Thursday, September 22, 2016

Käsitöö müümine Eesti Rahva Muuseumis

Kevadel 2016 võttis minuga ühendust Eesti Rahva Muuseumi esindaja juhtiv turundusspetsialist Liina Kuzemtšenko. Ta kirjutas mulle, et on väga huvitatud minu kauba müümisest nende muuseumipoes. Ilmselt pidas ta silmas minu ettevõtte OÜ Kagu Kudujate kaunist toodangut. Koos tervituskirjaga oli ka pakkumine, et tehing toimuks komisjonimüügi vormis ning ta väga lootis, et see variant sobib ka mulle.

Mina vastasin talle viisakalt, et olen sellisest tähelepanust meelitatud ... aga mulle meeldiks väga kaubelda nendega hulgi, st et nemad ostavad teatava koguse ära ja siis müüvad neid endale sobiva hinnaga. Pakkusin välja, et võin soovitada jaehinda. Selgitasin veel, et kui too kogus on otsas, siis tellitakse taas uus ports jne. Põhjenduseks tõin, et olen avastanud, et sellisel puhul on müüja rohkem motiveeritud, eksponeerib kaupa paremini ja reklaamib seda. Komisjoni müügi korral on kõik see nimetatu tagasihoidlikum. Olen mitme Eesti muuseumiga nii toiminud ja asi töötab.

Selle peale kostis pr Kuzemtšenko, et "kahjuks on hetkel see välja ostmise variant neile väga raskendatud". Tol hetkel minevat "igasugused rahalised resursid maja avamisele ja eelarvega on väga-väga kitsas". Ma ju mõistan, et ehitamine ongi kallis. Lisandusid veel restoraniga seotud probleemid. Kõik oleme neid uudistest kuulnud.

Mõtlesin, et tulen muuseumile vastu ja pakkusin oma arust välja äärmiselt sõbraliku lahenduse. "Me võime teha sellise lepingu, et maksetähtaeg oleks peale maja avamist. See rahuldaks siis ju mõlemaid pooli: teil oleksid kindad müügil ja minul teada kuupäev, mil makse laekub. Mis kuupäev teile meeldiks?" kirjutasin ma 28. juunil 2016. aastal. Mis te arvate, mis kuupäev muuseumile meeldis? Ei tea? Ma ka ei tea. Sest sellele kirjale ma vastust ei saanudki. Juba siis tekkis minus teatav trots ja heietasin palju mõtteid sellest,et kirjutada hr Lukasele või teab kellele veel.

Ma isegi ei hakka vaagima pakutavate kaupade kvaliteedi üle. See oleks väga subjektiivne ja ma ei soovi arvustada kellegi käsitööd. Ma arvan, et nii tootjal kui ka ostjal lasub vastutus kehvapoolse kvaliteediga toodete ringluses hoidmise üle. Ma ei saa lihtsalt keelata kellelgi odavat kraami osta. Naiivne oleks arvata, et odav kaup on sama kvaliteetne kui kallim. Ma arvan, et nii lihtsameelseid polegi. See, mis tasemel kaupa pakub Eesti Rahva Muuseum oma poes, on muuseumirahva vastutus.

Arutelu sel teemal FB lehel https://www.facebook.com/eestirahvamuuseum/posts/1378172218863843) on igati teretulnud ja võiks neid vastutajaid mõjutada küll. Minu probleem on selles, et meil on nüüd uhke maja, mille laadset pole terves Põhjalas. Aga kas meil on ka muuseumipood ja selle opereerimine sellise grandioosse muuseumi tasemel. Maailmas ringi käies ja muuseumipoode külastades (need on alati väga erilised ja lahedad) ei tule mul küll mõttesegi, et nendes pakutavad tooted oleks seal komisjonimüügil. Hetkel ootas ju muuseum, et mina väike- (pigem isegi mikro või nano) ettevõtjana toetan hiigelorganisatsiooni rahaliselt ja aitan neil tasuta oma kaunite toodetega NENDE müügilette ehtida.

