Monday, December 19, 2011

Valminud on järjekordne lambakasvatuse käsiraamat

Eesti-Läti programmi Buy Local raames on koostöös Eest Maaülikooliga valminud lambakasvatuse käsiraamat, mida igal huvilisel on võimalik aadressilt http://www.setomaa.ee/docs/File/Lambakasvatuse%20kasiraamat.pdf ise lugeda ja õppida. Ülevaatlik kokkuvõte on sobilik ka neile huvilistele, kel omi lambaid veel pole, aga plaan lambakasvatusega algust teha on olemas.

Head uudistamist!

Wednesday, December 14, 2011

Seto Käsitüü Kogoga Soomes


Reisisadamas ärasõitu
ootamas. Pooleli on
kindapaar Lobodka mustriga
 ja peene Eesti lõngaga
Hiljuti saabusin suure lõnga ja pisut vähenenud kinnaste laadungiga Soomest, kus Kagu Kudujad osalesid koos teiste Seto käsitöölistega tutvumisreisil Soome Vabariigis. Eesmärgiks oli tutvuda erinevate poodide ning Jõululaatadeha Helsingis, Tamperes, korraldada Seto kultuuri tutvustav esinemine ning näitus-müük Nokia linnas ning osaleda Vesilahti valla Jõululaadal, mis toimus juba 19. korda kohalikus põhikoolis.

Tooted Artisaani galeriis
Reis algas minu jaoks juba neljapäeval, kui ennast Tallinnasse minema sättisin. Pisut jube tundus mõte öisest sõidust Setumaalt Tallinnasse, et hommikul kell 8 laeva peale jõuda. Seetõttu läksin juba päev enne minekut pealinna valmis ja olin värske ja puhanuna, reisist pisut ärevuses, A terminalis ärasõidu hommikul valmis.

Laevasõit Helsingisse kulges heas seltskonnas kiiresti. Soome pealinnas oli seejärel aega kaks tundi, et kesklinna poodidega tutvust teha, sealset väljapanekut imetleda ning uusi ideid leida. Mulle väga meeldis Kiseleffing Talo ja Bockin Talo, mõlemad Senatin Tori ääres toomikiriku vastas. Edasi kulges mu tee läbi ristteede Poihjoisesplanadile, mis on Helsinki kõige eksklusiivsem ostutänav. Seal jäid silma Louis Vuitttoni stiilne aken ja Marimekko. Ka Kankurin Tupa, kus Kagu Kudujate kirikindad müügil, on selle tänava ääres.

Kankurin Tupa vaateaken seest poolt
Peale Vantaas asuva käsitöötarvete kaupluse külastamist sõtsime samal õhtul Nokia linna, kus me mõlemad ööd veetsime ja kus meile esimesel õhtul veekeskuses sauna ja grilliõhtu korraldati. See oli väega mõnus, sai puhtaks ja söönuks. Aitäh korraldajatele!

Nokia käsitöö-
meistri seinavaip
Laupäev möödus Nokias, kus saime kaeda kohalike käsitööliste kõrgetasemelist Jõulunäitust. Tutvusime kohaliku rahvaülikooli käsitöö osakonna töötubadega (siidtrükk ja kangasteljed) ja korraldasime ise Seto käsitöötubasid. Kõik osalejad panid välja oma toodete näitusmüügi ning peale korradajate poolset kaebekoori esinemist, laulis-tantsis ka paremik Seto leelotajatest.

Seto leelotajad ja Setomaa
koolide õpilased Nokias esinemas
Päev lõppes Tampere ekskursiooniga: külastasime Tallipihan Jõuluküla, Finlaysoni keskuses toimuvat disainimüüki Modus Market ja keskväljaku Jõululaata. Sadas laia lund, kõlasid mahedad jõululaulud, pakuti hõõgveini - Jõulutunne oli tekkinud.

OÜ Kagu Kudujate väljapanek
Vesilahti Jõululaadal
Pühapäeva varahommikul sõitsime Vesilahti kooli, et valmis sättida laadalauad. Rahvast käis palju ja kõik imetlesid Seto kõrgetasemelist käsitööd. Õhtuks olime kodus tagasi. Magada sai vähevõitu, kuna süda sundis õhtuti noorukite kombel kaua üleval olema ja naljajutte rääkima. Seltskond oli nii hea, et patt olekski olnud magada. Seda saab ka kodus teha. Aitäh Seto Käsitüü Kogole ja korraldajatele, olen valmis teiega jälle tulema ja minema ja olema. Head Jõuluootust kõigile!

Areng on küll aeglane, aga õiges suunas

Detsembri algusesse oli planeeritud Kagu Kudujate käsitöötoa pidulik avamine. Nüüdseks on selge, et seda sel aastal kahjuks ei juhtu. On mitmeid takistavad tegureid, mis kindlasti on millegi suurema ja üllama jaoks head, aga sellegi poolest teevad igapäeva nokitsemise juures hinge täis.

