Friday, July 15, 2016

Kudumisvõistlus Setomaa külade käsitööpäeval Velnas

Kui täiesti aus olla, siis neljapäeval, 14. juulil 2016 toimunud käsitööpäev oli Setomaa 1. külade käsitööpäev. Kogu see vahva ettvõtmine oli juba algselt mõeldud traditsioonina, mis ringleks mööda Setomaa erinevaid külasid ja kaasaks kogukondade käsitöömeistreid. Mustrit või algoritmi, mille järgi järgmine küla välja valida, veel ei ole, aga häid mõtteid jagub. Varsti saame teada ...

Minu järgmiste kinnaste materjal, mis
Otsa Sirje on seentega värvinud

Seniks aga lubage mul pisut tutvustada võistlust, mida mind paluti appi korraldama. Kagu Kudujad on Seto Käsitöö Kogo liige ja korraldajate poolt oli igati mõistetav selline valik.

Erinevaid töötube oli palutud korraldama põhiliselt Velna küla "raskekahurvägi". Nimelt elab selles väikses külas ka eelmise aasta Seto Kuningriigi käsitöömeister Linnuse Marje, kes juhendas taimevaiba kudumist. Samuti on Kuremäe Anni tugev sukakuduja, külavanem Valve kangakuduja (ja vihavalmistamise õpitoa eestvedaja) ning pärit on sealt veel terve trobikond Setomaal kuulsaid käsitöölisi, leeloema Vabarna Maretiga eesotsas.

Auseri Taimi juhendas lastele mõeldud paelapunumist, Vabarna Maret lillevaiba sidumist ja
Lillevaiba õpitoas
märgviltimist, Otsa Sirje "nõiaköögis" podisesid taime- ja seeneleotised ning lõng võttis uskumatuid kauneid toone, KOSTIPÄIVA emandad aitasid lõunat valmistada.

Peale maitsvat kalasuppi oligi aega 5-vardaga kudumises mõõtu võtta. Meil oli koos Kogo tegevjuhi Kala Ingritiga valmis mõeldud hulk tegevusi, et kudujad/võistlejad viia ühe tavalise Seto naise igapäevaelu päevatoimetuste keskele.

Juhend nägi ise välja selline: 
"Varrastel kudumine on ajast aega olnud Seto naise igapäevaseks tegevuseks. See pidi mahtuma argitoimetuste vahele. Tule, osale ja pane ennast proovile, kas saad hakkama peene lõngaga kudumise ja kõige muu igapäevase talitamisega ... SAMAL AJAL! 
Kui võistlus algab, siis ... 
1. Loo valge lõngaga üles igale varadale 12 silmust, seega kokku 48 silmust. Koo valge lõngaga ka esimene rida.
Lapsel on vaja juuksed kooliks korda seada. 
Punu „pats“ lõpuni ja kinnita sõlmega.
2. Koo punase lõngaga kaks rida.
Perele on vaja lõunaks süüa teha. Koori üks kartul.
3. Koo valge lõngaga kaks rida.
Tuba on vaja õhtuks korda sättida. Too kaevult kruusitäis vett.
4. Koo punase lõngaga kaks rida.
Mine korja seitset erinevat taime ja pane kruusi tuba ehtima.
5. Koo valge lõngaga kaks rida.
Last on vaja aidata õppetükkide tegemisel. Lahenda ülesanne.
6. Koo punase lõngaga kaks rida.
Pane vardad kotti, oled hakkama saanud. Tubli!
Vahetegevused, mis koduseid toimetusi markeerisid

Nagu näete, siis toimus osalejate totaalne jooksutamine. Kõik punumised, vee toomised ja koorimised jm toimusid kaugemal laual, "kaev" oli lausa metsa veeres. Kooti kenasti reas ja see andis pealtvaatajatele hea võimaluse kogu tegevust lähedalt jälgida. 

Osalejaid oli 7, kellest üks liitus võistlusega küll ca 15 minutit hiljem, aga kuna taskus tubli diplom Viljandi Kultuuriakadeemiast, siis vahe esimestega kahanes silmnähtavalt. Väga tubi, Andersoni Sigre!