Võib-olla on minusuguseid käsitööettevõtjaid veel, kes neile on ära öelnud, kuna pakutavad tingimused ei ole ausad. See muidugi sunnibki neid pakkuma järgmisi alternatiive. Seetõttu ma ka ei imesta väga, et hetkel on nende veebipoe osad tooted silma riivava kvaliteediga.

Kirikinnaste uhke marss vabariigi pealinna

ehk FILIGRAANNE DEFILEE

Teretulemast kindamaailma!
Vahva pakkumine Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldada Rahvakunsti Galeriis näitus tuli peale TUNNUSTATUD EESTI KÄSITÖÖ märgi saamist. Usaldati! Aitjuma!
Kui pakkumise vastu võtsin, siis veel ei teadnud, millega end sidusin. Näituseid olen ju ennegi korraldanud, mis see siis ära ei ole (mõtlesin oma peas veel kevadelgi).
Aga tuleb välja, et galerii pealinnas kohustab. Juba näitusepinnarent oli pool kuupalka. Õnneks soovitati Kulkast selle tarbeks raha küsida. Küsisin ja saingi, aitjuma Kultuurkapitalile!

Järgmine verstapost oli kokkuvõte näitusest käsitööliidu lehte. See sundis mind juba kevadel näituse kontseptsioonile mõtlema. Jällegi hea, sest inimene on ju täpselt nii mugav, kui tal olla lubatakse. Sel ajal sai nii unes kui ilmsi neid ideid veeretatud ja mõtteid heietatud. Filigaanne ja peen on olnud need omadussõnad, millega omi kirikindaid kirjeldan. Mulle väga meeldis täht F ... igaks juhuks küsisin teadjalt õelt üle, et mida täpselt DEFILEE tähendab. "Pidulik sissemarss" kõlas nii hästi ja sobivalt. Sealt oli vaid üks lühike samm luupideni, sealt kaks lühikest sammu pinkideni (et mugavalt uurida ja nähtu üle mõtiskleda).
Ise tehtud sõrestik alumiiniumtorudest
ja traadist, hurraa!

Kõik oli justkui korras: mõte oli, tooted olid, raha oli, esialgne kujunduskavand samuti. Igaks juhuks küsisin käsitööliidust üle, et kas lakke tohib ikka väikseid konkse kruvida. "EI. EI, mitte mingil juhul", tuli kiire vastus. PÕMM! Kogu minu hea mõte ja tehniline lahendus põrmustusid. Mitmekümnest kirjast koosnev eposti kirjavahetus päädis minu viimase vastusega, et siis jätame lihtsalt kogu asja ära.

Tuju püsis ülev ja rõõmus
Selle peale võttis käsitööliidu tegevjuht Liis telefonitoru, helistas ja soovitas minule, kes ma üliärritunult masenduses vaevlesin, et ma konsulteeriksin kujundusspetsialisti Kadi Pajupuuga. Kadi, tõelise profina, mõtles paar sekundit ja ütles lihtsalt, et sel juhul tuleb mul endal lakke vajaminev sõrestik ehitada. Soovitas veel soodsat firmat, kust torusid hankida ja patsutas virtuaalselt õlale.

Zoe lõikas palju nööri,
ettevõtlusõppe päev läks täie ette
Selle pika mõttetöö, ettevalmistuse ja näitusehommikul 2 tunni töö tulemus sai kena. Traadi väänamine võttis sõrmed verele, redeliga turnisin lae all ja muudkui toestasin siin ja toestasin seal. Hakkama sain!

Kui valged nöörid said lõigatud, hakkas näitus juba pisut ilmet võtma. Juba vanad näitusel olijad, Siberi lilled, olid kohad seintel sisse võtnud. Arvestasin, et kui laekonstruktsioon ei peakski vastu pidama ja kõik alla sajab, siis midagi on seintel ikka näha ja hädaolukorras saab näituse siiski avada.
Mida võtta, mida jätta!

