Wednesday, February 28, 2018

Setude rahvuslik aare Pihkvas

Selle aasta seto käsitöö ülevaatenäitus toimub ebatraditsiooniliselt Pihkvas, sealses rahvaloomingu keskuses (центр народнова творчестба) Nekrassovi uulitsas.
Kagu Kudujad OÜ esikuduja
Jacobsoni Külli
Asta Issaku kootud kinnaste taustal
Mitmeid aastaid on taoline suur kollektsioon vaatajate ees uhkustanud ikka Tallinnas Rahvakunsti Galeriis Pikal tänaval. Sel aastal pealinna ei minda. Küll aga saab rõõmustada Seto sõpru uudisega, et Mardilaat on tänavu setoteemaline.

Mitu kuud on kestnud ettevalmistused: esemete kokku kogumine meistritelt, kujundajaga koostöö, esemete üle piiri vedamine Eesti konsuli abiga Pihkvas. Kala Ingrit, Seto Käsitüü Kogo tegevjuht käis pundi entusiastidega juba eelmisel päeval Venes näitust üles panemas. Mina jutustan teile täna vaid pidupäevast, pidulikust näituse avamisest 27. veebruaril 2018.

Olime avamisele minemas kaheksa inimesega: Kogo eestvedaja Kala Ingrit, auväärne käsitöömeister Kõivo Anne, Setomaa kultuuriminister Hõrna Aare, sootska
Vabarna Jane, Taarka Tarõ peakokk Hõrna Rieka, mitmekordsed Seto Kuningriigi käsitöö ja sõira(piiraku)meistrid Kuremäe Anni ja Linnuse Marje ning Kagu Kudujate esikuduja Jacobsoni Külli.

Pidime minema kahe autoga, Rieka vaaritatud hõrgutised ja (mittelahustuv)kohv avamise tarbeks pagasiruumis, start Koidulast kell 11. Hommik oli karge, 20 pügalat alla nulli tegi olemise väljaspool kaitsvaid/soojendavaid auto seinu üsna kõhedaks.
Isegi päikese käes seistes näpistas pakane nii kõvasti põsest ja ninast, et pidid kohe taas varjuma. Enne piirile sõitmist tegime autodes mõned vangerdused, et kõigil oleks mugav ja piisavalt ruumi. Piiriületus on teatavasti aeglane protsess, peale seda veel 50 km Pihkvasse.
Eesti piirivalvega suhtlemine sujus tõrgeteta. Küll aga kuulsime neilt, et tund aega tagasi oli Piusa sillale tekkinud tropp ja tulemus oli käes - autodekolonn istus liikumatult ja oli veninud hiiglama pikaks. Teada oli, et venelaste töötempo on umbes 4 autot tunnis. Eks nad saaks ikka kiiremini ka, aga 15 minutit auto kohta olla nende tööeeskirjades lubatud.

Sootska Vabarna Jane
artibuutika, peaagu kõik
on ise tehtud!
Istume ja ootame, päevateemad on juba arutatud, EV100 vastuvõtt ja etendus on üksipulgi analüüsitud, tunne hakkab muutuma kahtlaseks. Mul on väga eredalt meeles piiriületus 2 aastat tagasi, kui sarnases olukorras minu näituseavamisele tormasime, kindaraamid käevangus ja tuli takus. Siis oli lihtne piirilt läbi joosta, liinibussi hüpata ja Petserisse sõita. Kõik käe-jala juures. Aga mis sa nüüd teed, Pihkvasse jala juba ei sammu!?