Õnneks on nii, et kus abi näed laita, seal tule ja aita. Minu kallis abikaasa Joshua on hüpanud ettevõtluspardale ja väikeste vastutulekute eest võttis kätte ja lihvis ära kogu töötoaks saava korteri põrandada. Tulemus on suurepärane. Aitäh, kallim! Vana ja lagunenud soome papi alt tuli välja pea kõigis tubades kena ja korras - ja mis peamine, eelnevalt töötlemata ja värvimata - laudpõrand. Kõik naelad said torniga sisse taotud, pappi hoidavad väiksed naelad välja tõmmatud ja jämedam lihvimine saigi alata. Nüüd on mul vaja tekkinud peen puutolm puiduliimiga segada, naelaaugud korralikult tolmuimejaga puhastada ja liimiseguga täita. Siis saab juba peene liivapaberiga viimase lihvi anda. Need on sellised lihtsad tööd, mida hea meelega ise teen. Muret teevad keerulisemad operatsionid, aga küllap saabuvad ka õiged inimesed õigel ajal õigeid asju sooritama.

Eile saabusid tänavapoolsele küljele uued aknad. Proff Eero paigaldas need hiigelmõõtu aknad täitsa üksinda ja tulemus on perfektne. Aitäh!

Veriora Vill on sündinud, elagu Veriora Vill!

Paar päeva tagasi sain Tartu Maakohtult teatise selle kohta, et MTÜ Veriora Vill on registrisse kantud. Palju õnne, kuigi ettevõtet, vahet pole kas tulutoovat või mitte, on Eesti Vabariigis tänasel päeval väga lihtne, lausa mänguline, registreerida. Olemas peab olema vaid ID-kaart, otsus ja natuke raha, et mtü'd registreerida (ca 19 eurot) ja pisut rohkem (ca 190 eurot), et äriühingut registreerida.

Lähed siis https://ettevotjaportaal.rik.ee/?chlang=est veebilehele ja hakkad selle interaktiivse "mänguga" peale. Sind hoiatatakse ja nõustatakse sel teel sõbralikult, ja kui vähemalt kaks asutajat mtü jaoks on olemas - mõlema ID-kaarti läheb vaja (osaühingu saad ka ise üksinda asutatud) - siis on kogu asjade käik väga intuitiivne ja loogiline.

Nii see MTÜ Veriora Vill asutatud sai. Kutsusin ta ellu selleks, et tegeleda Eesti lammaste villaga. Olen oma lühikese ettevõtja elu jooksul aru saanud, et see valdkond endas suuri kasumeid ei peida. Kummaline on see küll, sest Eesti lammastest saab minu meelest palju paremat lõnga kui Uus-Meremaa omadest. Aga see on ilmselt maitse asi ja kergelt karedam loomus ajab mõningaid pisut kuditama. Minu jaoks aga on väga oluline Eesti villast tehtud lõnga hea lambalõhn ja tema elus olemine. Importlõng on tuim ja surnud, ta on liigagi ühtlane ja sile, et olla looduslik ja loomulik.
Kuhu see kasum siis ikkagi jääb? Jääb sinna suure töö ja energiakulu taha kinni. Väga palju kulub Eesti lammaste puhul nende villa puhastamisele. Olen teadjamatelt kuulnud, et Rootsis ja ilmselt siis ka mujal Euroopas oma lambad puhtal rohul ja ei puutu kokku mitte ühegi raasu pori või muu mustust ja prügi tekitava elemendiga. Seega on täitsa mõeldav, et lamba seljast lõigatav "kleit" läheb kohe villavabrikusse. Eestis eelneb sellele pea 3 eurot kilo villa kohta maksev puhastusprotsess, et eemaldada pori, väljaheide, kõrred ja muud pebred. Siis saab selle eelpuhastatud villa alles villavabrikusse transportida.
Villavabrikuid on Eestis mitmeid. Kavatsen ühe kena nimekirja lähitulevikus lugejatele kokku panna. Hetkel tean vaid kaasa rääkida Süvahavva, Raasiku ja Äksi vabrikutest. Raasiku on meie lõunamaalaste jaoks kaugel, transport läheb kalliks ja ka vastu võetavad kogused on suured. Tulemus on aga kindlalt seda väärt, sest sealt tuleb Eesti parim ketrus. Süvahavva (vt http://www.syvahavva.ee/suvahavva-villavabrik) teenindab kohalikke ja kaugemaid kliente ka väiksemate koguste korral.

Siit leiamegi põhjuse, miks paljud lambakasvatajad on oma villga hädas ning ei leia sellele mingit kasutust ja eelistavad selle kas ära põletada või salaja metsa alla tassida, et tast ometigi lahti saada. Vaatame, kas Veriora Villal õnnestub neid aidata ja päästa see hukule määratud vill ning talle uus elamine anda. See mu eesmärgiks ongi. Ootan kõiki meie kandi ja ka kaugemat rahvast minuga villa teemal ühendust võtma, et siis edasistes toimetustes kokku leppida.