Õdus õhtu külalisega: RAGNE KIKAS

Kui Ragne tutvustamisega algust teha, siis see kõlaks nii: ta on pärit Veriora vallast Põlvamaalt ja õppinud Viluste Põhikoolis. Selle lõpetamise järel jätkas ta sügisest kevadeni  küll õpinguid Põlva Ühisgümnaasiumis, aga maailm hakkas samal ajal tema ees avarduma. Gümnaasiumisuved veetis ta juba Saksamaal ja nii see algas. Tänaseks on temast saanud maailmakuulsa moedisaineri Yohji Yamamoto tiimi üks moekunstnikest. Ta hoolib oma kodukoha saatusest, kuid ta tiivasirutus on nii lai, et sinna mahub kogu maailm.

Inervjuud Ragne Kikasega võite lugeda Veriora Valla Vaatleja 2013 juuni numbrist,

Juba sel pühapäeval, 13. oktoobril on huvilistel võimalus vestelda andeka moeloojaga näost näkku. Kagu Kudujate käsitöökojas adressil Uus tn 7-20 Veriora alevikus toimub teeõhtu, mille külaliseks Ragne on.

Kudumiskirg on see, mis meid Ragnega kokku viis. Innustan seetõttu ka teisi teeõhtulisi kaasa võtma oma pooleliolev käsitöö. Mis saab olla veel parem kui heas ja huvitavas seltskonnas midagi teha nokitseda.



KOHTUMISENI VERIORAL!

  

Koos kudumine Värska kiigeplatsil

Tere kõik te nobenäpud!
Tulge koos kuduma, et tähistada suurimat ülemaailmset kudumisettevõtmist - World Wide Knit In Public Day 2013! Registreerida saab ennast FB aadressil https://www.facebook.com/events/180482292110049/ või tule lihtsalt kohale 12. juunil alates kella 12 Värska kiigeplatsile vallamaja vastas.

Olen registreerinud selle ettevõtmise ka üleilmse ürituse kodulehel, seda saab näha siit: http://www.wwkipday.com/index.php?option=com_superevents&view=details&task=group&id=326

Kiigeplatsil on mõned puust pingid, nii et võimaluse korral võtke kaasa oma kokkupandav tool ja päiksevari. Samuti joogipudel ja soovi korral suupisted. Vastu puutüve toetades saab kududa ka tekil istudes ja igasuguses muud variandid on samuti tervitatud.

Olge rõõmsad ja tundke kudumisest mõnu. Kudumisest saab parem olla vaid koos kudumine.
Kõik kudujad, ühinege!

Minust on saanud kudumiskoolitaja

Foto: Markku Vaittinen

Õnneliku juhuse läbi olen teinud käe valgeks kudumiskoolitajana. Sõber Sigre palus mul ennast ühel oma Seto meeste suka koolitusel asendada ja olles küll üsna algaja selles vallas, otsustasin pakkumise vastu võtta ja seda ametit proovida.
Tegemist oli pr Airi Lautakari organiseeritud Soome käsitöö tegijate grupiga, kes juba kümme aastat Eestisse erinevaid käsitööreise korraldab. Nad on käinud Haapsalus ja Muhus, Kihnus ja Tartus, Värskas ja Narvas. Sel korral oli nende teemaks taas Setomaa ja Seto meeste sukad.


Foto: Markku Vaittinen


Minu ülesandeks oli kudujate abistamine probleemide tekkimisel. Samuti soovisid nad, et näitaksin, kuidas kududa kinda sisse aasasid, mis selle soojemaks teevad. Kuna Sigre oli mind eelnevalt pisut reklaaminud, siis teadsid nad mu kinda ja lõnga ärist ja soovisid ka neid näha ja osta.