Minister Hõrn teeb mõned kõned. PEKO avitas, Irboska muuseumi buss on parajasti Petseris ja tuleb meile kohe Petseri poole piiri vastu. Aga mida teha toitudega?! Saame hakkama, julgustan mina, meil ju terve punt jõulisi naisi! Ise haaran suure kohvitermose sülle, aga selle laidab Ingrit maha. Pole mõtet tassida, võtame vaid söögid. Ingrit ja Aare lähevad autosi parkima, Eesti piirivalve lubab õnneks lähemat parklat kasutada, ei pea kaugele ootealale minema. Mina võtan võileibade liuad, Marje taas minu käekoti ja kudumise. Vaene Janekene, ise juba läbikülmunud, võtavad Riekaga kahe vahele hiigelsuure termoskasti.
Sammumarss ja Piusa jõgi on ületatud!
Kogo tegevjuht Kala Ingrit
peab avamisel kõnet
Jalgsi on piiriületus kerge, täida blanket ja näita 4 putkas passi ja valmis oledki. Tollis tekib siiski järmine dialoog:

Tollitöötaja: Mis teil kastides on?
Mina: Võilievad. Meil on Pihkvas Seto näituse avamine.
Tollitöötaja: Millega võileivad on?
Mina: Noh kilu ja heeringas ja ... meil on selline tava, et pakud külalistele süüa.
Tollitöötaja: Meil on väga hea meel, et teil on pidu ja traditsioonid, aga meil piiril on omad seadused. Kala ei tohi üle piiri viia.
Mina: Väga kahju küll, aga kas sel korral siiski võiks?
Tollitöötaja: <raputab poolpahaselt pead> Ah, no minge siis!

Ise mõtlen, et Eesti poole peal oleks need kõik ammu prügikasti lennutatud.
Sõna saavad kõik käsitöömeistrid, pitssallis Kõivo Anne
Külm on ... samm on kiire ja natuke raske on ka. Jäänud on veel vaid viimane tõkkepuu. Korras! Piiriületus õnnestus ja taamal paistabki valge buss. Oleme päästetud, jõuame avamisele ja kõik on hästi.
Tegelikult isegi paremini kui eelnevalt plaanitud, saame koos olla ja ei pea ise autot juhtima.
Bussis tekib väike pingelang ja meil kõigil mure Jane tervise pärast, kes kõige rohkem õhukeste riiete pärast külmetas. Taas on abi kohe käepärast, sest kohvi küll ei võtnud ühes, aga hansapudeli igal juhul. Eestvedaja Kala soovib kõigile hüäd tervüst ja pakub pitsikese. See teeb kohe seest soojaks ja sulatab ka häälepaelad. Meenub, et taas on aeg kokku panna kogo koor ja teha veel viimane lauluproov enne esinemist. Jaotatakse ära, kes mis laulu eest ütleb ja Anne teeb algust.
Jane ja Marje kohaliku käsitööõpetajaga
Märkamatult oleme jõudnud Pihkva-lähistele. Möödume LENTA kaubanduskeskusest, mille peale kõik kooris õhkavad, et saaks enne tagasisõitu ikka siia ka (nii lähebki). Sild üle Velikaja jõe, Kreml, Pihkva Ülikooli, linnaväljak, ongi Nekrassovi uulits ja siin maja number 10. Jõudsime!
Võtame üleriided maha ja astume näitusesaali. Oeh, kui ilus, küll siin on vaeva nähtud ja sätitud. Hurmi Evelin on siin vägesid juhatanud ja Riitsaare Evar olla vitriine läikima löönud. Vanad pühaserätid ja uued kaunid vööd ja siidid ja kindad ja suurrätid ja sukad ja vaibad ja käsitöötarvikud. Kõik on nii peen ja kaunis, silm puhkab ja uhkus täidab hinge. Teeme pilte ja paitame omi asju, veel viimased sättimised ja algabki avatseremoonia.
Kokku on tulnud väega palju rahvast. Keskuse juhataja võtab sõna, rahvalaulikud laulavad, siis on kord külaliste käes. Kõneleb konsul Triin Parts ja minister Aare, siis Ingrit ja kõik kohaletulnud meistrid riburada pidi. Ingrit ütleb, et esindatud on 17 meistri tööd ja see on tohutu rikkus, et meil siin Setus on nii palju neid, kes oskavad ja teevad, imelist ja peent käsitööd nokitsevad ja seda naudivad. Vaat see ongi rahvuslik aare!