Saabus Kadi Pajupuu. Vaatas lakke ja naeratas. See oli selline küsiv/julustav, midagi, mis teda huvitas ja pinget pakkus. Nagu orav ronis ta redelit mööda üles-alla, riputas nööre ja julgestas/toestas olemasolevaid torusid. Suurimad tänud Sulle, Kadi!

Viimane viimistlus teibiga
Kui keskmistele torudele olid nöörid valmis sätitud, siis ei jäänudki muud üle kui hoida pöidlad peos, palved teele saata ning rasked raamid nööride külge siduda. Esimene jäi rippuma, teine jäi ripuma ... kui juba 4-5 raami rippus ja andis niivõrd toreda efekti, rahunes ka mu hing ning edasi läks kõik ludinal. Õnneks olin teinud üsna põhjaliku kavandi. Selle abil oli kerge planeeritud mustreid raamidest "joonistada".
Kadi Pajupuu hindmatu abi

Osad raamid pidid jääma madalamale, taburet ees ja luup kõrval rippumas, et saaks rahulikult istuda ja filigraansust uurida. Täitsa vahvalt tuli välja, plaani pealt ei olnudki seda võimalik lõpuni ette kujutada. Kuna kogu galeriid täitis nüüd raamidžungel, siis oli hädatarvilik näidata näitusekülastajale, kuidas seal orienteeruda.
Selle tarvis oli meil varutud mitmeid rulle kollast teipi.
Näide, kuidas luubiga mustreid uurida 
Raja ja taburettide markeerimine jäi viimaseks ülesandeks.

Nüüd võivad külalised tulla ... kõik sai valmis, pool tundi jäi veel ajavaru. Niikuinii küsisin iga natukese aja tagand Zoe käest kella.
Panime piduriided selga ja marsimuusika mängima. Pidu algas!

Marje Linnuse valmistatud sõira lõikama
Piret ja Andrus Alev

Juta Teral ja Heli Mänd

Liina Veskimägi-Iliste edastab ERKL tervitusi

Initsiatiiv alt poolt

Õde Piret vestleb Marika Mällo ja Valli Tsirihhovaga

Kas see kõik ikka peab vastu??!!?!

Friday, July 15, 2016

Kudumisvõistlus Setomaa külade käsitööpäeval Velnas

Kui täiesti aus olla, siis neljapäeval, 14. juulil 2016 toimunud käsitööpäev oli Setomaa 1. külade käsitööpäev. Kogu see vahva ettvõtmine oli juba algselt mõeldud traditsioonina, mis ringleks mööda Setomaa erinevaid külasid ja kaasaks kogukondade käsitöömeistreid. Mustrit või algoritmi, mille järgi järgmine küla välja valida, veel ei ole, aga häid mõtteid jagub. Varsti saame teada ...

Minu järgmiste kinnaste materjal, mis
Otsa Sirje on seentega värvinud

Seniks aga lubage mul pisut tutvustada võistlust, mida mind paluti appi korraldama. Kagu Kudujad on Seto Käsitöö Kogo liige ja korraldajate poolt oli igati mõistetav selline valik.

Erinevaid töötube oli palutud korraldama põhiliselt Velna küla "raskekahurvägi". Nimelt elab selles väikses külas ka eelmise aasta Seto Kuningriigi käsitöömeister Linnuse Marje, kes juhendas taimevaiba kudumist. Samuti on Kuremäe Anni tugev sukakuduja, külavanem Valve kangakuduja (ja vihavalmistamise õpitoa eestvedaja) ning pärit on sealt veel terve trobikond Setomaal kuulsaid käsitöölisi, leeloema Vabarna Maretiga eesotsas.

Auseri Taimi juhendas lastele mõeldud paelapunumist, Vabarna Maret lillevaiba sidumist ja
Lillevaiba õpitoas
märgviltimist, Otsa Sirje "nõiaköögis" podisesid taime- ja seeneleotised ning lõng võttis uskumatuid kauneid toone, KOSTIPÄIVA emandad aitasid lõunat valmistada.