Silmuste loomise rasked hetked
Jane, Taimi, Maret ja Pille lahendavad õppetükke
Taimi ja Sigre võistlushoos
Pille, Jane, Taimi ja Maret patsi punumas
Sigre ja Siiri koorivad kartulit, taamal korjab Maret seitset sorti lilli
Võit on magus!
Võistluse võtja pidi kõik ettenähtud ülesanded kõige kiiremini ära lahendama. Samas pidi ka kude olema kaunis ning korrektne. Sellega sai esimesena hakkama Seto Kuningriigi ülembsootsa Vabarna Jane ning Kagu Kudujate kaunis käpikupaar jääb talle seda põnevust täis mõõduvõtmist meenutama. Aitjuma kõigile osalejatele!



Wednesday, May 4, 2016

Läti kudumislaager "Kindad Kurzeme maakonnast"

Läti kindakunst on maailmakuulus. Seda teab iga kudumishuviline, keda huvitavad ammuste aegade mustrid ja tehnikad. Kindakudumine on olnud Lätis au see juba pikki sajandeid ja ka tänapäeval leidub fanaatikuid, kes ülipeent ja värvilist kindakunsti valdavad ning populariseerivad.
Üheks selliseks võtmeisikuks on Linda Rubena, kes on Läti Rahvuskultuuri Keskuse (Latvijas Nacionalais kulturas centrs) rahvarõiva koorinaator. 
Baiba Pilane, Ira Valtere, Linda Rubene, Külli Jacobson and Ziedite Muze
Linda koos oma türte Darta Anna Rubenaga olidki need, kes Läti kudumislaagri oragniseerisid ja külalised kokku kutsusid. Laager toimus Strazde mõisas 29. aprillist 1. maini 2016. aastal.
Ja nüüd kõigest lähemalt ...

Neljapäev, 28. aprill

Kuna sõit laagrisse oli planeeritud reede hommikuks, siis otsustasin juba eelmisel õhtul Riiga ööbima minna. Tülikas oleks olnud nii vara kodust lahkuda: Riiga on meilt ca 280 km ja kuigi tee on sirge, vana Pihkva-Riia kivitee ikkagi, kulub vähemalt 3,5 tundi kohale jõudmiseks. Säästumajutuse nimega Elizabeth's Youth Hostel leidsin kerge vaevaga Riia raudteejaama lähistelt täiesti südalinnast http://www.youthhostel.lv/ www.booking.com kaudu. 

Minu tuba hostelis
Hostel sobis mulle ka seetõttu, et Satekles iela on 50 meetri kaugusel ja buss ootas hommikul just seal. Olin mõttes valmis ka tuba kellegagi jagama, aga tuli välja, et 15 euroga sai omaette toa. Otsustasin siis pisut priisata (7 eurot oleks olnud vaid voodi eest) ja reserveerisingi selle.  Ülemisel pildil on mu öömaja, hm ... paremal ääres pisut tumedamalt :)


Reede, 29. aprill 
Riia on üliilus. Pisut kahju oli, et sinna kauemaks ei saanud jääda. Aga nüüd on vähemalt teada, et peab varsti tagasi tulema.
Hommikul kohtusime osade laagrikaaslastega. Mõned neist olid juba paar päeva Riias veetnud ja kokku saanud. Hollandi 7-liikmeline naiskond tiirutas kuskil Lääne-Lätis ja nemad saabusid Strazdesse iseseisvalt.
Strazde mõis
Kohalikud Talsi piirkonna käsitöölised läksid samuti ise kohale. Seega oli meid bussis vaid kümmekond: Connie ja Lizzy Saksamaalt, Mary ja Pat USAst, Aida Leedust, Linda, Baiba, Ziedite ja Darta Lätist ning mina.