Laia haardega Hõrna Aare oma aaretega

Ees terendab Koidule piiripunkt

Jane lipuga
Irboska muuseumi bussis mõnulemas
Juht Ingrit hoolitsemas oma inimeste eest
Kauksi Ülle kaunid siidid
Värviline seto pits oma hiilguses, meister Linnuse Marje
Rieka paigutab oma hõrgutisi
avamisele tulnud külaliste jaoks
Selline on tempel Setomaa ja Pihkva
kultuurikoostöö lepingu all
Seto Vanemate Kogu päävanem Hõrna Aare ja Rieka
on õnnelikud kordaläinud ettevõtmise üle.
Elagu Setomaa!


Monday, October 9, 2017

Kumb on kergem, kas kilo lõnga või rauda?

ehk
"Näitus eriti kallil aadressil Helsingis"

Juba kevade hakul võttis Liina Veskimägi-Iliste Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust minuga ühendust ja küsis, kas ma olen huvitatud osalema Eesti-Soome käsitöömeistrite ühisnäitusel sügisel. Ma ei mõelnud pikalt ja olin kohe nõus. Sellist pakkumist ei tehta iga päev, olin väga meelitatud.
Ja siis ei kuulnud ma asjast tükk aega. Nüüdseks on selge, et toimetamist ja sahmimist oli omajagu, aga see kõik toimus nö kulisside taga ja mind kaasati vaid vajadusel.
Sellisel näitusel osalemine on lausa lust. Ma valisin sobivad kindapaarid välja, panin nad raamidesse ja sõber Elin Priks MTÜ Setomaa Turismist viis need koos Setomaad tutvustavate materjalidega Tallinna.

Näituse avamise päeva hommikuks oli reserveeritud laeva pilet ja nii ma siis käekotikese õõtsudes, nagu tõeline proua, pardale marssisingi.
Helsingi võttis ming vastu sügiseselt vihmasena. Läikivate jalanõude päästmiseks hüppasin trammi nr 7 ja sõitsin läbi argipäev sagina raudteejaama juurde. Trotsides tuult ja vihma jõudsin Etelä-Esplanaadi 4 nurgale, kus asub kauni kujundusega avar käsitööpood Craft Corner.
Nagu Tallinnas Pikk 22 kaupluse tagumises galeriis, on ka Soome käsitööliidu poel näitusesaal.
Seal ootaski mind efektselt väljapandud näitus "Kootud sõprus", kus osales 2 Soome ja 2 Eesti käsitöömeistrit. Eestit esindas Riina Tomberg
(https://www.facebook.com/ruutjatriip) ja mina
(www.NordicKnitters.com). Soomet esindasid Handu kaubamärgi all käsitsi värvitud lõngu turustav Ilona Korhonen (www.handu.fi) ja rõivabränd KAINO (www.kaino.fi).
Avamiseks olid kohale tulnud mitmed huvilised.
Kõneleb Liina Veskmägi-Iliste
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö
Liidust
Korraldajad siit ja sealtpoolt Soome lahte võtsid sõna ja rääkisid, kuidas selline vahva idee sündis ja teoks sai. Siis sain sõna mina, et lisada õhtusse pisut omi mõtteid. Need viisid mind 26-aasta tagusesse Eestisse, kui käimas oli just augustiputš ja tankid roomasid Tallinna peale. Minul oli tol 1991. aasta kevadel õnnestunud võita koht Tartu Ülikooli vahendatud vahetusüliõpilase kohale Helsingi ülikoolis. Laevapilet oli võetud ja septembris pidi õppetöö algama. Kas ma Soome jõuan? Kas ma tagasi tulen, kui Eestis piirid taas kinni pannakse? Tuhat küsimust ja kohutavalt palju kõhklusi ja kahtlusi. Õnneks on need ajaloosündmused viinud meid tänasesse rahulikku, rikkasse ja vabasse Eestisse.

