Valminud on järjekordne lambakasvatuse käsiraamat

Eesti-Läti programmi Buy Local raames on koostöös Eest Maaülikooliga valminud lambakasvatuse käsiraamat, mida igal huvilisel on võimalik aadressilt http://www.setomaa.ee/docs/File/Lambakasvatuse%20kasiraamat.pdf ise lugeda ja õppida. Ülevaatlik kokkuvõte on sobilik ka neile huvilistele, kel omi lambaid veel pole, aga plaan lambakasvatusega algust teha on olemas.

Head uudistamist!

Seto Käsitüü Kogoga Soomes



Reisisadamas ärasõitu
ootamas. Pooleli on
kindapaar Lobodka mustriga
 ja peene Eesti lõngaga

Hiljuti saabusin suure lõnga ja pisut vähenenud kinnaste laadungiga Soomest, kus Kagu Kudujad osalesid koos teiste Seto käsitöölistega tutvumisreisil Soome Vabariigis. Eesmärgiks oli tutvuda erinevate poodide ning Jõululaatadeha Helsingis, Tamperes, korraldada Seto kultuuri tutvustav esinemine ning näitus-müük Nokia linnas ning osaleda Vesilahti valla Jõululaadal, mis toimus juba 19. korda kohalikus põhikoolis.

Tooted Artisaani galeriis

Reis algas minu jaoks juba neljapäeval, kui ennast Tallinnasse minema sättisin. Pisut jube tundus mõte öisest sõidust Setumaalt Tallinnasse, et hommikul kell 8 laeva peale jõuda. Seetõttu läksin juba päev enne minekut pealinna valmis ja olin värske ja puhanuna, reisist pisut ärevuses, A terminalis ärasõidu hommikul valmis.

Laevasõit Helsingisse kulges heas seltskonnas kiiresti. Soome pealinnas oli seejärel aega kaks tundi, et kesklinna poodidega tutvust teha, sealset väljapanekut imetleda ning uusi ideid leida. Mulle väga meeldis Kiseleffing Talo ja Bockin Talo, mõlemad Senatin Tori ääres toomikiriku vastas. Edasi kulges mu tee läbi ristteede Poihjoisesplanadile, mis on Helsinki kõige eksklusiivsem ostutänav. Seal jäid silma Louis Vuitttoni stiilne aken ja Marimekko. Ka Kankurin Tupa, kus Kagu Kudujate kirikindad müügil, on selle tänava ääres.

Kankurin Tupa vaateaken seest poolt

Peale Vantaas asuva käsitöötarvete kaupluse külastamist sõtsime samal õhtul Nokia linna, kus me mõlemad ööd veetsime ja kus meile esimesel õhtul veekeskuses sauna ja grilliõhtu korraldati. See oli väega mõnus, sai puhtaks ja söönuks. Aitäh korraldajatele!

Nokia käsitöö-
meistri seinavaip

Laupäev möödus Nokias, kus saime kaeda kohalike käsitööliste kõrgetasemelist Jõulunäitust. Tutvusime kohaliku rahvaülikooli käsitöö osakonna töötubadega (siidtrükk ja kangasteljed) ja korraldasime ise Seto käsitöötubasid. Kõik osalejad panid välja oma toodete näitusmüügi ning peale korradajate poolset kaebekoori esinemist, laulis-tantsis ka paremik Seto leelotajatest.

Seto leelotajad ja Setomaa
koolide õpilased Nokias esinemas

Päev lõppes Tampere ekskursiooniga: külastasime Tallipihan Jõuluküla, Finlaysoni keskuses toimuvat disainimüüki Modus Market ja keskväljaku Jõululaata. Sadas laia lund, kõlasid mahedad jõululaulud, pakuti hõõgveini - Jõulutunne oli tekkinud.

OÜ Kagu Kudujate väljapanek
Vesilahti Jõululaadal

Pühapäeva varahommikul sõitsime Vesilahti kooli, et valmis sättida laadalauad. Rahvast käis palju ja kõik imetlesid Seto kõrgetasemelist käsitööd. Õhtuks olime kodus tagasi. Magada sai vähevõitu, kuna süda sundis õhtuti noorukite kombel kaua üleval olema ja naljajutte rääkima. Seltskond oli nii hea, et patt olekski olnud magada. Seda saab ka kodus teha. Aitäh Seto Käsitüü Kogole ja korraldajatele, olen valmis teiega jälle tulema ja minema ja olema. Head Jõuluootust kõigile!