Mary ja Pat minu "kaasavara" inspekteerimas
Bussireis Strazde mõisa kestis umbes poolteist tundi. Hoone oli osaliselt renoveeritud: meie auks oli kolmanda korruse majutuse osa tualetruumid ning dušš värskelt remonditud. Keldrikorrusel oli köök ja söögisaal. 
Teisel korrusel oli kõik uus ja uhke: seal oli suur saal ning kontorid kohalikule omavalitsusele ning külateatrile. 
Panime oma asjad tubadesse ja sirutasime jalgu.
Koolituspäev algas loenguga, kus tekstiilikunstnik Baiba Vaivare
Lektor Baiba Vaivare
tutvustas Läti kinda ajalugu ja näiteid rahvusmuuseumi kogudest. Seda illustreeris ka kindanäitus, mida igaüks võis imetleda ja katsuda. 
Rucava ranne - proovilapp
Lõunasöök oli kolmekäiguline ja äärmiselt maitsev. Meid teenindas kohalik catering ja iga lõuna koosnes supist, praest koos väga rikkaliku ja maitseka salatiga ning magustoidust. 
Peale lõunat algas kauaoodatud praktiline õppetund, kus igaüks sai vardad, valida meeldivad toonid läti lõnga ja juhendi. Algas Rucava piirkonna kindarandme õpituba, mida juhendas Riia kuduja Baiba Pilane. 
juhendaja Baiba Pilane
See oli ainuke kord kui ma proovilapi tegin. Ülejäänud õpitubades alustasin korralikult päris kinnast, et see siis hiljem kodus Läti kudumislaagri auks lõpetada.
Rucava randmeääred
Sääraseid Rucava randmeid nägime hiljem näitustel ja muuseumis päris mitmeid. Tundub, et see on siinse piirkonna jaoks väga isloomulik ja ka palju kasutatud serv randmele. See on igati mõistetav, sest tulemus on peen ja kaunis. Erinevate värvidega mängides oli saavutatud väga lummavaid kunsiteoseid.

Strazde käsitöökojas
Enne õhtusööki külastasime mõisa abihoones kohalikku käsitööstuudiot, kus oli näitusesaal ja mitu ruumi kangastelgede jaoks. Väljapandud oli palju huvitavaid kangaid ning muud nipet-näpet kohalikelt käsitöölistelt.
Peale õhtusööki algas pidu, kus mängis kohalik pillimees, õpetati kohalikke tantse ning esines ka külateater.

Laupäev, 30. aprill 
Hommikusöök serveeriti taas mõisas. Küll on mõnus, kui ei pea vahest ise süüa tegema. Heas seltskonnas venib söögiaeg pikaks, külluslikuks ja lõbusaks.
Siiski oli vaja ennast sellest mõnust lahti rebida, trepist üles ronida ja taas vardad haarata (mis oli otse loomulikult samuti ülimõnus). Ees ootas tegus päev täis kudumist ja uusi kogemusi.
Laupäev homikupoolikusse mahtus lausa kahe lektori koolitused. Kõigepealt näitas Ilma Rubene Kursa käsitööstuudiost Rucava piirkonna erinevaid kindaid.
Seejärel õpetas Zinta Varpina Druvas kunstnikeühendusest huvitavat randme lahendust, kus ranne kootakse valmis teistpidi, ühendatakse ringiks ja seejärel korjatakse äärelt silmused, et kinnast jätkata. Minu töö tulemus on näha juuresoleval pildil.
Peale lõunat oli kavas sõit piirkonna suuremasse linna Talsi. Kuulu järgi elavat seal ca 8-10 tuhat inimest.
Taamal Talsi linn ja järv
Linnake asub järvede vahel seitsmel nõlval.
Linnaga tutvumine algas muuseumist, kus sai imetleda maalinäitust. Kirsiks tordil oli aga loomulikult sealsete kindafondidega tutvumine. Sõbralik muuseumijuhataja lasi kõigil nii lähedalt uurida kui just soov oli, pildistada ja imetleda. Suur tänu!
Talsi muuseumis koos selle juhatajaga
Peale jalutuskäiku ümber ühe järve suundusime kohalikku keraamikakotta.
Kui kingitused ostetud jätkasime matka kultuurikeskusesse, kus toimus parajasti rahvatantsufestival. Avatud oli rohkelt erinevaid näitusi nii varrastel kui telgedel kootud esemeist.
Laupäeva õhtul pidasime pisut omakeskis pidu, tutvusime veelgi lähemalt igaühe hingeeluga, naersime ja kuulasime jutte. Küll oli tore!

