Tark vanasõna soovitab, et rege
rauta suvel ja vankrit talvel. Nii sai ka Seto Käsitüü Kogo rahvaga tehtud, et
talsipühi aigu koos istudes pidasime plaani ja unistasime järgnevast suvest.
Paljud soovisid teha midagi üheskoos, õppida juurde uut või õpetada teisele
mõnd endal käpas olevat oskust. Samuti on õppereisid alati olnud lõbusad ja
silmaringi laiendavad. Nii ma siis tulingi mõttele, et panen oma
reisikorraldaja oskused ja soovi kordki elus Ruhnule jõuda kokku ja pakkusin
Kogo liikmetele välja ühe lühikese kuid sisuka reisi sinna kaugele saarele, mis
asub Lätile lähemal kui Eestile ja mille Eestiga liitumise kohta on mitmeid
legende liikvel.
Pidasime Kala Ingritiga nõu ja
leidsime, et käsitöölistele pakuks kindlasti huvi mingit näputööd lähemalt
vaadata või teha. Kuna peenema töö tegemiseks aega ei jagunud, siis kohaliku
kooli käsitööõpetaja,
Ruhnu
käsitöökambri ja pärandkooli eestvedaja Külli Uustal pakkus välja, et paneb
paar meie inimest Ruhnu rõivile ja seda tehes tutvustab neid põhjalikumalt. See
paaritunnine lõbus etendus oli väga hariv ja tegi nii osalejatele, kelleks olid
Lillmaa Terje ja Riitsaare Evar, kui pealtvaatajatele palju rõõmu.
Aga enne veel kui saime reisi
nautima hakata tuli välja selgitada, kuidas saarele pääseb. Tuli välja, et kui
oled kord saarele saanud, siis samal päeval tagasi ei saagi. Seega oli vaja
hankida öömaja. Neid on Ruhnul mitmeid, minu eelistus langes Liise talule. Seal
oli piisavalt palju kohti ja
piltide
järgi väga kaunis.
Ega ma broneerides veel ei teadnud kui palju reisihuvilisi
on. Pärast tuli välja, et üsna lühikese ajaga kogunes 15 soovijat. Pärtini
Sirid ütles viimase õhtu pidulauas, et ta tegi oma otsuse 30 sekundiga. Selle
aga trumpas kohe üle Niido Eevi, kes väitis, et nii kui kirja sai, kohe haaras
toru ja võttis kõne Ingritile, et nimi kirja panna usaldamata moodsat eposti
teenust.
Selliseid lõbusaid lugusid ja
naeru kostis reisi jooksul korduvalt ja palju. Näiteks siis, kui palava ja
päikselise ilmaga laevale sättisime. Katamaraan Runö oli justkui päevitamiseks
loodud. Eriti ankrus olles ja vaikselt podisedes kai äärest eemaldudes. Oh neid
kilkeid ja rõkkamist, kui kapten pisut aja pärast täistuurid sisse pani ja tuul
kõik riided seljast ära tahtis viia. Keegi sai viimasel hetkel Orava Kairi
sallisabast kinni, lahtised jalanõud liikusid ohtliku kiirusega reelingu suunas
- varsti olid kõik suvitajad siseruumides.
Tuli välja, et kapten on Hõrna Rieka
kauaaegne kirjasõber ja leivaküpsetaja. Kõrge tutvus päädis sellega, et Vabarna
Jane aitas ankrut hiivata ja kõik ülejäänud olid kaptenisillal uudistamas
moodsamat aparatuuri ja tabloosid.
Reis läks kiiresti: meri oli üsna
tüüne, keegi üle parda kalu toitmas ei käinud ja kolme tunni möödudes
olimegi saarel. Luise Jõers Liise talust
tuli meile bussiga vastu, kuigi saar on vaid 5,5 km pikk ja 3,5 km lai. Teisel
päeval sai see risti ja põiki nii jalgrattaga kui ka kastiautoga läbi sõidetud.
Esimese päeva õhtusse ei mahtunud muud kui ujuma minek. Seegi oli seiklus
omaette.
Hakkas juba hämarduma, aga meil oli siiski kindel plaan mere äärde
minna. Orienteerumise maailmameister luges kaarti ja mõne aja pärast meri juba
paistiski. Meie elevil kilked ajasid puude otstes istuvad kormoranid ärevaks. Tohutu
parv linde tõusis kisaga lendu ja õhtuhämaruse Hitchcocki moment tekitas
hirmujudinaid. Vesi oli siiski soe ja kuigi Andresoni Sigre olla laevas
vaadanud, et läheb kiiresti sügavaks, mängisime madalas vees krokodille.
Aga siiski, öö oli soe ja magama
ei soovinud keegi minna. Liise talu hoovil kogus hoogu Seto kirmas. Raali Aini
pillimäng ei lasknud kaua pingil istuda, varsti olid kõik tantsuplatsil.
Järgmisel päeval sai külastatud
mõlemat Ruhnu kirikut. Vanim neist aastast1644 on üks Eesti vanimaid
puitehitis. Uuem kivist kirik sai valmis 1912. a, sest väike jäi koguduse jaoks
kitsaks.
Peale lõunat tuli meile järgi
vana veneaegne veokas ja viis meid saare tuurile. Kitsas hüplik tee tekitas
sõitjates tohutult elevust ja naeru. Kergekaalulised reisijad nagu Linnuse
Marje pidid olema teiste vahele surutud, et üle kasti ääre ei lendaks. Pärast
tunnistasid Kauksi Ülle ja Leelo, et nii oli väga lõbus saare
vaatamisväärsustega tutvuda.
Ka sel reisil sai lauldud:
„Ei meelest läe mul iial Le Havre’i kuumad ööd.“
Aga kui paljud teadsid, et 1877.
aastal püstitati Liivi lahes, Ruhnu saare idaküljel omapärane silindrilise
torni ja seda toetavate kaldtugedega metalltuletorn, mille elemendid valmistati
Prantsusmaal Le Havre’s asuvas laevaehitustehases. Raudplekist valmistatud
tuletorni kõrgus jalamist on 40m. Üle saja aasta töötanud metalltorn on
tänaseni töökorras ning on ainus seda tüüpi säilinud tuletorn Läänemere
piirkonnas, kirjutab visit.ruhnu.ee veebileht.
Kivit Annika ronis tuletorni tippu ja oli suure pingutusega päris rahul,
sest vaade metsasele Ruhnule keset merd oli kaunis.
Kolmanda päeva varahommikul,
imelises päikesetõusus suundusime tagasi mandrile. Oli ilus reis ja kõik jäid oma
esimese Ruhnus käiguga rahule.
Artikkel ilmus ajalehes Setomaa septembris 2024.