Areng on küll aeglane, aga õiges suunas

Detsembri algusesse oli planeeritud Kagu Kudujate käsitöötoa pidulik avamine. Nüüdseks on selge, et seda sel aastal kahjuks ei juhtu. On mitmeid takistavad tegureid, mis kindlasti on millegi suurema ja üllama jaoks head, aga sellegi poolest teevad igapäeva nokitsemise juures hinge täis.

Õnneks on nii, et kus abi näed laita, seal tule ja aita. Minu kallis abikaasa Joshua on hüpanud ettevõtluspardale ja väikeste vastutulekute eest võttis kätte ja lihvis ära kogu töötoaks saava korteri põrandada. Tulemus on suurepärane. Aitäh, kallim! Vana ja lagunenud soome papi alt tuli välja pea kõigis tubades kena ja korras - ja mis peamine, eelnevalt töötlemata ja värvimata - laudpõrand. Kõik naelad said torniga sisse taotud, pappi hoidavad väiksed naelad välja tõmmatud ja jämedam lihvimine saigi alata. Nüüd on mul vaja tekkinud peen puutolm puiduliimiga segada, naelaaugud korralikult tolmuimejaga puhastada ja liimiseguga täita. Siis saab juba peene liivapaberiga viimase lihvi anda. Need on sellised lihtsad tööd, mida hea meelega ise teen. Muret teevad keerulisemad operatsionid, aga küllap saabuvad ka õiged inimesed õigel ajal õigeid asju sooritama.

Eile saabusid tänavapoolsele küljele uued aknad. Proff Eero paigaldas need hiigelmõõtu aknad täitsa üksinda ja tulemus on perfektne. Aitäh!

Veriora Vill on sündinud, elagu Veriora Vill!

Paar päeva tagasi sain Tartu Maakohtult teatise selle kohta, et MTÜ Veriora Vill on registrisse kantud. Palju õnne, kuigi ettevõtet, vahet pole kas tulutoovat või mitte, on Eesti Vabariigis tänasel päeval väga lihtne, lausa mänguline, registreerida. Olemas peab olema vaid ID-kaart, otsus ja natuke raha, et mtü'd registreerida (ca 19 eurot) ja pisut rohkem (ca 190 eurot), et äriühingut registreerida.

Lähed siis https://ettevotjaportaal.rik.ee/?chlang=est veebilehele ja hakkad selle interaktiivse "mänguga" peale. Sind hoiatatakse ja nõustatakse sel teel sõbralikult, ja kui vähemalt kaks asutajat mtü jaoks on olemas - mõlema ID-kaarti läheb vaja (osaühingu saad ka ise üksinda asutatud) - siis on kogu asjade käik väga intuitiivne ja loogiline.

Nii see MTÜ Veriora Vill asutatud sai. Kutsusin ta ellu selleks, et tegeleda Eesti lammaste villaga. Olen oma lühikese ettevõtja elu jooksul aru saanud, et see valdkond endas suuri kasumeid ei peida. Kummaline on see küll, sest Eesti lammastest saab minu meelest palju paremat lõnga kui Uus-Meremaa omadest. Aga see on ilmselt maitse asi ja kergelt karedam loomus ajab mõningaid pisut kuditama. Minu jaoks aga on väga oluline Eesti villast tehtud lõnga hea lambalõhn ja tema elus olemine. Importlõng on tuim ja surnud, ta on liigagi ühtlane ja sile, et olla looduslik ja loomulik.

Kuhu see kasum siis ikkagi jääb? Jääb sinna suure töö ja energiakulu taha kinni. Väga palju kulub Eesti lammaste puhul nende villa puhastamisele. Olen teadjamatelt kuulnud, et Rootsis ja ilmselt siis ka mujal Euroopas oma lambad puhtal rohul ja ei puutu kokku mitte ühegi raasu pori või muu mustust ja prügi tekitava elemendiga. Seega on täitsa mõeldav, et lamba seljast lõigatav "kleit" läheb kohe villavabrikusse. Eestis eelneb sellele pea 3 eurot kilo villa kohta maksev puhastusprotsess, et eemaldada pori, väljaheide, kõrred ja muud pebred. Siis saab selle eelpuhastatud villa alles villavabrikusse transportida.