Pühapäev, 1. mai
Võiks ju öelda, et kõik oli samamoodi kui eilegi, aga ei. Õhus oli juba tunda viimase päeva lahkumise nukrust ja samm seati kuidagi rahulikum. Mõni pakkis juba hommikul kohvreid, mõni tegi veel täpsustavaid märkmeid. Mõni ostis kaaslase tooteid.
Elsbeth Reits Madalmaadest
oma uute sõrmikutega
Minu "Siberi lilled" raamat osutus populaarseks, hea, et mitu eksemplari kaas võtsin. Samuti leidsid uue omaniku kaks paari sõrmikuid. Aitjumakest, Elsbeth Reits.
Ira kingitusi jagamas - emale ja tütrele
Sellegi poolest oli meil hommikul veel üks koolitus. Jolanta Medina, Kuldiga muuseumi teadusosakonna juhataja näitas Kuldiga piirkonna töökindaid (versus kirikukindad). Need olid paksemad ja lihtsamate mustritega, põhifunktsiooniks oli hoida sooja. Tema juhendamise järgi kudusime huvitava kahevärvilise sooniku põhimõtel randme, milles pahempidised silmused kaldusid. Väga lihtne muster, aga tulemus sai efektne. Ka nendest koon valmis terved sõrmikud, nii et varuge palun pisut kannatust.
Ja siis oligi lõpp sel vahval lool. Jagati tunnistusi ja kingitusi, öeldi häid sõnu teele kaasa ja lubati aasta pärast uuesti kohtuda. Väga loodan ja ootan!
Carla Meijsen ja Madalmaade naiskond
kinkis Lindale kullatud vardad
Suur tänu korraldajatele ja toakaaslastele, juhendajatele ja kaaskursuslastele. See pikk nädalalõpp Strazdes annab inspiratsiooni pikaks ajaks.

Külli Jacobson

Mary Germain kinkis mulle oma koostatud
Läti kindarandmete ülevaate/juhendi


Talsi kangakuduja Mudite Silinas

Huvitavat kudumistehnikat uurimas

Thursday, December 17, 2015

Piusa dessant

ehk "Kuidas kindanäitus Eesti-Vene piiri ületas ja õnnelikult pärale jõudis"
Soome-Ugri pealinna TSIRK