Mina saabusin '91 sügisel Helsingisse ja koos veel 5 omasugusega hakkasime tormiliselt kapitalistliku Soome ahvatluste ja võimalustega tutvuma. Õppetöö toimus ka, aga maailma avastamine on see, mida tänaseni eredalt mäletan. Soomes olin eelnevalt korra käinud aastal 1989, kui kogu meie pere Soome sõprade abil põhjalikult põhjanaabriga tutvust tegi. Aga iseseisvalt noorena Helsingis elada oli midagi muud. Esplanaad oma valguküllaste ja kallite salongidega on mulle siiani jõukuse ja uhkuse võrdkuju. Ja nüüd on minu oma kirikindad siin! Vau, mul on au!
Riina Tomberg jutustas oma Soome-lugusid. Ilona vastukaaluks taas eestiga seonduvaid mälestusi. Kuna ta on rahvalaulu õppejõud Sibeliuse Akadeemias, siis pani tema osa oma tervitusest laulu.


Vahuveini klaasid kõlasid sel õhtul mitu korda, nii näituse kui ka peene käsitöö auks. Elagu Eesti-Soome sõprus ja elagu vaba Eesti!

Näitus jääb helsingisse oktoobrikuuks ja ilmub taas aprillis Tallinnas. Paari nädala pärast, 20-21/10 toimuvad töötoad ja müük. Registreerimine on avatud: http://craftcorner.fi/kalenteri/tapahtuma/news/4-30102017-neulottu-ystaevyys-kaesityoetae-suomesta-ja-virosta/

Minu kirikindad ei oleks nii kaunilt värvilised, kui mul poleks Ingid-Ly ja Revo värvitud lõnga (https://woolcentrum.net/). See lõng tõmbas näitusekülastajate tähelepanu ning ma andsin välja lubaduse seda töötubade aegu kaasa võtta. Tõmbab kriipsu peale minu kergelt reisimisele, ahaha, aga saan hakkama. Lohutuseks ütles Soome-poolne korraldaja Kikka, et õnneks on lõng kerge. Selle peale ei saanud ma mainimata olla, et kilo lõnga on Eestis sama raske kui kilo rauda. 

Kaunist sügist!
Ilona Korhose (HANDU) värvikad lõngad

Reklaamplakat Craft Corneri aknal 
Kõik koos - meistrite tööd



Paremalt: Riina Tomberg, Ilona Korhonen, Külli Jacobson
Kikka Jelisejeff, Soome-poolne korraldaja

Kinnaste lumuses

Eesti esindus
Paremalt: Riina Tomberg, Liina Veskimägi-Iliste, Külli Jacobson

Kagu Kudujate tootevalik

Riina Tomberg omas elemendis

Monday, September 18, 2017

President Kaljulaiu kaitseks ja hariduse toetuseks: KÄSITÖÖ ON VÕIMAS!

Olen juba kuuendat aastat ettevõtja. Kui täpsemalt sõnastada, siis käsitööettevõtja ja mulle on alati meeldinud seda täpsustada. Uhke tunne on käsitööga tegeleda, see on au asi. Olen käsitööettevõtte OÜ Kagu Kudujad omanik ning käsitöö tegemine on minu elustiil. Käsitööga olen hobi korras tegelenud pea 40 aastat.
Mulle meeldib, et mustrid, mida kinnastes kasutan, on vanad. Naised on kudunud neid juba sadu aastaid. Need hoiavad käed soojad ja kogu inimese kaitstud. Kudumine teeb mulle rõõmu ja on uskumatult tõhus teraapia tänapäevases kiires maailmas.
Tampere Mardilaadal käsitöökindaid müümas