Foto: Markku Vaittinen

Õpilaste näol oli tegemist üsna vilunud kudujatega. Kõik olid teiseks koolituse päevaks paraja jupi valmis saanud. Kes oli otsustanud kohe täissuuruses sukad kududa, oli muidugi jõudnud suhteliselt vähe. Kes aga samu võtteid ja detaile kasutades hoopis kotikest meisterdas, see oli oma tootega peaaegu valmis saanud. Mul oli õnneks Kuremäe Anni kootud sukad kui varnast võtta ja näidata. Anni töö on muidugi imetlust väärt ja pole ime, et üks paar rändas minu kollektsioonist ka Soome.

Kuna narmastest juttu tuli, siis mainisin, et Eestis on kasutatud narmaid ka kinda ääres. Olen taoliselt alustanud vaid ühe paari, sest see on tohutu pusimine. Kena tuli küll ja osteti ka kohe ära. Seetõttu sain oma õpilastele sellest vaid pilti näidata.
Suur tänu Sigrele ja Airile, kõigile õpilstele soovin head kudumist ning kohtumiseni virtuaalselt veebilehekülgedel!

Meenutusi näituse avamiselt - Võrumaa Muuseum



Võrumaa Muuseumi fuajees vanaaegse
peegliga edvistamas

Alustan päris algusest ... näituse avamine Võrumaa Muuseumis aadressil Katariina allee 11 toimus 8. veebruaril kell 15. Kuna see oli minu jaoks esimene omataoline, siis olin muidugi parajalt ähmi täist. Üks põhjusi oli avalik üritus iseenesest ja oma turvalistest tegevuspiiridest välja astumine. Teiseks muidugi sõnavõtt avamisel, sest vastupidine oleks ju mõeldamatu. Kogu seda ärevust saatis sügavamatel tasanditel ka üldisem küsimus selle kohta, kas mul sedalaadi tegevuseks üldse pädevus olemas on. Müüa võib ostajate olemasolu korral  ju kõike. Näitus eeldab siiski teatavat taset. Kuigi suur esialgne huvi ainuüksi idee vastu oli olnud meeldivalt ja meeltitavalt laiaulatuslik. Aga kõik see eelpool nimetatu sundis mind muuseumisse jõudma kõva tunniajase varuga. Olles autoroolis kõnet harjutanud ja muuseumisse jõudnuna meeldivate inimestega kohtunud, rahunesin. Ülejäänud aja veetsin kohalikega kohvitades ja kindaid paitades.

Väljapanek oli meeldiv: raamide kerges kaares paigutus ja kinnaste pisuke heljumine neis tekitas sooja ja koduse, mitteametliku õhustiku. Lampide tekitatud valgus-südamed lisasid nende ümber justkui kehaliku kontakti: kindad onju kõik kandjatele kootud. Loodan, et ka kõik väljapandud paarid endale varem või hiljem uued omanikud leiavad.

Nii tore oli leida külalisteraamatust Siberi lillede näituse sissekannet. Loodan, et sinna tuleb järgneva kuu aja jooksul palju nimesid lisaks. Suur tänu Tiia Haugile Võrumaa Muuseumist Siberi setode lillemustriga kirikinnaste näituse võõrustamise eest!

Järgnevalt pakun teile vaatamiseks mõningaid pilte peategelastest avamise päeval. Head uudistamist ja tulge külla!

 

 

 

 

Foto: Marika Sepp

Foto: Marika Sepp

Näitus Võrumaa Muuseumis

Siberi lilled

Juba üle aasta tagasi lõi mulle ühel hetkel pähe kinnismõte Seto-teemalisest trükisest. Sellel polnud miskit kindlat kuju ega sisu, oli vaid mingi ebamäärane tunne või sundus. Püüdsin seda teistele selgitada, lootuses selle käigus ka ise selgust juurde saada. Üks neist tolleaegsetest "ohvritest" oli folklorist Andreas Kalkun, kes Eesti Kirjandusmuuseumis teadurina töötab ja Seto asjatundja on.