Petseris, Setomaa pealinnas on valmis saanud biznes inkubator. Maja on siin pool piiri tuntud ka kui Petseri Seto Maja: kenasti remonditud ja külalistele ning seltsitegevuseks avatud. Siberis Krasnojarski krai Haida külas elava Ossipova Manni mustrivihikust pärit motiivide järgi kootud lillelised kirikindad, "Siberi lilled", olid raamidesse kenasti valmis sätitud ja ootasid minu auto pagasiruumis. Kell 15 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi kell 14) pidi toimuma pidulik näituse avamine. Oli laupäev, 12. detsember 2015.
Kala Ingrit, Sarve Õie ja Tulluse Kaja Eesti poole peal
Kõik oli aegsasti kokku lepitud, ettenägematute viperuste tarvis piiril pool tundi ajavarugi jäetud. Piiriületamise sujuvamaks muutmise lootuses broneerisin autole piiriületusaja. Koidula piiripunktis toimub selline "vahva" legaalne väljapressimine: vajad sa mingit teenust või ei vaja, kõigilt kassseritakse 6,50 eurot ja palutakse "lahkelt" ootealast läbi sõita. Justkui Sul oleks ka mingi muu võimalus.
Sarve Õie, kombekalt Seto rõivis, ja Tulluse Kaja ootasid meid Koidulas. Mina ja Kala Ingrit tulime koos Värska poolt. Neljakesti pidime minu autoga Petserisse sõitma. Kauksi Ülle ja Kalkuni Andreas olid juba jalgsi piiri ületamas. Selline oli Eesti-poolne esinduslik delegatsioon Petseri Seto Maja esimese näituse avamiseks. Tuju oli ülev ja rõõmus.
Sarve Õie, Kala Ingrit ja Tulluse Kaja
Kunichina Gora bussipeatuses Petseris
Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut imelik, et miks tabloo peale minu auto number sugugi ei ilmu, mis kutsuks ootealalt piirile. Üldse tilkus kuidagi kahtlaselt vähe autosi piiri suunas, ootajate mass parklas aga muudkui kasvas. Pärast meeleolukat paari tundi niiskes ja uduste akendega autos, kus Õie lemmik "Komeet" tekkiva näljatunde pisut vaigistada suutis, suundus Kaja ametnike käest infot nõutama. Tuli välja, et Eesti-Vene piiril olla mingi ummik. Ooteala töötaja, kes kontrollis viimast schlagbaumi, soostus meid siiski palumise peale piirile lubama.
Sõitsime ootealalt välja. Nüüd asusime juba piiritsoonis. Eesti poole peal ootas 8 autot, kell tiksus juba 12. tundi. Meile hakkas närv sisse tulema. 22 raami ootasid autos, et neid näitusesaali seinale riputataks. Meie oleme aga eesmärgist sama kaugel kui 2 tundi tagasi. Kaja järjekordse isikliku vestluse tulemusena piirivalvuritega sai selgeks, et isegi kui me piiriks oleva Piusa jõeni jõuame, siis üle selle meid eelisjärjekorras ikkagi ei lubataks. Vene poole peale minekut ootas üle 10 auto ja tempo oli olematu.
Sarve Õie ja Jacobsoni Külli bussis
Mis siis ikka - eesmärk pühitseb abinõu. Auto lubati piiritsooni parkida. Krapsid prouad haarasid raamid käevangu ja marss Piusa suunas algas. Kindad olid küll koledal kombel rippu kui kuivan'd särjed, aga Õie teatas, et see just ongi see kõige õigem kvaliteedikontroll ja mul tuli temaga nõustuda. Sportlasehing Ingrit võttis tempo üles ja nii me siis jalgsi piiri ületama suundusimegi.
Esimene Vene putka on köki-möki, seal jagatakse vaid blankette. Vaat teine, see on juba tõsisem ülevaatus. Täitsime kõik nõutud vormid ja jäime sõbralikult naeratades oma aega ootama. Jumal tänatud, et ei olnud vahetuse aeg. Mingit söögikorda ka ei paistnud olevat. Asi sujus, templid saime passidesse ja loa tolliputka juurde astuda samuti.
Kauksi Ülle ja Kala Ingrit joovad teed
"Što tam u vas?"
"A unas võstavka budjet, v Petchore."
"No što, kakaja võstavka?"
"A vot takaja!" (näitame raame)
"A gde kartinki?"
Hambad ristis surume alla kohutavat naeruhoogu, tehes tollitöötajale selgeks, et meil ei olegi täna pilte, vaid näitus on kinnastest. Selle peale uurib ta, kas me need ikka tagasi ka viime. Kui me lubame pühalikult need kohutavalt ebamäärased tooted ka tagasi Eestisse viia, siis viipab ta kergenduseks käega ja laseb meil üle piiri minna, ilma kogu seda väga keeruka kauba deklareerimist. Issake, ole tänatud! Me kõik ohkasime kergandatult.
Sarve Õie ja Kalkuni Andreas söövad küpsist
Kaja oli püüdnud juba Koidulast alates saada kedagi Petserist telefoni teel kätte, et paluda meile piiri peale autoga vastu tulla. Pärast selgus, et linna peal oli samal ajal mitmeid teisigi üritusi ja kedagi ei õnnestunud ära rääkida. Õnneks oli kohe-kohe liinibuss tulemas. Vahe võib teinekord kuni tunnini ulatuda. Jäime rõõmsalt peatusesse ootama, teades, et olime päästetud. Kui nüüd kippelt teeme, siis on näitus kella kolmeks üleval niikui naksti.
Vastuvõtt uhiuues Seto Majas oli lahke. Pererahvas ootas tee ja küpsistega, kinnaste jaoks olid vastselt seina keeratud kruvid ootamas. Kuna tragisid kätepaare oli meil kaasas mitmeid, siis näitus kerkis justkui võluväel. Ilus tuli! Pärast oli veel ametlik avamine rohkete sõnavõttude ja kiidulauludega, pildistamine ja tee joomine. Kõik läks väga hästi. Aitjumakest Hõrna Aarele, kes idee õhku viskas, Pihkva Eesti konsulile, kes meid tagasi piirile viskas, Helju Majakile mind tõlkimast ja suurimad tänud kõigile nimepidi mainitud peaosalistele ning mainimata jäänud episoodilistes rollides figureerinutele.
Setomaa ajalehe peatoimetaja Kauksi Ülle kõnelemas