Peale maitsvat kalasuppi oligi aega 5-vardaga kudumises mõõtu võtta. Meil oli koos Kogo tegevjuhi Kala Ingritiga valmis mõeldud hulk tegevusi, et kudujad/võistlejad viia ühe tavalise Seto naise igapäevaelu päevatoimetuste keskele.

Juhend nägi ise välja selline: 
"Varrastel kudumine on ajast aega olnud Seto naise igapäevaseks tegevuseks. See pidi mahtuma argitoimetuste vahele. Tule, osale ja pane ennast proovile, kas saad hakkama peene lõngaga kudumise ja kõige muu igapäevase talitamisega ... SAMAL AJAL! 
Kui võistlus algab, siis ... 
1. Loo valge lõngaga üles igale varadale 12 silmust, seega kokku 48 silmust. Koo valge lõngaga ka esimene rida.
Lapsel on vaja juuksed kooliks korda seada. 
Punu „pats“ lõpuni ja kinnita sõlmega.
2. Koo punase lõngaga kaks rida.
Perele on vaja lõunaks süüa teha. Koori üks kartul.
3. Koo valge lõngaga kaks rida.
Tuba on vaja õhtuks korda sättida. Too kaevult kruusitäis vett.
4. Koo punase lõngaga kaks rida.
Mine korja seitset erinevat taime ja pane kruusi tuba ehtima.
5. Koo valge lõngaga kaks rida.
Last on vaja aidata õppetükkide tegemisel. Lahenda ülesanne.
6. Koo punase lõngaga kaks rida.
Pane vardad kotti, oled hakkama saanud. Tubli!
Vahetegevused, mis koduseid toimetusi markeerisid

Nagu näete, siis toimus osalejate totaalne jooksutamine. Kõik punumised, vee toomised ja koorimised jm toimusid kaugemal laual, "kaev" oli lausa metsa veeres. Kooti kenasti reas ja see andis pealtvaatajatele hea võimaluse kogu tegevust lähedalt jälgida. 

Osalejaid oli 7, kellest üks liitus võistlusega küll ca 15 minutit hiljem, aga kuna taskus tubli diplom Viljandi Kultuuriakadeemiast, siis vahe esimestega kahanes silmnähtavalt. Väga tubi, Andersoni Sigre!

Silmuste loomise rasked hetked
Jane, Taimi, Maret ja Pille lahendavad õppetükke
Taimi ja Sigre võistlushoos
Pille, Jane, Taimi ja Maret patsi punumas
Sigre ja Siiri koorivad kartulit, taamal korjab Maret seitset sorti lilli
Võit on magus!
Võistluse võtja pidi kõik ettenähtud ülesanded kõige kiiremini ära lahendama. Samas pidi ka kude olema kaunis ning korrektne. Sellega sai esimesena hakkama Seto Kuningriigi ülembsootsa Vabarna Jane ning Kagu Kudujate kaunis käpikupaar jääb talle seda põnevust täis mõõduvõtmist meenutama. Aitjuma kõigile osalejatele!



Wednesday, May 4, 2016

Läti kudumislaager "Kindad Kurzeme maakonnast"

Läti kindakunst on maailmakuulus. Seda teab iga kudumishuviline, keda huvitavad ammuste aegade mustrid ja tehnikad. Kindakudumine on olnud Lätis au see juba pikki sajandeid ja ka tänapäeval leidub fanaatikuid, kes ülipeent ja värvilist kindakunsti valdavad ning populariseerivad.
Üheks selliseks võtmeisikuks on Linda Rubena, kes on Läti Rahvuskultuuri Keskuse (Latvijas Nacionalais kulturas centrs) rahvarõiva koorinaator. 
Baiba Pilane, Ira Valtere, Linda Rubene, Külli Jacobson and Ziedite Muze
Linda koos oma türte Darta Anna Rubenaga olidki need, kes Läti kudumislaagri oragniseerisid ja külalised kokku kutsusid. Laager toimus Strazde mõisas 29. aprillist 1. maini 2016. aastal.
Ja nüüd kõigest lähemalt ...