Ühel kohtumisel püüdsin talle oma mõtet selgitada, aga välja ei tulnud mul oma arust eriti midagi asjalikku, millest kinni haarata. Järsku turgatas Andreasele siiski pähe, et oma ekspeditsioonilt Krasnojarski Kraisse Haida küla setode juurde mõned aastad tagasi on tal tänini alles ports pilte ühe naise kindamustrite vihikust. Oma jutu järgi ei ole ta osanud neid kellelegi pakkuda, ega keegi pole enne neid ka küsida osanud ... mul hakkas sellise jutu peale jalg laua all pisut vabisema, aga jäin rahulikuks ja avaldasin soovi neid näha.

 

Ja kui need pildid siis mul arvutis avanesid, läks mu nägu laia naeru täis ja ma tundsin, et mu ammune mõte on küpsenud, idee on võtnud üpris selged piirjooned ja see on just see, millest olen unistanud.

 

Tänaseks päevaks on paljud neist mustritest kinnasteks kootud. Homme avaneb esimene näitus "Siberi setode lillemustrilised kirikindad" Võrumaa Muuseumis. Tulge külla imetlema Seto pärandit, mis on saabunud Uurali-tagant koju!

Edastan siin kohal folklorist Andreas Kalkuni kokkuvõtte näituse tutvustuseks.

 

=============

Siberi lilled

 



Ansambel Lill pidulauas.
Anna Kutšarenko, Liidia Kondratjeva ja
Maria Ossipova.
Foto: Andreas Kalkun, 2007

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lahkus ülerahvastatud setode asualalt kaugele Siberisse Jenisseiski kubermangu tuhandeid peresid. Kõik selleks, et saada tasuta maad. Töökad setod seadsid end peagi hästi sisse ja kohanesid uute olude ja kliimaga. Vaatamata stalinistlikele repressioonidele ja mitmetele viletsustele, on mõned külagrupid siiani säilinud setokeelsetena. Täna on umbes 200 inimesega Haida küla Krasnojarski krais suurim seto küla Siberis. Haidas on uhke seto muuseum, setokeelne naiste- ja lastekoor ja ka vanad käsitööoskused pole kadunud.

Maria Ossipova oma talledega.

Taustal Manni õde Lidia Ponomartšuk,

kes püüab mobiililevi.

Foto: Andreas Kalkun, 2012

Ka Ossipova Manni (Maria Ossipova, snd 1942) esivanemad lahkusid Setomaalt Siberisse, et leida paremat maad. Manni emapoolsed esivanemad rändasid välja Kito külast ja isapoolsed Tendüvä külast. Reisidokumente tehes anti seni perekonnanimedeta setodele nimed. Need pandi enamasti perepea eesnime järgi ja nii on Siberi setodel väga tavalised õigeusklikest mehenimedest tuletatud perekonnanimed.

Manni ema Kito Nasta oli hea laulja ja suur käsitöö tegija. Oskused on pärandunud ka tütardele. Manni laulab koos oma õe Liidega kultuurimaja ansamblis Lill ja on Haida külamuuseumile annetanud suure hulga imelist käsitööd. Siberi talved on külmad ja seepärast elab siiani kirikinnaste kudumise ja kandmise traditsioon. Siberi setod tunnevad oma rahvast kindakirjade järgi, aga teevad vahet ka venelaste ja setode kudumistehnikal.

Andreas Kalkun ja Maria Ossipova.

Foto: Tiit Sibul, 2008

2007., 2008. ja 2012. aastal külastasid Ossipova Mannit ja teisi Haida küla naisi Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid. Pildistasime üles ka Manni kindamustrite vihiku, milles oli nii vanu geomeetrilisi kirju, kui imelisi lillkirju. Igal kudujal on oma lemmikkirjad ja nii mõnelgi Haida naisel on sahtlis koolivihikutäis elu jooksul kogutud kindakirju. Kui kohtusin Külli Jacobsoniga, sain kohe aru, et Manni kirjavihik võiks teda inspireerida. Nüüd ongi valminud väike valik Siberi naiste lillkirjadega kindaid – värske sõõm Haida küla metsade ja põldude lõhna.