Väike Ruhnu saar puges sügavale põue

Tark vanasõna soovitab, et rege rauta suvel ja vankrit talvel. Nii sai ka Seto Käsitüü Kogo rahvaga tehtud, et talsipühi aigu koos istudes pidasime plaani ja unistasime järgnevast suvest. Paljud soovisid teha midagi üheskoos, õppida juurde uut või õpetada teisele mõnd endal käpas olevat oskust. Samuti on õppereisid alati olnud lõbusad ja silmaringi laiendavad. Nii ma siis tulingi mõttele, et panen oma reisikorraldaja oskused ja soovi kordki elus Ruhnule jõuda kokku ja pakkusin Kogo liikmetele välja ühe lühikese kuid sisuka reisi sinna kaugele saarele, mis asub Lätile lähemal kui Eestile ja mille Eestiga liitumise kohta on mitmeid legende liikvel.

Pidasime Kala Ingritiga nõu ja leidsime, et käsitöölistele pakuks kindlasti huvi mingit näputööd lähemalt vaadata või teha. Kuna peenema töö tegemiseks aega ei jagunud, siis kohaliku kooli käsitööõpetaja,  Ruhnu käsitöökambri ja pärandkooli eestvedaja Külli Uustal pakkus välja, et paneb paar meie inimest Ruhnu rõivile ja seda tehes tutvustab neid põhjalikumalt. See paaritunnine lõbus etendus oli väga hariv ja tegi nii osalejatele, kelleks olid Lillmaa Terje ja Riitsaare Evar, kui pealtvaatajatele palju rõõmu.

Aga enne veel kui saime reisi nautima hakata tuli välja selgitada, kuidas saarele pääseb. Tuli välja, et kui oled kord saarele saanud, siis samal päeval tagasi ei saagi. Seega oli vaja hankida öömaja. Neid on Ruhnul mitmeid, minu eelistus langes Liise talule. Seal oli piisavalt palju kohti ja  piltide järgi väga kaunis. 

Ega ma broneerides veel ei teadnud kui palju reisihuvilisi on. Pärast tuli välja, et üsna lühikese ajaga kogunes 15 soovijat. Pärtini Sirid ütles viimase õhtu pidulauas, et ta tegi oma otsuse 30 sekundiga. Selle aga trumpas kohe üle Niido Eevi, kes väitis, et nii kui kirja sai, kohe haaras toru ja võttis kõne Ingritile, et nimi kirja panna usaldamata moodsat eposti teenust.

Selliseid lõbusaid lugusid ja naeru kostis reisi jooksul korduvalt ja palju. Näiteks siis, kui palava ja päikselise ilmaga laevale sättisime. Katamaraan Runö oli justkui päevitamiseks loodud. Eriti ankrus olles ja vaikselt podisedes kai äärest eemaldudes. Oh neid kilkeid ja rõkkamist, kui kapten pisut aja pärast täistuurid sisse pani ja tuul kõik riided seljast ära tahtis viia. Keegi sai viimasel hetkel Orava Kairi sallisabast kinni, lahtised jalanõud liikusid ohtliku kiirusega reelingu suunas - varsti olid kõik suvitajad siseruumides. 

Tuli välja, et kapten on Hõrna Rieka kauaaegne kirjasõber ja leivaküpsetaja. Kõrge tutvus päädis sellega, et Vabarna Jane aitas ankrut hiivata ja kõik ülejäänud olid kaptenisillal uudistamas moodsamat aparatuuri ja tabloosid.

Reis läks kiiresti: meri oli üsna tüüne, keegi üle parda kalu toitmas ei käinud ja kolme tunni möödudes olimegi  saarel. Luise Jõers Liise talust tuli meile bussiga vastu, kuigi saar on vaid 5,5 km pikk ja 3,5 km lai. Teisel päeval sai see risti ja põiki nii jalgrattaga kui ka kastiautoga läbi sõidetud. Esimese päeva õhtusse ei mahtunud muud kui ujuma minek. Seegi oli seiklus omaette. 

Hakkas juba hämarduma, aga meil oli siiski kindel plaan mere äärde minna. Orienteerumise maailmameister luges kaarti ja mõne aja pärast meri juba paistiski. Meie elevil kilked ajasid puude otstes istuvad kormoranid ärevaks. Tohutu parv linde tõusis kisaga lendu ja õhtuhämaruse Hitchcocki moment tekitas hirmujudinaid. Vesi oli siiski soe ja kuigi Andresoni Sigre olla laevas vaadanud, et läheb kiiresti sügavaks, mängisime madalas vees krokodille.

Aga siiski, öö oli soe ja magama ei soovinud keegi minna. Liise talu hoovil kogus hoogu Seto kirmas. Raali Aini pillimäng ei lasknud kaua pingil istuda, varsti olid kõik tantsuplatsil.

Järgmisel päeval sai külastatud mõlemat Ruhnu kirikut. Vanim neist aastast1644 on üks Eesti vanimaid puitehitis. Uuem kivist kirik sai valmis 1912. a, sest väike jäi koguduse jaoks kitsaks.

Peale lõunat tuli meile järgi vana veneaegne veokas ja viis meid saare tuurile. Kitsas hüplik tee tekitas sõitjates tohutult elevust ja naeru. Kergekaalulised reisijad nagu Linnuse Marje pidid olema teiste vahele surutud, et üle kasti ääre ei lendaks. Pärast tunnistasid Kauksi Ülle ja Leelo, et nii oli väga lõbus saare vaatamisväärsustega tutvuda.

Ka sel reisil sai lauldud:

„Ei meelest läe mul iial Le Havre’i kuumad ööd.“

Aga kui paljud teadsid, et 1877. aastal püstitati Liivi lahes, Ruhnu saare idaküljel omapärane silindrilise torni ja seda toetavate kaldtugedega metalltuletorn, mille elemendid valmistati Prantsusmaal Le Havre’s asuvas laevaehitustehases. Raudplekist valmistatud tuletorni kõrgus jalamist on 40m. Üle saja aasta töötanud metalltorn on tänaseni töökorras ning on ainus seda tüüpi säilinud tuletorn Läänemere piirkonnas, kirjutab visit.ruhnu.ee veebileht.  Kivit Annika ronis tuletorni tippu ja oli suure pingutusega päris rahul, sest vaade metsasele Ruhnule keset merd oli kaunis.

Kolmanda päeva varahommikul, imelises päikesetõusus suundusime tagasi mandrile. Oli ilus reis ja kõik jäid oma esimese Ruhnus käiguga rahule.

Artikkel ilmus ajalehes Setomaa septembris 2024.