Seto Käsitüü Kogo tegevjuht Kala Ingrit kõnelemas

Delegatsioon Eestist

Näituse autor Külli Jacobson
Petseri linna välissuhete osakonna juhataja Juliaga

Eesti delegatsioon täies koosseisus

Julged piiriületajad

Helju Tsopatalo ja teised kohalikud külalised
Päev Petseris jääb kauaks meelde!
Külli Jacobson

Friday, May 29, 2015

Sallivuse poolt

Kui gümnasistide käest küsida Eesti elu kohta, siis on liiga palju neid, kes soovivad kahjuks Eestist lahkuda. Kui hakata lähemalt uurima nende motiivide kohta, siis selgub, et neid härib eelkõige kohalik kaasinimeste suhtumine. See ei ole nende jaoks piisavalt sõbralik, tolerantne, toetav ja julgustav. Nad loodavad kõike seda leida mõnelt muult maalt. Miks mitte Rootsist või Soomes, Hollandist või Saksamaalt, rääkimata Uuest Maailmast ja Austraaliast.

Olen suur Eesti patrioot, aga pean ennast ka kosmopoliidiks. Peale aastaid välismaal elamist, soovisin edasi elada Eestis. Mul on siin palju rohkem positiivset kui negatiivset. Küll aga mõistan neid, kellel see nimekiri miinuste poole kaldu on.

Mu väga Eesti-meelne abikaasa Joshua on ammu kurtnud, et tema eesti keele õpe on nii aeglane ka tänu sellele, et eestlased tihti tema kohmaka kõnelemise peale muigavad, mõned lausa naeravad .... toetav ja julgustav ei ole see suhtumine kunagi olnud. Kummalisel kombel ka mitte nende poolt, kes ise ühtki võõrkeelt ladusalt ei räägi. Ma ei mõistagi täpselt, kas keegi on tõesti kunagi kuskil võõrkeelt kohe paugupealt perfektselt kõnelema hakanud ... või millest see naeruvääristamine.

Noored inimesed, kes üldjuhul on a priori edu- ja uuendusmeelsemad, ilmselt tajuvad ka seda sama üleoleku ja erinevate talumatuse õhkkonda kõikjal enda ümber Eestis viibides. Tunnen väga teravalt, et täiskasvanute kohustus on astuda esimene samm ja püüda seda paremuse suunas muuta.

Miks ma arvan, et immigrantide tulek Eestisse on hea mõte?
Esiteks, see oleks suurepäraseks võimaluseks kasvatada oma sallivust ja õppida hindama teisi kaugeid kultuure.
Teiseks, kohalikud elanikud saaksid sisserändajaid Eesti ellu lõimides tööd juurde. Saab olema palju uusi võimalusi kirjutada Euro-projekte, luua uusi abistajate ja õpetajate töökohti, edendada elu maakohtades ehitades ja arendades sisserändajate jaoks mõeldud esialgseid asumeid.
Kolmandaks, saaksime olla tänulikud oma kaasmaalaste eest, keda erinevate sõdade ajal ja nende vaheaegadel on teistes maailma riikides vastu võetud ja uuele elule aidatud. Saaksime teha nii öelda vastuteene.