Ettevõtlus ei ole minu ainus tegevusala. Minu elustiili firma, olgu ta kui tahes kuulus, ei suuda mind siiski kahjuks elatada. Olen ka matemaatikaõpetaja ning aktiivne kodanikuühiskonna liige. Ettevõtte asutasin seetõttu, et soov meie kauneid mustreid ja silmkoeesemeid laias maailmas propageerida oli nii suur. Samuti soovin ma kõigest südamest, et see valdkond ei muutuks vaid muuseumieksponaadiks. Mulle on tähtis, et need mustrid ja tehnikad püsiksid elusana ja leiaksid Eestimaal suurt kasutust.

Kuulasin massipsühhoosi tulemusena president Kaljulaiu kõnet, mille ta pidas konverentsil „Tulevikutöö – uus reaalsus, uued lahendused" (loetav siin: https://president.ee/et/ametitegevus/koned/13564-2017-09-18-09-30-27/index.html ). Ajakirjanik H. Rudi artikkel ja selle kiire levimine veebis andis mulle selleks tõuke. Tagant õhutasid veel mitmed sõbrade-sugulaste kontaktid teemal, kas oled ka nüüd solvunud.

Ja mida ma avastasin! Mõte oli jälle kellegi jaoks tõlkes kaduma läinud. Seetõttu soovitaksin huvilistel, kes ka sõna sekka sooviksid öelda, see tekst ülaltoodud lingilt läbi lugeda. Vajadusel võib seda ju ka originaaltekstiga kõrvutada või lausa videos üle kuulata. Ja siis te veendute isegi, et olete langenud manipulatsiooni ohvriks, sest president räägib ausat ja mõttekat juttu ... ja ei pilka ega alanda kedagi.

Toon siinkohal mõned katked, mis konkreetselt käsitöövaldkonda puudutasid.
1) Kersti Kaljulaid: "Or take handicraft. It's a time-old available career option for people who do not wish to obtain high degrees, previously it was limited in its earning capacity. Two centuries ago by the ability to drive around local markets, or later, in the 20th century, by the ability to sign distribution contracts with, say, souvenirs stands."
Minu meelest on ametlik tõlge pisut ebatäpne. Lehel www.president.ee on selline tõlge: "Mis puutub käsitööndusesse, mis on ajast aega olnud üks karjäärivõimalus nende jaoks, kes pole soovinud omandada kõrgemaid kraade, siis varem sõltus siin võime tulu teenida sellest, mil määral suudeti pakkuda oma kaupa kohalikul turuplatsil, või siis hiljem, 20. sajandil, sõlmida müügilepinguid näiteks suveniiripoodidega."

Tegelikult ütles president inglise keeles seda, et (tsitaadi algus) käsitöö oli vanasti inimesele, kes ei soovinud kõrgemat haridust omandada, üks karjäärivõimalusi. Varem oli tuluteenimine selle abil limiteeritud. Tsitaadi lõpp.
Ja seda see tõepoolest oli ning on ka tänapäeval. Ise lisaksin, et see on karjäärivõimalus ka kõrghariduse omandanule, kuigi mitte väga tulutoov ja võib jätta inimese vaesusesse juhul, kui see on ainus elatusallikas. Kuigi tuluteenimine on tõepoolest ka avardunud, aga sellest räägib president edasises kõnes.

2) Kersti Kaljulaid: "This example shows how technology enhances earning capacity and provision for those who deal with very traditional subjects and whose education might be quite limited."
Ametlik tõlge: "Need näited rõhutavad, kuidas aitab tehnoloogia traditsioonilistel tegevusaladel suurendada tulu teenimise võimet ja vähendada turustuskulusid."