Neljapäev, 28. aprill

Kuna sõit laagrisse oli planeeritud reede hommikuks, siis otsustasin juba eelmisel õhtul Riiga ööbima minna. Tülikas oleks olnud nii vara kodust lahkuda: Riiga on meilt ca 280 km ja kuigi tee on sirge, vana Pihkva-Riia kivitee ikkagi, kulub vähemalt 3,5 tundi kohale jõudmiseks. Säästumajutuse nimega Elizabeth's Youth Hostel leidsin kerge vaevaga Riia raudteejaama lähistelt täiesti südalinnast http://www.youthhostel.lv/ www.booking.com kaudu. 

Minu tuba hostelis
Hostel sobis mulle ka seetõttu, et Satekles iela on 50 meetri kaugusel ja buss ootas hommikul just seal. Olin mõttes valmis ka tuba kellegagi jagama, aga tuli välja, et 15 euroga sai omaette toa. Otsustasin siis pisut priisata (7 eurot oleks olnud vaid voodi eest) ja reserveerisingi selle.  Ülemisel pildil on mu öömaja, hm ... paremal ääres pisut tumedamalt :)


Reede, 29. aprill 
Riia on üliilus. Pisut kahju oli, et sinna kauemaks ei saanud jääda. Aga nüüd on vähemalt teada, et peab varsti tagasi tulema.
Hommikul kohtusime osade laagrikaaslastega. Mõned neist olid juba paar päeva Riias veetnud ja kokku saanud. Hollandi 7-liikmeline naiskond tiirutas kuskil Lääne-Lätis ja nemad saabusid Strazdesse iseseisvalt.
Strazde mõis
Kohalikud Talsi piirkonna käsitöölised läksid samuti ise kohale. Seega oli meid bussis vaid kümmekond: Connie ja Lizzy Saksamaalt, Mary ja Pat USAst, Aida Leedust, Linda, Baiba, Ziedite ja Darta Lätist ning mina.

Mary ja Pat minu "kaasavara" inspekteerimas
Bussireis Strazde mõisa kestis umbes poolteist tundi. Hoone oli osaliselt renoveeritud: meie auks oli kolmanda korruse majutuse osa tualetruumid ning dušš värskelt remonditud. Keldrikorrusel oli köök ja söögisaal. 
Teisel korrusel oli kõik uus ja uhke: seal oli suur saal ning kontorid kohalikule omavalitsusele ning külateatrile. 
Panime oma asjad tubadesse ja sirutasime jalgu.
Koolituspäev algas loenguga, kus tekstiilikunstnik Baiba Vaivare
Lektor Baiba Vaivare
tutvustas Läti kinda ajalugu ja näiteid rahvusmuuseumi kogudest. Seda illustreeris ka kindanäitus, mida igaüks võis imetleda ja katsuda. 
Rucava ranne - proovilapp
Lõunasöök oli kolmekäiguline ja äärmiselt maitsev. Meid teenindas kohalik catering ja iga lõuna koosnes supist, praest koos väga rikkaliku ja maitseka salatiga ning magustoidust. 
Peale lõunat algas kauaoodatud praktiline õppetund, kus igaüks sai vardad, valida meeldivad toonid läti lõnga ja juhendi. Algas Rucava piirkonna kindarandme õpituba, mida juhendas Riia kuduja Baiba Pilane. 
juhendaja Baiba Pilane
See oli ainuke kord kui ma proovilapi tegin. Ülejäänud õpitubades alustasin korralikult päris kinnast, et see siis hiljem kodus Läti kudumislaagri auks lõpetada.
Rucava randmeääred
Sääraseid Rucava randmeid nägime hiljem näitustel ja muuseumis päris mitmeid. Tundub, et see on siinse piirkonna jaoks väga isloomulik ja ka palju kasutatud serv randmele. See on igati mõistetav, sest tulemus on peen ja kaunis. Erinevate värvidega mängides oli saavutatud väga lummavaid kunsiteoseid.