Villavabrikuid on Eestis mitmeid. Kavatsen ühe kena nimekirja lähitulevikus lugejatele kokku panna. Hetkel tean vaid kaasa rääkida Süvahavva, Raasiku ja Äksi vabrikutest. Raasiku on meie lõunamaalaste jaoks kaugel, transport läheb kalliks ja ka vastu võetavad kogused on suured. Tulemus on aga kindlalt seda väärt, sest sealt tuleb Eesti parim ketrus. Süvahavva (vt http://www.syvahavva.ee/suvahavva-villavabrik) teenindab kohalikke ja kaugemaid kliente ka väiksemate koguste korral.

Siit leiamegi põhjuse, miks paljud lambakasvatajad on oma villga hädas ning ei leia sellele mingit kasutust ja eelistavad selle kas ära põletada või salaja metsa alla tassida, et tast ometigi lahti saada. Vaatame, kas Veriora Villal õnnestub neid aidata ja päästa see hukule määratud vill ning talle uus elamine anda. See mu eesmärgiks ongi. Ootan kõiki meie kandi ja ka kaugemat rahvast minuga villa teemal ühendust võtma, et siis edasistes toimetustes kokku leppida.

Mardilaadast otse ja meedia vahendusel

Mardilaat on 2011. aastaks läbi saanud ja on hea aeg teha kokkuvõte sellest, mis meeldis. Sisuka ülevaate on Põlvamaa ajalehe Koit ajakirjanik Raivo Sihver SetoKäsitüü Kogo tegevjuhi Ingrit Kala ja büroojuhi  Vilje Oja abiga kokku pannud 19. novembri ajaleheväljaandes, kus artiklit ilmestab kena foto OÜ Kagu Kudujate kinnastest ja esikudujast tööhoos.

Alustuseks pean kohe mainima, et ilma Kogo abistava käeta oleksin mina sel aastal jäänud laadaliste ootenimekirja. Suur tänu Kogole mind ühes võtmast! Mardilaat on käsitööliste seas nii populaarne üritus, sinna tahetakse ilmtingimata igal aastal tagasi minna. Kuna koht ei paisu aasta-aastalt suuremaks, siis jäävad paratamatult enamus uustulnukatest ukse taha, sest vanadest olijaites ei nõustu keegi kohta ära andma. Paisumise jutt pole just absoluutne tõde, sest sel aastal oli laadaplats telgivõrra peahoonest välja puhutud, kus mitukümmend käsitöölist oma oskusi näitasid.

Kitsukese pinna peal sain kindad välja sättida tänu Holvandi sepalt Mati Semmilt tellitud 'kindapuudele'. Need torkasid hästi silma ja tõmbasid huvilisi juba kaugelt Seto müügiplatsile. Sepp Raivo Jänesmägi, kes jäi oma väjapanekuga meie putka nurga peale, sai laada lõpuks müügimehe kuldtähe. Tema otsemüügi anne säras kõik kolm pikka päeva ja raske oli leida vaba hetke temaga niisama juttu puhumaks.

Samuti oli Rumbi Sirje keraamilistel lammastel kena kinnaste all 'soojas olla', kuigi ka nemad oleksid vist heameelega pisut rohkem avarust oma väljapanekusse soovinud saada. See - müügipind - oli selle laada kõige defitsiitsem kraam. Tõelisi Seto fänne tõmbas ligi laada viimasel päeval oma raamatut ja sõira müüma tulnud Heliste Leida. Leida muretses ka müüjate pärast ning tõi neile lõunasöögi lausa laadaputkasse kätte. Aitäh, kallis Leida, selle hoole eest!

Pakutrüki tehnikas valmistatud Seto altarikatted, peakattelindid ning kodutekstiil oli väljas Kauksi Ülle lauaotsal. Ostjaid paelusid ka modernsed heegeldatud sõrmikud ning vilditud loomakesed.

Natukeseks lasti ka mind laadale uitama, ning siis tegin oma lemmikutest pilti. Pärnu Magdaleena Gildil oli väljas palju kunsttöid, mulle meeldisid kõige rohkem värvilised vilditud seinaplaadid.

Eriilmelist Eesti disaini esindasid Emma Leppermanni tooted, mida otse laadakäikudes selga passiti.

Suure huvi ja aukartusega passisin tükk aega niplispitsi harrastastajate laua juures, kes otse laadakülalise silme all peeneid niidikesi näperdades seda kunsti teistelegi tutvustasid.