Kahetsusega peab märkima, et siin ei ole tõlge mitte ainult mõtet edasi andnud, vaid teinud ka lubamatuid lisandusi. Minu meelest ütles ta seda, et (tsitaadi algus) see näide selgitab, kuidas tehnoloogia suurendab tuluteenimise võimalusi ja sissetulekuid neil, kes tegelevad väga traditsioonilise valdkonnaga ja kelle haridustase võib olla piiratud. Tsitaadi lõpp.

Seega, olles kõne vaidlust tekitanud osad üksipulgi läbi analüüsinud, julgen sellele alla kirjutada ja presidendiga taas kord nõustuda. Suur tänu talle, et ta julgeb omi mõtteid avaldada ja ei karda.

Kritiseerijaile soovitan tarkust ja haritust, õppigi keeli ja kandke kübaraid (nagu ütleb Jääääre laulusalm).

Tuesday, October 18, 2016

Aitjumakest näitusekülastajaile!

Eesti Käsitöö Maja Rahvakunsti Galeriis on nüüdseks juba uued näitused. "Filigraanne defilee", mis esitles kirikindaid 20.09. - 09.10.2016, on selleks korraks kokku pakitud ja Kagu Kudujate toodang on pidulikult välja marssinud. Jääb vaid üle tõdeda, et oli kena näitus, mis meeldis paljudele. Mul oli hea meel kuulda kiidusõnu ja südamest tulnud tänu. See innustab nii väga jätkama.

Lisan siia mõned pildid näituse külalisteraamatust. Suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks külla tulla ja tagasisidet anda.








Suur tänu Pille Hermannile Maalehest, kes kirjutas toreda artikli 29. septembri 2016 "Targu talita" ajakirja. Tema lahkel nõusolekul lisan ka selle artikli huvilistele tutvumiseks.



Thursday, September 22, 2016

Käsitöö müümine Eesti Rahva Muuseumis

Kevadel 2016 võttis minuga ühendust Eesti Rahva Muuseumi esindaja juhtiv turundusspetsialist Liina Kuzemtšenko. Ta kirjutas mulle, et on väga huvitatud minu kauba müümisest nende muuseumipoes. Ilmselt pidas ta silmas minu ettevõtte OÜ Kagu Kudujate kaunist toodangut. Koos tervituskirjaga oli ka pakkumine, et tehing toimuks komisjonimüügi vormis ning ta väga lootis, et see variant sobib ka mulle.

Mina vastasin talle viisakalt, et olen sellisest tähelepanust meelitatud ... aga mulle meeldiks väga kaubelda nendega hulgi, st et nemad ostavad teatava koguse ära ja siis müüvad neid endale sobiva hinnaga. Pakkusin välja, et võin soovitada jaehinda. Selgitasin veel, et kui too kogus on otsas, siis tellitakse taas uus ports jne. Põhjenduseks tõin, et olen avastanud, et sellisel puhul on müüja rohkem motiveeritud, eksponeerib kaupa paremini ja reklaamib seda. Komisjoni müügi korral on kõik see nimetatu tagasihoidlikum. Olen mitme Eesti muuseumiga nii toiminud ja asi töötab.

Selle peale kostis pr Kuzemtšenko, et "kahjuks on hetkel see välja ostmise variant neile väga raskendatud". Tol hetkel minevat "igasugused rahalised resursid maja avamisele ja eelarvega on väga-väga kitsas". Ma ju mõistan, et ehitamine ongi kallis. Lisandusid veel restoraniga seotud probleemid. Kõik oleme neid uudistest kuulnud.

Mõtlesin, et tulen muuseumile vastu ja pakkusin oma arust välja äärmiselt sõbraliku lahenduse. "Me võime teha sellise lepingu, et maksetähtaeg oleks peale maja avamist. See rahuldaks siis ju mõlemaid pooli: teil oleksid kindad müügil ja minul teada kuupäev, mil makse laekub. Mis kuupäev teile meeldiks?" kirjutasin ma 28. juunil 2016. aastal. Mis te arvate, mis kuupäev muuseumile meeldis? Ei tea? Ma ka ei tea. Sest sellele kirjale ma vastust ei saanudki. Juba siis tekkis minus teatav trots ja heietasin palju mõtteid sellest,et kirjutada hr Lukasele või teab kellele veel.