Strazde käsitöökojas
Enne õhtusööki külastasime mõisa abihoones kohalikku käsitööstuudiot, kus oli näitusesaal ja mitu ruumi kangastelgede jaoks. Väljapandud oli palju huvitavaid kangaid ning muud nipet-näpet kohalikelt käsitöölistelt.
Peale õhtusööki algas pidu, kus mängis kohalik pillimees, õpetati kohalikke tantse ning esines ka külateater.

Laupäev, 30. aprill 
Hommikusöök serveeriti taas mõisas. Küll on mõnus, kui ei pea vahest ise süüa tegema. Heas seltskonnas venib söögiaeg pikaks, külluslikuks ja lõbusaks.
Siiski oli vaja ennast sellest mõnust lahti rebida, trepist üles ronida ja taas vardad haarata (mis oli otse loomulikult samuti ülimõnus). Ees ootas tegus päev täis kudumist ja uusi kogemusi.
Laupäev homikupoolikusse mahtus lausa kahe lektori koolitused. Kõigepealt näitas Ilma Rubene Kursa käsitööstuudiost Rucava piirkonna erinevaid kindaid.
Seejärel õpetas Zinta Varpina Druvas kunstnikeühendusest huvitavat randme lahendust, kus ranne kootakse valmis teistpidi, ühendatakse ringiks ja seejärel korjatakse äärelt silmused, et kinnast jätkata. Minu töö tulemus on näha juuresoleval pildil.
Peale lõunat oli kavas sõit piirkonna suuremasse linna Talsi. Kuulu järgi elavat seal ca 8-10 tuhat inimest.
Taamal Talsi linn ja järv
Linnake asub järvede vahel seitsmel nõlval.
Linnaga tutvumine algas muuseumist, kus sai imetleda maalinäitust. Kirsiks tordil oli aga loomulikult sealsete kindafondidega tutvumine. Sõbralik muuseumijuhataja lasi kõigil nii lähedalt uurida kui just soov oli, pildistada ja imetleda. Suur tänu!
Talsi muuseumis koos selle juhatajaga
Peale jalutuskäiku ümber ühe järve suundusime kohalikku keraamikakotta.
Kui kingitused ostetud jätkasime matka kultuurikeskusesse, kus toimus parajasti rahvatantsufestival. Avatud oli rohkelt erinevaid näitusi nii varrastel kui telgedel kootud esemeist.
Laupäeva õhtul pidasime pisut omakeskis pidu, tutvusime veelgi lähemalt igaühe hingeeluga, naersime ja kuulasime jutte. Küll oli tore!

Pühapäev, 1. mai
Võiks ju öelda, et kõik oli samamoodi kui eilegi, aga ei. Õhus oli juba tunda viimase päeva lahkumise nukrust ja samm seati kuidagi rahulikum. Mõni pakkis juba hommikul kohvreid, mõni tegi veel täpsustavaid märkmeid. Mõni ostis kaaslase tooteid.
Elsbeth Reits Madalmaadest
oma uute sõrmikutega
Minu "Siberi lilled" raamat osutus populaarseks, hea, et mitu eksemplari kaas võtsin. Samuti leidsid uue omaniku kaks paari sõrmikuid. Aitjumakest, Elsbeth Reits.
Ira kingitusi jagamas - emale ja tütrele
Sellegi poolest oli meil hommikul veel üks koolitus. Jolanta Medina, Kuldiga muuseumi teadusosakonna juhataja näitas Kuldiga piirkonna töökindaid (versus kirikukindad). Need olid paksemad ja lihtsamate mustritega, põhifunktsiooniks oli hoida sooja. Tema juhendamise järgi kudusime huvitava kahevärvilise sooniku põhimõtel randme, milles pahempidised silmused kaldusid. Väga lihtne muster, aga tulemus sai efektne. Ka nendest koon valmis terved sõrmikud, nii et varuge palun pisut kannatust.
Ja siis oligi lõpp sel vahval lool. Jagati tunnistusi ja kingitusi, öeldi häid sõnu teele kaasa ja lubati aasta pärast uuesti kohtuda. Väga loodan ja ootan!
Carla Meijsen ja Madalmaade naiskond
kinkis Lindale kullatud vardad
Suur tänu korraldajatele ja toakaaslastele, juhendajatele ja kaaskursuslastele. See pikk nädalalõpp Strazdes annab inspiratsiooni pikaks ajaks.