Paljudes meie meelest edukates Euroopa riikides on sisserändajatega probleeme. Meile kaugelt vaadates tundub, et nad on lausa pidevas mures ja probleemide sasipuntras. Olen päris kindel, et see on suures osas ka meiepoolne "soovmõtlemine" ja heaks põhjenduseks endale, miks meil ei oleks vaja kedagi aidata.

Aga olgem lõpuni ausad ... kõik need artikli alguses loetletud riigid on ikkagi majanduslikult ja sotsiaalselt paremini hakkama saanud kui Eesti praegusel hetkel. Vaatamata Rootsis toimuvale "jubedale pagulaste ujutusele" (vihjan siin teatavale klassipildile, mis FB levib, kus on vaid tüüpilise rootslase välimusega  õpetaja ja 1  tüdruk) on see siiski tore ja turvaline riik, kus paljud eestlased elada tahaksid ja paljud seda juba teevadki. Erinevates riikides on kogu aeg mingeid probleeme ja rahulolematuid. Elu läheb edasi ja olen päris kindel, et mida sallivam ise olla, seda õnnelikum on Su elu.

Väga rõõmsa meelega toetan koos lastega Põlvamaa Koolijuhtide Ühenduse algatust Kulikovka regiooni koolide toetuseks Ukrainas (vt ka http://www.polvamaa.ee/haridus/-/asset_publisher/ccmqLakt3F9v/content/polvamaal-asutakse-ukraina-sopruspiirkonna-heaks-toetusi-koguma ). Ka meist kaugel olevate inimeste abistamine teeb ennast hingelt suuremaks. Soovin seda eeskuju kaudu oma isiklikele ja koolilastele õpetada.

Külli Jacobson

Saturday, November 15, 2014

Siberi lilled on nüüd kaante vahel

Lillemustrid on jõudnud Ossipova Manni mustrivihikust Siberist tagasi Setomaale ja raamatu "Sibeli lilled" kaante vahele. Kujunduse on teinud reklaamiagentuur HUNT.

Ossipova Manni (ristinimega Maria Ossipova) sündis 1942. aastal Siberis, kuhu tema esivanemad elama asusid, kui nad Setomaalt viljakamade maade otsingul lahkusid. Manni emapoolsed esivanemad rändasid välja Kito külast ja isapoolsed Tendüvä külast.

Manni ema Kito Nasta oli hea laulja ja suur käsitöö tegija. Manni laulab koos oma õe Liidega kultuurimaja ansamblis Lill ja on Haida külamuuseumile annetanud suure hulga kaunist käsitööd.

Pisut ajaloolist tausta Siberisse väljarände kohta folklorist Andreas Kalkuni pilgu läbi:

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lahkus ülerahvastatud setode asualalt kaugele Siberisse Jenisseiski kubermangu tuhandeid peresid. Pikk reis tundmatusse võeti ette selleks, et saada tasuta maad. Töökad setod seadsid end peagi hästi sisse ja kohanesid uute olude ja kliimaga. Vaatamata stalinistlikele repressioonidele ja mitmetele viletsustele, on mõned külagrupid siiani säilinud setokeelsetena. Täna on umbes 200 inimesega Haida küla Krasnojarski krais suurim seto küla Siberis. Kuigi pärast ühismajandite lagunemist on külaelanike arv kõvasti vähenenud ning majanduslik olukord halvenenud, on Haidas armas seto muuseum, kultuurimajas tegutseb setokeelne naistekoor Lill ning ka vanad käsitööoskused pole kadunud.
Ossipova Manni (Maria Ossipova, sünd 1942) esivanemad lahkusid samuti Setomaalt Siberisse, et leida paremat maad. Manni emapoolsed esivanemad rändasid välja Kito külast ja isapoolsed Tendüvä külast. Reisidokumente tehes anti seni perekonnanimedeta setodele nimed. Need pandi enamasti perepea eesnime järgi ja nii on Siberi setodel väga tavalised õigeusklikest mehenimedest tuletatud pere-konnanimed.
Manni ema Kito Nasta oli hea laulja ja suur käsitöö tegija. Oskused on pärandunud ka tütardele. Manni laulab koos oma õe Liidega kultuurimaja ansamblis Lill ja on Haida külamuuseumile annetanud suure hulga kaunist käsitööd. Siberi talved on külmad ja seepärast elab siiani kirikinnaste kudumise ja kandmise traditsioon. Siberi setod tunnevad oma rahvast kindakirjade järgi, aga teevad vahet ka venelaste ja setode kudumistehnikal.
2007., 2008. ja 2012. aastal külastasid Ossipova Mannit ja teisi Haida küla naisi Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid. Pildistasime üles ka Manni kindamustrite vihiku, milles oli nii vanu geomeetrilisi kirju, kui imelisi lillkirju. Igal kudujal on oma lemmikkirjad ja nii mõnelgi Haida naisel on sahtlis koolivihikutäis elu jooksul kogutud kindakirju. 