Ma isegi ei hakka vaagima pakutavate kaupade kvaliteedi üle. See oleks väga subjektiivne ja ma ei soovi arvustada kellegi käsitööd. Ma arvan, et nii tootjal kui ka ostjal lasub vastutus kehvapoolse kvaliteediga toodete ringluses hoidmise üle. Ma ei saa lihtsalt keelata kellelgi odavat kraami osta. Naiivne oleks arvata, et odav kaup on sama kvaliteetne kui kallim. Ma arvan, et nii lihtsameelseid polegi. See, mis tasemel kaupa pakub Eesti Rahva Muuseum oma poes, on muuseumirahva vastutus.

Arutelu sel teemal FB lehel https://www.facebook.com/eestirahvamuuseum/posts/1378172218863843) on igati teretulnud ja võiks neid vastutajaid mõjutada küll. Minu probleem on selles, et meil on nüüd uhke maja, mille laadset pole terves Põhjalas. Aga kas meil on ka muuseumipood ja selle opereerimine sellise grandioosse muuseumi tasemel. Maailmas ringi käies ja muuseumipoode külastades (need on alati väga erilised ja lahedad) ei tule mul küll mõttesegi, et nendes pakutavad tooted oleks seal komisjonimüügil. Hetkel ootas ju muuseum, et mina väike- (pigem isegi mikro või nano) ettevõtjana toetan hiigelorganisatsiooni rahaliselt ja aitan neil tasuta oma kaunite toodetega NENDE müügilette ehtida.

Võib-olla on minusuguseid käsitööettevõtjaid veel, kes neile on ära öelnud, kuna pakutavad tingimused ei ole ausad. See muidugi sunnibki neid pakkuma järgmisi alternatiive. Seetõttu ma ka ei imesta väga, et hetkel on nende veebipoe osad tooted silma riivava kvaliteediga.

Kirikinnaste uhke marss vabariigi pealinna

ehk FILIGRAANNE DEFILEE

Teretulemast kindamaailma!
Vahva pakkumine Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldada Rahvakunsti Galeriis näitus tuli peale TUNNUSTATUD EESTI KÄSITÖÖ märgi saamist. Usaldati! Aitjuma!
Kui pakkumise vastu võtsin, siis veel ei teadnud, millega end sidusin. Näituseid olen ju ennegi korraldanud, mis see siis ära ei ole (mõtlesin oma peas veel kevadelgi).
Aga tuleb välja, et galerii pealinnas kohustab. Juba näitusepinnarent oli pool kuupalka. Õnneks soovitati Kulkast selle tarbeks raha küsida. Küsisin ja saingi, aitjuma Kultuurkapitalile!

Järgmine verstapost oli kokkuvõte näitusest käsitööliidu lehte. See sundis mind juba kevadel näituse kontseptsioonile mõtlema. Jällegi hea, sest inimene on ju täpselt nii mugav, kui tal olla lubatakse. Sel ajal sai nii unes kui ilmsi neid ideid veeretatud ja mõtteid heietatud. Filigaanne ja peen on olnud need omadussõnad, millega omi kirikindaid kirjeldan. Mulle väga meeldis täht F ... igaks juhuks küsisin teadjalt õelt üle, et mida täpselt DEFILEE tähendab. "Pidulik sissemarss" kõlas nii hästi ja sobivalt. Sealt oli vaid üks lühike samm luupideni, sealt kaks lühikest sammu pinkideni (et mugavalt uurida ja nähtu üle mõtiskleda).
Ise tehtud sõrestik alumiiniumtorudest
ja traadist, hurraa!