Külli Jacobson

Mary Germain kinkis mulle oma koostatud
Läti kindarandmete ülevaate/juhendi


Talsi kangakuduja Mudite Silinas

Huvitavat kudumistehnikat uurimas

Thursday, December 17, 2015

Piusa dessant

ehk "Kuidas kindanäitus Eesti-Vene piiri ületas ja õnnelikult pärale jõudis"
Soome-Ugri pealinna TSIRK

Petseris, Setomaa pealinnas on valmis saanud biznes inkubator. Maja on siin pool piiri tuntud ka kui Petseri Seto Maja: kenasti remonditud ja külalistele ning seltsitegevuseks avatud. Siberis Krasnojarski krai Haida külas elava Ossipova Manni mustrivihikust pärit motiivide järgi kootud lillelised kirikindad, "Siberi lilled", olid raamidesse kenasti valmis sätitud ja ootasid minu auto pagasiruumis. Kell 15 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi kell 14) pidi toimuma pidulik näituse avamine. Oli laupäev, 12. detsember 2015.
Kala Ingrit, Sarve Õie ja Tulluse Kaja Eesti poole peal
Kõik oli aegsasti kokku lepitud, ettenägematute viperuste tarvis piiril pool tundi ajavarugi jäetud. Piiriületamise sujuvamaks muutmise lootuses broneerisin autole piiriületusaja. Koidula piiripunktis toimub selline "vahva" legaalne väljapressimine: vajad sa mingit teenust või ei vaja, kõigilt kassseritakse 6,50 eurot ja palutakse "lahkelt" ootealast läbi sõita. Justkui Sul oleks ka mingi muu võimalus.
Sarve Õie, kombekalt Seto rõivis, ja Tulluse Kaja ootasid meid Koidulas. Mina ja Kala Ingrit tulime koos Värska poolt. Neljakesti pidime minu autoga Petserisse sõitma. Kauksi Ülle ja Kalkuni Andreas olid juba jalgsi piiri ületamas. Selline oli Eesti-poolne esinduslik delegatsioon Petseri Seto Maja esimese näituse avamiseks. Tuju oli ülev ja rõõmus.
Sarve Õie, Kala Ingrit ja Tulluse Kaja
Kunichina Gora bussipeatuses Petseris
Mõne aja pärast hakkas tunduma pisut imelik, et miks tabloo peale minu auto number sugugi ei ilmu, mis kutsuks ootealalt piirile. Üldse tilkus kuidagi kahtlaselt vähe autosi piiri suunas, ootajate mass parklas aga muudkui kasvas. Pärast meeleolukat paari tundi niiskes ja uduste akendega autos, kus Õie lemmik "Komeet" tekkiva näljatunde pisut vaigistada suutis, suundus Kaja ametnike käest infot nõutama. Tuli välja, et Eesti-Vene piiril olla mingi ummik. Ooteala töötaja, kes kontrollis viimast schlagbaumi, soostus meid siiski palumise peale piirile lubama.
Sõitsime ootealalt välja. Nüüd asusime juba piiritsoonis. Eesti poole peal ootas 8 autot, kell tiksus juba 12. tundi. Meile hakkas närv sisse tulema. 22 raami ootasid autos, et neid näitusesaali seinale riputataks. Meie oleme aga eesmärgist sama kaugel kui 2 tundi tagasi. Kaja järjekordse isikliku vestluse tulemusena piirivalvuritega sai selgeks, et isegi kui me piiriks oleva Piusa jõeni jõuame, siis üle selle meid eelisjärjekorras ikkagi ei lubataks. Vene poole peale minekut ootas üle 10 auto ja tempo oli olematu.