Thursday, February 13, 2014

Luhamaa leiud

Mu koolipäevad venivad tihtilugu päris pikaks. Nii ongi tavaline, et kobistan veel tunde ettevalmistada ja järgmiseks päevaks tunnikontrolle välja trükkida koos kooli läikima nühkivate koristajatädidega.
Kuldmäe Mariaga Luhamaalt
Ühel õhtul küsis koolitöötaja Liivi, salapärane naeratus näol, kas sooviksin näha üht eriliselt kaunist kindapaari. Otse loomulikult, iga selline pakkumine paneb mu südame kiiremini põksuma ja lootus midagi põnevat ja ennenägematut häha, on suur. Käpikud, mis Liivi mulle näha tõi, olid tema tädi, Kuldmäe Maria kootud. Muster oli tõesti kena, aga teostus veelgi suurepärasem. Sain nad koju kaasa võtta, kus tõsise nokitsemise tulemusena muster maha joonistatud sai.
Maria ja tema käpikud
Liivi õhutusel, et sealt kust need tulid, on veel palju-palju saadaval, võtsin kätte ja helistasin Mariale. Soovisin kohtuda tema enda ja selle varasalvega, mis tal kodus olema pidi.
Maria on 92 aastat vana ja hästi sõbralik inimene. Tema elu ei ole olnud kergete killast. Kurbusega rääkis ta, et juba 48 aastat on ta pidanud lesepõlve pidama. Ainult 25 aastat õnnistati teda abielus olemisega, mis andis talle viis last ja praeguseks juba 15 lapselapselast. Maria oli abielus Luhamaa kiriku papiga ja ta elab siiani Hindsa külas talus, mis asub Luhamaa Pühavaimu kiriku naabruse.
Maria käsitöö

Endistel aegadel avat uusi kogudusi peaasjalikult kiriku keskvalitsuse korraldusel. Luhamaa apostlik-õigeusu kogudus on asutatud rahva soovil. Metropoliit õnnistas uue koguduse asutamist ja kohalikud tegelased asusid agaralt tegutsema. 14. juulil 1929 pandi Luhamaa kirikule nurgakivi.

Ületada tuli kõiksugu raskusi ja takistusi, mis uue kiriku ehitusega seotud olid - organiseerida korjandusi ehituse rahastamiseks, mitu korda pöörduti ka riigivanema poole ja leiti alati toetust. Esialgu oli kavas ehitada ainult väike palvemaja, aga kuna heade inimeste, teiste koguduste, seltside, asutuste ja Eesti valitsuse toetusel kogunes annetusi ja ehitusmaterjali rohkem kui loodeti, siis otsustati ette võtta korraliku kiriku ehitus.
Luhamaa Pühavaimu kirik

Suure töö tulemusena kerkiski kõrgele künkale vana Riia-Pihkva kivitee äärde  Luhamaa kirik. Pärast jaanipäeva, 26. juunil 1932. aastal toimus Luhamaa Pühavaimu apostlik-õigeusu kiriku pühitsemine metropoliit Aleksandri poolt.


Taamal paistab Luhamaa kordon