambel skulptuuride aiast ja elumajadest, ateljeedest ning kunstikogudest. Kuigi puud olid raagus, siis päike tekitas seal aias ometi vaimustava varjude mängu. Kõrgetel postamentidel seisvad kujud olid sinitaeva tasustal otsekui õhus. Iga pisiasi oli paigas ja nauditav.

Pealelõunal läksime messikeskusesse oma boksi valmis sättima. Kodustes oludes oli meil oma boksikene juba mitmeid kordi kokku pandud, igaühe müügipind täpselt välja mõõdetud ja paika asetatud. 8-meetrise tagaseina olime otsustanud jätta toodetest puutumata, et eriliselt mõjusalt tuleks välja meie kodukoha päikseline männimets.

Millesgardeni vaade

Kõrvalputka kreeklaste jutu järgi läks meil ülesehitustöö siuh-säuh väga kiirelt ja jõudsalt. Nii ta tõepoolest oligi, meeskonnatöö oli ülimal tasemel ning igaüks leidis just õige koha, kus panustada. Tegelikult kulus ikkagi pea 2 tundi, aga 16-ruutmeetrise boksi jaoks pole see teab kui palju.

Terve nädalavahetuse reedest pühapäevani veetsime messil. Külastajaid käis palju: reedel ja laupäeval üle nelja tuhande inimese, pühapäeval veidi vähem, kokku kõvasti üle 11 tuhande kliendi. Samal ajal toimus kõrvalhallis antiigimess, tagauste kaudu käis meie rahvas seal korduvalt ja põhjalikult uudistamas. Õmblus- ja käsitöömess (Sy & Hantverk Festivalen www.syfestivalen.se) kutsus kokku eelkõige isetegijad. Külastajad saabusid stiilselt riietatuna, seljas omatehtud kampsik või kleidikene, sobivad ehted ja muud aksessuaarid. Meie hõbedasepp Riitsaare Evar juhtis tähelepanu sellele, kuidas mees-naine või ema-tütar olid ka omavahel kenasti kooskõlaliselt riietunud.

Messiboksi püstitamine koostöös

Meie väljapanek äratas palju tähelepanu. Andresoni Sigre niplas, Karin tegi süstikpitsi. Kauksi Üllel olid pakutrükis rätid, siidid ning kaardid, Heivi Kurg oli välja pannud Saori telgedel kootud kotid. Ulvelt olid värvilise Seto pitsiga kaunistatud ehted ning rõivad. Marget Rüütli Tegram Disain karbid ja albumid tõmbasid tähelepanu ning Kagu Kudujad pakkusid kirikindaid igale maitsele. Teised müüjad pakkusid eelkõige kangaid, lõnga, paelu ja tarvikuid, sest just materjale ning tööjuhendeid inimesed otsima tulidki.

Armsad külastajad,
TRIINU liige Maarjaga

Hämmastavalt palju inimesi tegeleb käsitööga ja messil pakutud töötoad olid pidevalt rahvast täis ja tegevuses. Meil õnnestus rääkida Setomaast paljude külastajatega ja tahe tulla meile uudistama oli suur. Kui Evar pilli välja võttis või Ülle, Maret leelot eest ütles, kohe oli rahvamass me laudade ees ja telefonid lindistasid. Selline ehe reklaam levib kulutulena ja kaugele.

Käsitöölistega on mõnus reisida. Ei ole olemas mõttetult passitud aega, isegi kui buss peaks katski minema. On vaid võimalus teha käsitööd, õppida naabrilt uut tehnikat või nippi.
Energiat jagus igasse päeva ja sellele aitas kindlasti kaasa see, et kõigil oli võimalus koos meistersportlasega hommikut alustada tehes üle tee metsa all ja aedlinnas 5K kiirkõndi.

Tõeline käsitööline
Kauksi Ülle
haarab härjal sarvest

Minu eriline tänu läheb TRIINU liikmetele, kes moodustavad Eesti Rahvakunsti ja Huviringi Rootsis. Mul oli suuri raskusi leida Internetist Stockholmis baseeruvaid kohalikke käsitöölisi ja hädas olles pöördusin TRIINU liikme Kristina Viira poole, keda tundsin juba eelnevatest käsitööreisidest. Tema kutsus mind nende fb gruppi ja sealt sain nii palju nõu ja abi ja häid vihjeid, et täita kogu programm mõtteka sisu ja söögiajad heade restoranidega.
Aitjuma, Piret Kaaman-Lepisk ja Triinu Andreassen ja Eija-Liisa Koolmeister ja Kristina Viira!
Olge terved!

Sama pundiga oli meil 2019. a ka Muhu ja Saaremaa käsitööreis, millest saab lugeda siit: http://kagukudujad.blogspot.com/2019/03/puhusid-innustavad-laanetuuled.html