Sarve Õie ja Jacobsoni Külli bussis
Mis siis ikka - eesmärk pühitseb abinõu. Auto lubati piiritsooni parkida. Krapsid prouad haarasid raamid käevangu ja marss Piusa suunas algas. Kindad olid küll koledal kombel rippu kui kuivan'd särjed, aga Õie teatas, et see just ongi see kõige õigem kvaliteedikontroll ja mul tuli temaga nõustuda. Sportlasehing Ingrit võttis tempo üles ja nii me siis jalgsi piiri ületama suundusimegi.
Esimene Vene putka on köki-möki, seal jagatakse vaid blankette. Vaat teine, see on juba tõsisem ülevaatus. Täitsime kõik nõutud vormid ja jäime sõbralikult naeratades oma aega ootama. Jumal tänatud, et ei olnud vahetuse aeg. Mingit söögikorda ka ei paistnud olevat. Asi sujus, templid saime passidesse ja loa tolliputka juurde astuda samuti.
Kauksi Ülle ja Kala Ingrit joovad teed
"Što tam u vas?"
"A unas võstavka budjet, v Petchore."
"No što, kakaja võstavka?"
"A vot takaja!" (näitame raame)
"A gde kartinki?"
Hambad ristis surume alla kohutavat naeruhoogu, tehes tollitöötajale selgeks, et meil ei olegi täna pilte, vaid näitus on kinnastest. Selle peale uurib ta, kas me need ikka tagasi ka viime. Kui me lubame pühalikult need kohutavalt ebamäärased tooted ka tagasi Eestisse viia, siis viipab ta kergenduseks käega ja laseb meil üle piiri minna, ilma kogu seda väga keeruka kauba deklareerimist. Issake, ole tänatud! Me kõik ohkasime kergandatult.
Sarve Õie ja Kalkuni Andreas söövad küpsist
Kaja oli püüdnud juba Koidulast alates saada kedagi Petserist telefoni teel kätte, et paluda meile piiri peale autoga vastu tulla. Pärast selgus, et linna peal oli samal ajal mitmeid teisigi üritusi ja kedagi ei õnnestunud ära rääkida. Õnneks oli kohe-kohe liinibuss tulemas. Vahe võib teinekord kuni tunnini ulatuda. Jäime rõõmsalt peatusesse ootama, teades, et olime päästetud. Kui nüüd kippelt teeme, siis on näitus kella kolmeks üleval niikui naksti.
Vastuvõtt uhiuues Seto Majas oli lahke. Pererahvas ootas tee ja küpsistega, kinnaste jaoks olid vastselt seina keeratud kruvid ootamas. Kuna tragisid kätepaare oli meil kaasas mitmeid, siis näitus kerkis justkui võluväel. Ilus tuli! Pärast oli veel ametlik avamine rohkete sõnavõttude ja kiidulauludega, pildistamine ja tee joomine. Kõik läks väga hästi. Aitjumakest Hõrna Aarele, kes idee õhku viskas, Pihkva Eesti konsulile, kes meid tagasi piirile viskas, Helju Majakile mind tõlkimast ja suurimad tänud kõigile nimepidi mainitud peaosalistele ning mainimata jäänud episoodilistes rollides figureerinutele.
Setomaa ajalehe peatoimetaja Kauksi Ülle kõnelemas

Seto Käsitüü Kogo tegevjuht Kala Ingrit kõnelemas

Delegatsioon Eestist

Näituse autor Külli Jacobson
Petseri linna välissuhete osakonna juhataja Juliaga

Eesti delegatsioon täies koosseisus

Julged piiriületajad

Helju Tsopatalo ja teised kohalikud külalised
Päev Petseris jääb kauaks meelde!
Külli Jacobson