Kõik oli justkui korras: mõte oli, tooted olid, raha oli, esialgne kujunduskavand samuti. Igaks juhuks küsisin käsitööliidust üle, et kas lakke tohib ikka väikseid konkse kruvida. "EI. EI, mitte mingil juhul", tuli kiire vastus. PÕMM! Kogu minu hea mõte ja tehniline lahendus põrmustusid. Mitmekümnest kirjast koosnev eposti kirjavahetus päädis minu viimase vastusega, et siis jätame lihtsalt kogu asja ära.

Tuju püsis ülev ja rõõmus
Selle peale võttis käsitööliidu tegevjuht Liis telefonitoru, helistas ja soovitas minule, kes ma üliärritunult masenduses vaevlesin, et ma konsulteeriksin kujundusspetsialisti Kadi Pajupuuga. Kadi, tõelise profina, mõtles paar sekundit ja ütles lihtsalt, et sel juhul tuleb mul endal lakke vajaminev sõrestik ehitada. Soovitas veel soodsat firmat, kust torusid hankida ja patsutas virtuaalselt õlale.

Zoe lõikas palju nööri,
ettevõtlusõppe päev läks täie ette
Selle pika mõttetöö, ettevalmistuse ja näitusehommikul 2 tunni töö tulemus sai kena. Traadi väänamine võttis sõrmed verele, redeliga turnisin lae all ja muudkui toestasin siin ja toestasin seal. Hakkama sain!

Kui valged nöörid said lõigatud, hakkas näitus juba pisut ilmet võtma. Juba vanad näitusel olijad, Siberi lilled, olid kohad seintel sisse võtnud. Arvestasin, et kui laekonstruktsioon ei peakski vastu pidama ja kõik alla sajab, siis midagi on seintel ikka näha ja hädaolukorras saab näituse siiski avada.
Mida võtta, mida jätta!

Saabus Kadi Pajupuu. Vaatas lakke ja naeratas. See oli selline küsiv/julustav, midagi, mis teda huvitas ja pinget pakkus. Nagu orav ronis ta redelit mööda üles-alla, riputas nööre ja julgestas/toestas olemasolevaid torusid. Suurimad tänud Sulle, Kadi!

Viimane viimistlus teibiga
Kui keskmistele torudele olid nöörid valmis sätitud, siis ei jäänudki muud üle kui hoida pöidlad peos, palved teele saata ning rasked raamid nööride külge siduda. Esimene jäi rippuma, teine jäi ripuma ... kui juba 4-5 raami rippus ja andis niivõrd toreda efekti, rahunes ka mu hing ning edasi läks kõik ludinal. Õnneks olin teinud üsna põhjaliku kavandi. Selle abil oli kerge planeeritud mustreid raamidest "joonistada".
Kadi Pajupuu hindmatu abi

Osad raamid pidid jääma madalamale, taburet ees ja luup kõrval rippumas, et saaks rahulikult istuda ja filigraansust uurida. Täitsa vahvalt tuli välja, plaani pealt ei olnudki seda võimalik lõpuni ette kujutada. Kuna kogu galeriid täitis nüüd raamidžungel, siis oli hädatarvilik näidata näitusekülastajale, kuidas seal orienteeruda.
Selle tarvis oli meil varutud mitmeid rulle kollast teipi.
Näide, kuidas luubiga mustreid uurida 
Raja ja taburettide markeerimine jäi viimaseks ülesandeks.

Nüüd võivad külalised tulla ... kõik sai valmis, pool tundi jäi veel ajavaru. Niikuinii küsisin iga natukese aja tagand Zoe käest kella.
Panime piduriided selga ja marsimuusika mängima. Pidu algas!

Marje Linnuse valmistatud sõira lõikama

Juta Teral ja Heli Mänd

Liina Veskimägi-Iliste edastab ERKL tervitusi

Initsiatiiv alt poolt

Õde Piret vestleb Marika Mällo ja Valli Tsirihhovaga

Kas see kõik ikka peab vastu??!!?!