Seto Käsitüü Kogo koduleht üllitab Lindora laadalisi

Seto Käsitüü Kogo lehele http://www.kogo.ee/ on ilmunud uudis, mis annab lühikese ülevaate laada ajaloost ja selle aastastest Kogo seltsis laadale minejatest. Pea sama seltskonnaga ning Kogo kaitsva katuse all on Kagu Kudujatel paari päeva pärast minek ka Tallinnasse Mardilaadale, mis toimub juba mitmendat aastal Saku Suurhallis Õismäe külje all. Mardilaat on avatud 10-12/11 ja esindatud on terve Eesti käsitöö koorekiht. Tulge kaema!

Põlvamaa ajalehe "Koit" ajakirjanikud märkasid kirikindaid

Olin meeldivalt üllatunud, kui leidsin oma naerunäo Koidust. Toimetaja Raivo Sihver ja fotograaf Aare Plak tõepoolest uudistasid eelmisel reedel minu putka eest, kui Lindora laadal kirikindaid ja lõnga rahvale esitlesin. Eiles 1. novembri lehes (vt http://www.polvakoit.ee/) oli terve põhjalik artikkel selleaastasest laadast, mis oli oma müüjate arvukuse poolest rekordiline. Õnneks ei pidanud korraldajad kedagi tagasi saatma, metsa all jagus ruumi kõigile.

OÜ Kagu Kudujate kohta räägib ajakirjanik, et Veriora vallast pärit ettevõtjal on plaanis asutada Veriora alevikku käsitöötuba ning lambavilla müümise koht. See peab tõepoolest paika, sest ruumid Uus tn 7-20 on just selle tarvis seotatud ja remont käib. Plaanin käsitöötoa avada veel sel aastal, aga lõnga saab osta juba nüüd. Tulen hea meelega käsitöö tegijate juurde ja käsitööringi toimumis kohta oma lõngalaadungiga ka kohale. Andke oma soovist teada kas telefonil 50 34 386 või kulli.jacobson@gmail.com

Kena värvirohket sügist!

Kagu Kudujate kirikinnaste debüüt Lindora laadal

Lindora laat, mis toimub alati 28. oktoobril nädalapäevast sõltumata, on vahva ettevõtmine. See laat olla vahetpidamata toimunud juba 1920ndatest aastatest saati ja kestnud katkematult ka läbi kehva nõukaaja. Iseenesest alguse saanud, on ta selliseks pisut metsikuks jäänud tänapäevani. Sinna ei saa kohti reserveerida ja paigutamine käib saabumise järjekorras kas siis eelmise päeva õhtul või kauplemispäeva varahommikul. Ja see toimub tõesti vara(valges) kui ei ole veel mingit valgust, sest esimeste kiirte ajaks peab kõik valmis sätitud olema, sest siis on loota saabuvast rahvamassist ka oma klient üles leida. 

Rahvas saabub vara - tullakse enne töid ja tegemisi ja keskpäevaks on asi ammendatud. Kauplemine toimub nelja tee ristil. Saabuda saab Vastseliina, Võru, Obinitsa või Lepassaare suunalt. Kokku saavad laadaplatsil inimesed, võrokesed ja setod.

OÜ Kagu Kudujate jaoks oli see esmakordne etteaste. Meie omal Veriora Mihklilaadal olin ka väljas, kuid siis vaid lõngaga. Kirikinnaste demonstreerimine toimus Lindoral.

Lindorale läksin mestis Seto Käsitüü Kogoga, mille liikmeks mind suvel võeti. Nende poolt oli müügiputka ja selle kohaletarimine. Selle eest olen neile väga tänulik, sest selle kobaka transport oleks mul endal küll üle jõu käinud.

Kinnaste katsujaid ja paitajaid oli laadal palju, kiidu- ja ülistussõnu sain kuulda pidevalt. Eks see ja kena päikseline ilm tegidki meele rõõmsaks ja olemise mõnusaks. Palju tehti pilte minu värvikirevast müügiputkast. Just laada tarvis olin tellinud Holvandi sepalt Mati Semmilt kaks keevitatud/sepistatud jalga, mille otsa oli väga kena kirikindaid väljanäituse jaoks sättida. Ilus väljapanek ja erksad värvid kutsusid paljusid käsitööhuvilisi asja lähemalt kaema. Putka esine oli pidevalt uudistajaid täis, katsuti kindaid ja imetleti mustreid ning osteti kena lõnga koju kaasa.

Järgmine etteaste toimub Mardilaadal Tallinnas 10-12/11 Saku Suurhallis. Teretulemast laadale!

Avalöök!

OÜ Kagu Kudujad on registreeritud.